Eduards Veidenbaums

Läti keelest Contra

Rüüpa, vennas! Tulistjalu
Elupäevad jooksevad,
Kutsub surma tume talu,
Rüüpa, kuni otsa saad.
Rüüpa, vennas! Rasked ajad,
Okkaline elukäik.
Rüüpa! Valu pakku ajad,
Õlles uue elu läik.
Rüüpa, vennas! Las kaob aru –
Mõistus käib vaid mureteed.
Loll vaid kogub mõttevaru,
Tark kuid saadab põrgu need.






Kõige üle naera ikka,
Nutt las jääda teistele,
Kui sul hea on, siis jää paika,
ja kui ei, siis sääred tee.

Sääred tee, sest paigal seistes
Roiskud nagu umbes tiik,
Küllap ilma otstes teistes
Leidub sinu rõõmuriik.

Kuid kui raha vähevõitu,
Maga vaid ja päevi loe,
Oota paradiisi sõitu,
Nõrgaks jää ja mulda poe.






See Emajõe hämu
Teeb südame vabaks,
Kui saatusel himu,
Et tormid meid tabaks.
Siis leegiga noorus
Lööb hinged täis sära,
Neid tumedaim toorus
Ei hirmuta ära.






Kes vaevleb aina mõtte all,
Kuis teeniks varandust,
Sel murest pea on peagi hall,
Meel vargahirmust must.
Ta lõputult teenib vaid muret ja tööd
Ja lõpuks on hauas ja uss teda sööb.

Kes püüab elu pühamat,
Täis õndsat hardumust,
Kõik pühapäevad jumalat
Ta otsib kirikust.
Tal eluaeg südames hiilib vaid pelg
Ja hauas kõduneb temagi selg.

Kes tunneb, ainult kuulsus, au,
Siin ilmas miskit loeb,
Vaid siis kui kõlab kiidulaul,
Rõõm talle hinge poeb.
On alati salalik mask temal ees
Ja tedagi niidab kord vikatimees.

Ma ilmas õitsen nagu lill,
See on mu elutüüp,
Ma sõbraks igal hulkuril,
Kel sobib õllerüüp.
Ja soovin las olla laul, naer te suul
Ja elage nõnda, kuis lükkab tuul.

Mu ainsaks varaks popsuv piip
Ja tubakat täis pamp.
Ei hirmuta mind röövliriik,
Kus vargaid terve kamp.
Seepärast ikka laul, naer mu suul,
Võin elada nõnda kuis lükkab tuul.






Kui luiged valged pilved mööduvad.
Ah saaksid vaid mu kaasa viia nad:
Nii kaugele, kus talve polegi,
Kus jäävalt õitseb roos – ei koolegi.

Miks asjata lootust küll tulvil on rind?
Kõik pudeneb põrmu, mis igatseb süda;
Ei päikesemaa oota surelik sind,
Pead elama soos, mis pisaraist mäda,
Kus ahelakolin ja kirveste kulg
ei vaibu – ja näljaste orjade ulg,
Kus toores jõud üle käib nõrgema tõest,
Verd, higi kus voolab kõik päevad kui jõest.






Mõtlen mõtteid, suuri vaimult:
Miks mind nõnda vihkab õnn;
Kõik mis teen ma – nurjub ainult.
Kõikjal aina libastun.

Teine, näed sa, tööd ei teegi,
Raha on tal nagu lund,
Aga mind ei toida keegi,
Nälgin kuni surmatund.

Taskus pole punast krossi,
Paluks – aga kelle käest?
Viiks ju surm mu oma lossi,
Villand seda elu vaest!

Järv, näe, paistab puude taga,
Mure lõpp on peidus sääl!
Vennad hädas, jumalaga!
Vaikima peab minu hääl.

Viimne teekond kõrtsist möödub,
Rõõmsat lärmi kuulatan,
Pilk siis läbi akna pöördub,
Näen, kuis täitub õllekann

Kas pean jääma sellest ilma?
Vaatan läbi taskud kõik –
Kümme kopikat jääb silma,
Olgu – veel üks kõrtsiskäik!

