EDUARDS VEIDENBAUMS (1867-1892) sündis 3. oktoobril Priekuļi vallas Glāzniekis. Hiljem kolis tema pere Mūrmuižasse Kalāčisse, praegusesse Liepa valda, maetud on ta Liepa kalmistule. Kalāčis avati 1958. aastal Veidenbaumsi majamuuseum.

1886. a lõpetas Veidenbaums Riia kubermangugümnaasiumi. Juba kooliajal tõlkis ta Horatiuse teoseid. Veidenbaums oskas kümmet keelt, aga ta huvitus ka majandusest, ajaloost, filosoofiast, 1887. aastal asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. 1889. aastal oli ta majanduslike raskuste tõttu sunnitud katkestama õpingud ülikoolis ja töötas mõnda aega eraõpetajana Rūjienas (Ruhjas). 1891 tundis ta valmisolekut lõpetada ülikool, kuid kord talvel koju sõites sai oma venna maamajas viibides külma ja progresseeruv tuberkuloos viis ta pool aastat hiljem 24-aastaselt hauda.

Eduards Veidenbaums ei olnud eluajal luuletajana üldse tuntud, ülikoolikaaslased teadsid teda kui andekat, aga alati rahalistes raskustes tudengit, kes kirjutab ajaloo- ja kultuuriteemalisi esseesid, teada olid ka Horatiuse tõlked. Temast jäid maha käsitsi täiskirjutatud vihikud umbes saja luuletusega. Originaale ei ole säilinud, koopiates on mõnedest luuletustest pisut erinevad variandid. Esimesed Veidenbaumsi luuletused ilmusid aasta pärast tema surma, enne seda olid trükivalgust näinud vaid mõned tõlked. 1896. aastal anti küll tema luulekogu välja, kuid tsensori poolt oluliselt moonutatuna. Alles 1907-09 ilmusid Veidenbaumsi luuletused kuue väikese vihikuna.

Veidenbaumsi hinnatakse kui läti kaasaegsele luulele alusepanijat. Samas ei ole tal läti luules ei eelkäijaid ega järgijaid. Põhjuseks ehk ka see, et ta ei lugenud läti luuletajaid, küll aga Schillerit, Heinet ja Horatiust originaalkeeltes. Aforismide kasutamine Veidenbaumsi luules arvatakse olevat just Horatiuse mõju. Mõnedes käsitlustes on Veidenbaumsi nimetatud traagiliseks luuletajaks, aga paremini väljendab tema loomust ehk sõnapaar "emotsionaalne skeptik". Ta oli esimene läti luuletaja, kes tõstatas sotsiaalseid probleeme. Terava sotsiaalkriitika tõttu tähtsustati teda nõukogude ajal kui revolutsioonilist luuletajat. Võib öelda, et sama vankri ette oli rakendatud ka üks tema iidolitest – Heine. Kui eesti ärkamisaegsetele luuletajatele on süüks pandud, et nende teosed olid tihti lihtsalt tõlked saksa keelest, siis Veidenbaumsi luules võib küll leida sarnaseid jooni Heine ja Schilleriga, eriti stiililiselt, aga mõtted näivad Veidenbaumsil ikka omad olevat. Küll on temalgi "oode rõõmule" nagu Heinel ja Schilleril, kannab tema loomingki Kanti ideed, et inimene on tunnetustes vaba. Ja tegelane nimega filosoof-moralist tundub ka olevat Schillerilt laenatud. Aga need on hoolega otsitud kokkupuuted, eks luuletaja loomingut ikka mõjutab see, mis ta lugenud on ja eriti, mis talle loetust hinge on läinud.
   
