Esa Hirvonen

Soome keelest Eeva Park

SIBERI DELIIRIUM


Olen jalgsi Siberist tulnud Rasputin
habetunud, haisev Anti-Putin,
eksitee, mis viib kaugele.
Olen valitud, mitte kutsutud,
halb hape, hipi, hobo, boheem,
pikajuukseline perseauk, jotaonu,
valeprohvet, palindroomisaatan.

Olen Jesus of the Elk,
Hirverahva Jeesus, Isa, Icca,
ega anna kellelegi intervjuusid.
Mina panen vere seisma
ja muudan selle veiniks,
pilkan, panen, põletan...
Ärge tehke seda, mida mina teen,
ärge, jumala nimel,
eriti mitte seda, mida ma ütlen,
aga raamat ostke ikka.

Olen ristilöödud
grillsiig ja aurukartulid,
küpsetatud gnuu kirsiveinikastmes.
Mu sees põleb jälle tuli,
sõnad tulevad kui sarvikud.






HOBUSEGA JÕUAB


Hea meelega ratsutaksin
päikeseloojangusse
stetson viltu peas
Calamity Jane'i
huulte mälestus põsel
ja laulaksin:

I'm a poor lonesome cowboy
long long away from home


Või teeksin armsamaga
maal aias lõket
lõhuksin puid
ja silitaksin kassi
kuulaksin tuult
raagus õunapuudes.

Aga kui raha sain,
ei ostnud maale maja.
Kui leidsin hea naise,
ei suutnud olla püsisuhtes.
Kui olin veel terve,
ei õppinud puid lõhkuma,
ega võtnud kassi,
hobuse ostsin küll ja laulsin:

juokse sina humma
kuin taivas on niin kumma

Nüüd istun haigla suitsutoas,
keeran pläru, kõigest jäi järele vaid meeletu darude,
laual tuiskab liivatormis praht.
Olen tagasi Harlemis, alglimas,
aga süda on suurem kui iial varem
ja ilmselt ka maks.

Tule minuga beibi,
see on sangari müütiline matk,
mina olen see üksik ratsanik,
hobused pükstes,
Lucky Luke, kes liigub
kiiremini kui vari.

Ole mu Jolly Jumper,
kaome siit
hüvasti jätmata
päikesetõusu või loojangusse...






MATKAL ANDY WILLOUGHBYGA


seltsiks astmapiip, viskipudel ja jube pohmell
roomame eston hillist üles
viimased meetrid jooksen nagu steve ovett
või lasse virén olen esimene

siin tipus
tuul mängib mu juustes
olen elu pöördepunktis
ühel pool roseberry mägi
teisel middlesbrough' tehaste korstnad
ja kõikjal näen, kuidas tulevik
veereb allamäge
tüdruk viskab mind välja
varandus raisatakse ära
paus ja hullumaja
veel haiglaid
unelmaid on nii vähe järele jäänud
olen saanud ja kaotanud kõik
kes mind armastab kas jumal
või saatan

ausalt öeldes ma ei hooli enam
kuulan ainult legende inimsöömisest
kaevandustöölistest ja andyst
kes kaotab siin oma poisilikkuse
see hetk milles ei ole tulevikku ega minevikku
muudab meid jälle süütuteks

ja pudel on taas tühi






KA HARLEMIS ELAB INIMESI


I

Kraan tilgub tasakesi.
Naabrid joovad ja lõugavad.
Mina olen teist päeva kaine.
Põrand näib olevat viltu.
Viskan madratsi kõige sirgemasse nurka.
Kirjutan tühjale seinale:

Armastan sind ikka veel, kuradi sitapea.

Vesi on keldris, maja teises otsas.
Taputeivas tuigub vastu, pasaämber käes.
Puumajaidülli õuel õitseb allakäiguromantika.
Väljas juuakse praskat ja tõmmatakse suitsu.
Kitsastes ubrikutes juuakse praskat ja surrakse.
Olen teist päeva kaine ja tahan siit kaduda kus kurat!

Aga kodust ei saa ära minna nagu naise juurest.


II

Neli taskulampidega varustatud politseinikku
patrullisid välipeldiku ümber.
Rahvuslik hädaolukord.
Hiljem kuuleme lasku.

Strippar, kellele laenasin kingad,
helistab Lapist ja tahab abielluda
soome meistriga põhjapõdraajamises.
Tundmatu mees vangub uksele ja ütleb:
Tulin valesse kohta.

Kirjutan luuletust.


III

Juha oli õuel.
Ta sai just hullarist lahti.
Seal ta õllekottidega istubki, otsib jutukaaslast,
miks mitte, pudel käes on mõnus möliseda.

Tal olevat olnud mälukas.
Pööras täiega ära.
Andis ühele kutile korralikult molli,
nii et ravile võeti mõlemad.

Juha ei oska lõpetada, kui ta jokkis on.
Peksmine on nii lõbus,
parem kui keppimine.
Pärast on küll kahju.
Kainena on ta tundlik ja heatahtlik kutt,
ainult iseendaga ei saa hakkama..

Jepp, vennal on probleeme.
Ta on hull.
Passisime koos hommikuni välja.
Vestlesime südamlikult.


IV


Ojarinne 5, Stålarminkatu 36, Perämiehenkatu 6, mis iganes.
Omade jaoks Harlem.
20 ruutmeetrit, külm vesi, kemps keldris, 480 marka kuus.
Kaks laipa, üks neist tapetud.

Ülesütlemise põhjus: maja lammutatakse.
Uut korterit ei tasu lootagi.






ÖÖTÖÖTU


Kolme magamata öö
järel on habemetüükad
pehme rohi.

Lindärksad tädid
kirevad hommikutelekas.
Teemu sai
söödupunkti kirja.

Need kellel on,
söövad keedetud mune,
loevad lehte
ja lähevad tööle.

Mina panen masina laulma,
kirjutan lehejutte neist,
kes kisklevad
sellesama raha pärast.






KULDNAINE


Mind kutsuti kirjanduskonverentsile,
ehkki mul ei olnud midagi öelda.
Reisisin kolm päeva ja kolm ööd, jõin iga päev.
Ei leidnud kuldset naist ega kadunud kuningriiki.
Ärkasin pohmas peaga laskesuusatajate lemmikhotellis.
Õnneks oli viina, kapsast ja kala.

Handi-Mansi on kollane, pruun, oran˛, lilla,
tumeroheline, sinakas, purpurpunane ja igal pool.
Kümned õli-ja gaasiväljad leegitsevad
horisondi hommikuhämaruses.
Joome Uko terviseks Toorumi maal,
sööme suppi, räägime pühadusest.
Äikese Jumal ongi kotkas või siis päike.
Kuldset naist näinud mees jääb pimedaks.

Siis tuleb jälle pipraviina juua ja kuberneri kätt suruda.
Kui tuleb öö, on minu ja mu armsama vahel Uuralid.
Tema on hõbe, lähen tagasi vaid seepärast, et peab.
Peterburis lasen miilitsal end paljaks röövida.
Ostan kunstitarbeid.
Muutun väiksemaks.

Silmanägemine taastub tasapisi.




sisu