Kõrtsmik kallama on vilgas
Üks kann ... teine ... veel ja veel ...
Leian igas õlletilgas
Rohkem mõtet eluteel.

Las mul surma hommik tuua,
Õhtust paremgi on too
Kõrtsmik, kriipsu peale juua?
– Saab küll. – Tosin õlut too!

Ükskord taas ei läinud hästi:
kaunis piiga lubas mul
truuiks jääda igavesti –
Naisi usub ainult hull!

Varsti noormees tuli linnast,
Sile, moodsad rõivad üll.
Kinkis mitu siidikinnast
neiule – tal raha küll!

Lootsin, püsib neiu truudus,
Süda ainult mulle hell,
Aga juba kõrvu kuuldus
Kiriku poolt pulmakell.

Süda kokku tõmbus valust,
Hinges mäsles tuleturm.
Tundsin kättemaksuks alust.
Hoidke alt! Siit tuleb surm!

Läksin, nuga pihku pitsit'...
Sõber hüüdis: pea nüüd pea,
Viskan kõrtsus väiksed pitsid,
Minu järel sammud sea!

Hommikuni viskasime,
Nüüd ma murevaba mees,
Unustasin oma nime
Ja ka viha taganes.

Tean, mis teha edaspidi –
Võtan, kui on tuju sant.
Et pean käima kraave pidi,
See on ette andeks ant.






Pimedus, udu,
Katavad maad,
Lõputut muret
Näha vaid saad.

Asjata rügad
Mõttetut tööd,
Lõpuks sa maa sees
Usside sööt.

Unenäod õnnest
Tõrjuma pead,
Ei saa siin ilmas
Midagi head.

Südames ainult
Valu ja piin,
Ah, neetud saatus
Inimsool siin.






MEFISTO NÕUANNE


Miks asjata sa aega raiskad
Ja luulet paberile paiskad?
On otsas luule kuldne aeg,
Vaid leiva poole rahvas kaeb.
Me päevis näeb vaid proosatausta,
Ei kaebelaule keegi austa,
Need nälgijaid ei toida joht
Ja söönute jaoks tühi koht.
Kui kirjutad romaani kerge
Ja targutades irvitad,
Lai publik leiab tuju kõrge,
Küll näed sa siis, mis sellest saad:
Sul palju kuulsust, kuhjas rahad
Ja naudid elu palju tahad.






Kord haljas ja noor olin, lootuskiir küütles,
Siis vemmeldas veri, aeg helgena näis,
Kõik maailma ilu mind paelus ja veetles,
Ees tulevik säras, nii päikest täis.

Aeg möödus ja lootuskiir suitsuna hajus,
Kõik suri, mis olnud siin kaunist ja head,
Kord tahetud taevas on pilves ja sajus,
Kord külvatud usk ei loo enam pead.

On tühiseks jäänud teadmistejanu,
Ja möödunud jäävalt kõik kaunis ja hea,
Mul verine valu poeb südame manu,
kuid enam ma valustki suurt ei tea.

Mu silmis nüüd maailm saab näruse hinna,
Sest näen ju, seal on ainult kurjus ja kõõm,
Nii õnn kui ka õnnetus kalgiks teeb rinna
Ja külmaks mind jätab nii kurbus kui rõõm.






Aegade lugu
Asjatult puurid,
Surnute sugu
Surmani uurid.

Teadmiste klibu
Lolle las toidab!
Maapealne lõbu
Leegiga loidab.






MUL TUNDUB NII


Mul tundub nii, et maailmas
vaid arulagedus.
Me "elu mõtet" raamimas
on puhas tobedus.
Eesmärgita sa märgutad
ja targa näoga targutad,
kuid peas on paljas põhk.
Ei ole mõistus hoolikas,
sest mõtleb ta eest soolikas,
kui tühjaks läinud kõht.




sisu