Robinson Jeffers

Inglise keelest Tõnis Vilu

KIVIRAIDURITELE


Marmoriga aega ründavad kiviraidurid, juba ette kaotajaks jäänud
Unustuse vaidlustajad,
Jultunult palka te sööte, teades, et kivi lõheneb, jäädvustatu pudeneb,
Kantjalgsed rooma tähed
Kestendavad sulalumes, kuluvad vihmas. Ka luuletaja
Oma ausamba püstitab pilkavalt;
Sest inimene kustub, helge maa sureb, vapper päike
Pimedana sureb ja südamepõhjani söestub:
Ent siiski on kivid seisnud tuhat aastat, ja vaevamõtted leidnud
Rahumett vanadest luuletustest.






NENDE ILUL ON ROHKEM MÕTET


Eile hommikul paistis hiiglasuur kuu madalal ookeani kohal,
Ümar ja koidukumas kollakasroosa;
Ööhaigrud lendasid koju, kandes tiibadel koitu. Täna
On ookean must, taevas tume ja väävlikarva
Ja meri valgevahune. Ma tõesti ei tea, milline päev on ilusam.
Tean, et päeva või aasta või kahekümne pärast
Mina neid asju ei näe – ja see ei loe, see ei piina;
Nad jäävad ju siia. Ja kui terve inimsugu
On hävinud nagu mina, on nemad ikka veel siin: tormid, kuu ja ookean,
Koit ja linnud. Ja seda ma ütlen: nende ilul on rohkem mõtet
Kui tervel inimsool ja lindude tõttamisel.






ASJADE ILU


Tunda ja kõnelda asjade hämmastavat ilu – mulla, kivi ja vee,
Elaja, mehe ja naise, päikese, kuu ja tähtede –
Inimloomuse verisilmset ilu, tema mõtteid, meeletusi ja kirgi,
Ning mitte-inimlikku loodust ta kohal kõrguva tegelikkusena –
Sest inimene on pooleldi uni; võiks öelda, et looduse unenägu, kuid kalju
Ja vesi ja taevas on tegelikud – tunda
Suurelt, ja mõista suurelt, ja väljendada suurelt loomulikku
Ilu on luule ainus aines.
Kõik muu on kõrvalekalle: need pühad või üllad tundmused, keerukad ideed,
Armastus, iha, igatsus: vaid põhjendused, mitte põhjus ise.






JÄTKE NAD RAHULE


Kui Jumal kord oli nii hea ja andis teile luuletaja,
Siis kuulake teda. Kuid jumala eest jätke ta rahule, kuni ta on surnud; ei mingeid auhindu ega tseremooniaid,
Need tapavad ta. Luuletaja on see, kes kuulab
Loodust ja oma südant; ja kui maailma müra tema ümber muutub valjuks, ja kui ta on piisavalt tugev,
Võib ta oma vaenlastest vabaneda, sõpradest aga mitte.
Just see närvutaski Wordsworthi, ja summutas Tennysoni, ja oleks tapnud Keatsi; just sellepärast hakkabki
Hemingway tola mängima ja Faulkner unustab oma kunsti.






SUVEPUHKUS


Kui päike karjub ja rahvast on palju,
Siis mõtled, et kord olid kiviajad ja pronksiaeg
Ja rauaaeg; raud on nii ebapüsiv metall;
Rauast on tehtud teras, ebapüsiv nagu ta emagi; kõrgustesse tõusvad linnad
Muutuvad roosteplekkideks krohvikuhjadel.
Juured neist kuhjadest kohe läbi ei puuri, helded vihmad ravivad neid,
Rauaajast ei jää mitte midagi alles
Ja rahvast vaid mõni reieluu, luuletus
Maailmamõttes kinni, klaasikillud
Prügimägedes, betoontõke kaugel mäel...






