Saksa keelest Maarja Kangro
ALTVEDAMISPATUD
Jah, ma puudusin vabanduseta.
Kui häda oli kõige suurem,
ei rutanud ma kohale.
Mahamagatud armuööd,
rahvastepallis katastroof,
korralikult ujuma ei õppinudki.
Jah, ma hoidusin
viimse padrunini võitlemast.
Vedasin alt
ega suudelnud kerjuse vennakätt,
ei kastnud õigeaegselt
naabri toataime.
Unustasin pihtida,
kohkusin tagasi
maailma parandamast,
ei sisenenud ega väljunud õigeaegselt,
jätsin tabletid
kolm korda päevas võtmata.
Jah, ma keeldusin
inimesi tapmast. Jah,
ma ei helistanud.
Praeguse seisuga olen isegi
suremist ignoreerinud.
Kui suudate, andke mulle andeks.
Või jätke see asi niisama.
LAPSSÕDURID
Kui hallitusroheliselt see torkis,
puine mundririie
paljal nahal.
Polnud veel seitseteistki,
surmavaimustus
metalselt helkimas
sinistes silmades.
Libahunt, võlla tõmmatud
45nda kuumas maikuus
Frangimaa turuplatsil.
Eeskujuks kõigile tänastele,
kes pole temasarnastest
kunagi kuulnud.
Teised tõotused,
teised valed ja taevad,
teist värvi kaltsud,
aga seesama õli-,
nitrotselluloosi- ja hirmuhais,
seesama õhin teistele ja enesele
ots peale teha.
INTERFERENTS
Lootus oleks palju öeldud,
aga kui laastatud külade kohale
ilmub kahekordne vikerkaar,
laske mõneks minutiks
oma nugadel langeda
ja vaadake pealt, kuidas ta aeglaselt
teie verd täis silme ees
kahvatub.
TÄHED
Adam Zagajewskile
Igal aastal, astronoomilise täpsusega, tõusevad nad jälle.
Selle nimi, mis seal ronib, on mu meelest metsvits,
ja see pisike seal on kukehari.
Nii palju kollast, mis varsti närtsib.
Nendega, mis on meist väga kaugel
külma käes, on selline lugu, et nad põlevad ära
nagu säraküünlad sünnipäeval.
Tuulevaikuse ajal lotendavad mõned väsinult
lippudel. Üks tuleb ette Piiblis.
Kui ma väike olin, leidus ka teisi,
kõveraid ja laiakslitsutuid, küllap keegi õmbles
nad hallide kantud mantlite külge.
Minu tädi Therese see ei olnud,
seal istusid teised tädid, niit suus,
otsides kaugenägelikult nõelasilma.
Nii palju tähti. Ära mitte räägigi.
Ainult et kollased olid nad, kollased.
Ja siis olid nad kadunud.
SUUR JUMALANNA
Ta nõelub ja nõelub,
kummargil oma katkise nõelumisseene kohal,
üks niidiots huulte vahel.
Päevad ja ööd nõelub ta.
Üha uued jooksvad silmad, uued augud.
Mõnikord jääb ta tukkuma,
ainult silmapilguks,
sajandipikkuseks.
Võpatusega ärkab ta üles
ja nõelub ja nõelub.
Kui väikeseks ta on jäänud,
väikeseks, pimedaks ja kortsuliseks!
Oma sõrmkübaraga kompab ta
maailma auke
ja nõelub ja nõelub.
ÕRNEMAD TOONID
Muudkui annust suurendada,
täitsa ekslikult. Ajutiselt
suurem osa kõrvale jätta –
pole paha: pehmemad sõnad,
vähem lärmi luules
ja hüpermarketis.
Võib-olla ta veel tuleb,
see sinine tund, ajutiselt,
enne kui järgmine allajääja hakkab
rahvast tulistama.
Udusulised asjad, adagio,
mõttetühjuseni tähelepanelikult
puudutada midagi järeleandlikku,
suunurka või sammalt.