Lätlaste hulgas on Veidenbaums väga hinnatud. Tema luuletuse "Kui luiged ... " võib leida kooliõpikutest. Juris Kulakovs tegi 1987. aastal laulude tsükli "Seitse laulu Eduards Veidenbaumsi sõnadele", mida esitab suurepärane laulja Ieva Akurātere. Koorid laulavad tema laule, lisaks ka tema tõlgitud "Oodi rõõmule". Tänaseks on Lätis kokku pandud erinevaid kogumikke tema luulest. Kahe hästi tuntud lauluteksti autorlus on Veidenbaumsile omistatud ilmselt ekslikult, aga nii on jäänud, sest ka kedagi teist ei ole autoriks määrata. 1968. aastal hakati välja andma Eduards Veidenbaumsi kirjandusauhinda. Tema tähtsust läti kultuurile näitab ka tema Tartu kodu ümber toimunu.

Veidenbaums elas Tartus aadressil Tähtvere 1, tema maja külge kinnitati 1967. aastal mälestustahvel, kuhu oli kirjutatud: "Siin elas 1887-1889 Läti esimene revolutsiooniline luuletaja Tartu üliõpilane Eduards Veidenbaums." Kui 1990. a pakkus Tartu Linnavalitsus Lõuna-Eesti Läti seltsile kolmetoalist mugavustega korterit, eelistasid nemad joodikutega asustatud lobudikku Tähtvere 1. Maja roogiti saastast puhtaks. Esimest korda lehvis Läti rahvuslipp selle majal 18. novembril 1991 – Läti Vabariigi 73. aastapäeval. 1997. aastal sai maja tules tugevalt kannatada. Arvati koguni, et süttimise võis põhjustada lahkheli lätlaste eneste vahel. Samal õhtul oli Lauluväljakul ka Manhattan Transferi kontsert, nii et rahvast liikus tegelikult palju.

Tähtvere tänavat võiks nimetada ka Eduardide tänavaks, seal on elanud veel Eduard Vilde ja Karl Eduard Sööt.

*

2009. aastal toimus kahenädalane kirjanduslik jalgsimatk Riiast Tartu, meenutamaks Kristjan Jaak Petersoni. Juhtusin sekkuma just lõigul Cesis(Võnnu)–Valmiera. Meid saatnud eesti soost Läti näitleja Jaanus Johanson (Januss Johansons) tegi meile ettepaneku tõlkida kaks Veidenbaumsi tekstidele tehtud laulu eesti keelde, et pärast saaks neid laulda. See ülesanne veeretati omakorda mulle ja ma pidasin seda endale sobivaks väljakutseks. Valmiski kaks laulu ja read "Ei ole mõistus hoolikas, kui mõtleb ta eest soolikas, kui tühjaks on läinud kõht." said nö päeva hitiks. Teekonna lõpus Tartus saime taas Jaanusega kokku ja ta andis mulle plaadi tosina Veidenbaumsi sõnadele kirjutatud lauluga. Otsustasin ka neid tõlkida ja kui otsisin netist nende kirjapilti, leidsin veel kümneid Veidenbaumsi luuletusi ja mingil hetkel küpses otsus, et pean ära tõlkima need kõik.

Reaalustega ja igasuguste näpunäidetega olid koguaeg abiks Jaanus ja Guntars Godinš. Guntars andis mulle väga palju enda tõlkimiskogemust ja -teadmisi edasi. Lõpuks pöördusin tagasi esimeste tõlgete juurde, nüüd teadsin, et need olid üsna suvalised Veidenbaumsi mõtete edasiandmised ja tõlkisin ka need ringi, nii et algversioonist jäi üsna vähe alles. Ostsin Lätist ka Veidenbaumsi kogumiku ja võrdlesin raamatutekste netti riputatutega. Erinevuse puhul usaldasin rohkem raamatut. Rohkem kui pooled luuletused tõlkisin kahe nädala jooksul Valmiera teatri ühiselamus ja kuu aega Visby loomemajas elades.


Contra




Veidenbaumsi luuletusi läti keeles
http://letonika.lv/literatura/

Veidenbaumsi tehtud tõlkeid
http://labsa.tk/





sisu