NÕUANNE PALVERÄNDURILE


On tõsi, et me tajud petavad ja vaim valetab, aga muidu
On nad ausad maamehed; usalda neid veidi;
Tajusid rohkem kui vaimu, ja enda vaimu rohkem kui teise oma.
Mis puutub vaimu lootsi – vaistu –
Püüa ta kinni puhtana ja ihualasti, tema ongi esimene tõekuulutaja; une rüüs, või hirmu
Ja ihadega määritud, valevorstide vürst.
Esimene hirm on surmahirm: ära usalda ainustki igavikuotsijat. Esimene iha
On iha olla armastatud: ära usalda ühtki memmepoega.
Viimaks ütlen veel: ajagu demagoogid ja maailmalunastajad pealegi tühja loba
Tühjadele kõrvadele; teist korda ära ennast narrida lase.
Kõnni lagedatel kallastel ja väldi inimesi; kalju ja laine on tublid prohvetid;
Kajaka tiivad on targad, meeldiv tema laul.






LOOTU KOHT


Rannakaljud Sovranes'i abaja ääres:
Puid pole, kuid on ahtake tume karjamaa
Leegikujulisel kaljurüngal;
Vana ookean maa jalamil, määratu
Hall laotus teispool laia valget vägivalda;
Üks lehmakari ja härg
Kaugel eemal, tumeda nõlva peal vaevu märgatavad;
Ja kullidest kummitav hall ilm:
See koht on üllaim, mida iial näinud olen. Ükski kujuteldav
Inimkohalolu ei suudaks siin teha muud
Kui lahjendada üksildast ja enesevalvast kirge.






CARMELI NEEM


Asjad on haruldaselt kannatlikud!
See ilus koht, mille agulimajade pugu näotuks muutis –
Kui ilus ta oli, kui esimest korda teda nägime,
Moonide ja hundiubade katkematu väli puhaste kaljuseinte vahel;
Sissetungijaid polnud, ainult paar-kolm hobust söömas,
Või mõni lüpsilehm, nühkimas külgi vastu kivinukke –
Nüüd on rüüstaja saabunud: kas väli sellest hoolib?
Mitte vähematki. Tema päralt on aeg. Ta teab, et inimesed on tõusuvesi,
Mis kerkib ja ajapikku vaibub ja kõik
Tema teod haihtuvad. Seni elab rikkumata ilu pilt
Otse graniidi südames,
Kaitstud nagu kaljule pürgiv lõputu ookean. – Aga meie ise:
Peame oma meele iseenda küljest lahti laskma;
Peame vaatama inimlikkusest kaugemale, ja saama kindlaks
Nagu kaljud ja ookean, millest meid tehti.






ALLAHEIDETUD MAA


Kõndides lamedatel Oxfordshire'i väljadel
Kus silm ei saa puhata ühelgi kivil, ainult ränikillukesed
Palistavad mulda, ja miljonite marjadega hekid
Kihelevad õhtul lindudest, nägin ma maheda
Novembripäeva hõõgust ja loojangut; kiivitajaparv
Keerles nurmelohus, ja pooltaltsad faasanid
Hüüdsid puudelt. Meenutasin kannatamatult,
Kuidas mu koduranniku laial pronksikarva mäel,
Kus värv pole oluline ja paatos on naeruväärne, sest loeb ainult plastika,
Murdusid loojuva päikse nooled
Üle ookeani hiiglasuure kummuva silmamuna.

                                                                         Mahe võõrastav videvik
Kaetas mu meelt, mida üleliigne inimlikkus kurnanud oli.
Vaene õitsev maa, vaguralt naeratav ori,
Kui tihedad metsad ja sood kord tagasi tulevad, lõhub must pöök koos tammejuurtega
Londoni tänavasillutise;
Ja ainult kõrgetel mägiteedel, nagu kunagi ammu
Lõdisevad väikeste lõkete ääres üksikud inimesed,
Jälgivad maad katvat metsaööd
Ja värisevad, kuulates metskoerte ulgumist seal, kus olid linnad,
Kas vabadus rõõmustaks sind? Arvan, et sa ei rõõmustaks
Enam kunagi, inimihude all nii ära sõtkutud, alandatud ja muudetud.

Siin käib kõik allamäge ja vajub osavõtmatult hauda,
Paludes ainult kübekest naudingut kahe pimeduse vahel,
Tundes rahulolu, et tehtud on kõik
Mis inimese võimuses: nii peaks ehk unistama
Minagi, siin videviku tühja ingli ees,
Kuid suur mälestus inimvabast maailmast,
Kus on veel saabumata kõik hea ja kurja lained,
Tema pöörasest liitmisväest, tema südametust võrdsuskirest ,
Ja veel sündimata muusikast, koputab hauakünkale.




sisu