Üldse, tühisemaid tundeid
saab veel kõige rohkem usaldada.
KODULOOM
Minu kurbus on mu kuldhamster.
Ma ei lase tal surnuks nälgida. Öösiti
kuulen ma, kuidas ta padistab, kraabib, tuhnib
oma urus. Hommikuti,
kui mul on hea tuju,
teen vahel puuri lahti.
Siis tuiskab ta roosadel käppadel välja,
hakkab mind painama, toitu otsima,
uurib mind värisevate sõõrmetega.
Ta nuhutab mu kätt,
kuni kaotan kannatuse,
kraban tal turris kuklakarvadest kinni,
nii et ta paanikas silmi pööritab,
ja pistan viiksuja tagasi
puuri. Klõksuga
kukub riiv tema järel
kinni ja mina olen rõõmus.
JUUKSED
Selja tagant nähtud indiviid –
äravahetamatu!
Kui sulgjalt need tõusevad,
kui rasvaselt, kui säbruselt, kui viltjalt!
Milline mitmekesisus! Traat või siid –
need on nüansid, kujundusvõimalused:
uksematid, karvatordid, kiivrid,
pöörised, patsid, ogad, seened,
harjad ja tornid.
Siin sossutab igaüks omaenese kunstiteost,
katku see siis püüdlikult paljakut
või voolaku suursuguselt tagumikuni;
ja ometi pole see muud
kui loomalik mälestus,
mis kasvab ja kasvab, järelejätmatult,
isegi siis veel, kui aju
on juba ammu hüvasti jätnud.
NÖÖBID
Lahti ja kinni, lahti ja kinni,
muudkui üks ja seesama.
Verine põll,
suvekleit,
erutav! Messing kiiskab
paraadmundril.
Need mustad pärlid
te saapakesel,
koketne! Raudsed, lõgisevad,
kinnipeetava rüül.
Peldikus, tuhat korda.
Mansetikuld,
riietuskabiinid,
rendez-vous hotellis.
Pärlmutter, polüvinüül.
Miljonid nööbid.
Kuhu küll nad kõik jäid?
Aeg-ajalt tuleb mõni ära,
veereb mööda põrandat.
Ainult laibasärk
– kui praktiline! –
saab läbi ilma nendeta.
OLID VAST AJAD
Üliküllus valitses!
Igaühel meist oli omaenese tool,
ja paar tükki jäi veel ülegi
väsinud välismaalaste jaoks, kes tahtsid välja puhata.
Meie hambad olid kui uued.
Vannid olid meie käsutuses
aastast aastasse, ja mõnikord
saatsime me raha ja vaevu kantud jakke
vägagi kaugelseisvatele isikutele.
Loomulikult meid ei armastatud.
Silmagi pilgutamata
istusime automobiilidesse ja aeroplaanidesse.
Igal pool olid turvalukud.
Sõnakuulelikult võtsime kingad jalast.
Juhuks, kui keegi meie suhtes kurja haub,
luuras trepikojas terve parv advokaate.
Isegi haigustel läks üha paremini.
Aga meie surusime hambad kokku
ja panime vastu.
MAAVÄRVI LAULUKE
Veel üks luuletus surmast jne –
teadagi, aga kuidas oleks kartuliga?
Muidugi ei ole teda
Homerosel ega Horatiusel, seda kartulit.
Aga kuidas on Rilke ja Mallarméga?
Kas ta oli nende jaoks liiga tumm, see kartul?
Kas temaga riimub liiga vähe,
maavärvi nagu ta on, see kartul?
Taevas temaga tavaliselt meelde ei tule.
Kannatlikult ootab ta, see kartul,
kuni me ta valguse kätte kisume
ja tulle viskame. Kartulil
pole sest tolku, aga võib-olla
on ta luuletajate jaoks liiga kuum, see kartul?
Jaa, ootame siis parem veel viivukese,
kuni ta on ära söödud, see kartul,
viivuke kiitust laulda ja jälle unustada.
sisu