Kreeka keelest Carolina Pihelgas
HÄÄLED
Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.
Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.
Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.
NERO TÄRMIN
Nero ei muutunud murelikuks,
kui kuulis Delfi oraakli ennustust:
"Seitsekümmend kolm on ohtlik iga."
Tal on veel aega küll, et elust rõõmu tunda.
Ta on kolmkümmend. Jumal jagas talle
heldelt aastaid, et tulevaste
ohtude eest hoolt kanda.
Nüüd naaseb ta Rooma, veidi väsinud,
kuid see on meeldiv väsimus, reisil veedetud
päevad olid täis naudinguid –
teatrites, aedades, gümnaasiumitel…
Need õhtud Ahhaia linnades…
Ah, aga kõige enam nautis ta alasti kehi…
Nii mõtleb Nero. Aga Hispaanias kogub
Galba salaja sõjaväge, harjutab;
vana mees, juba seitsekümmend kolm.
KÕRVALLAUAS
Ta on vaevalt kakskümmend kaks.
Aga ometi olen kindel, et umbes samapalju aastaid
tagasi nautisin ma sedasama keha.
Asi pole erutuses.
Tulin kasiinosse natukese aja eest, üksi;
ega ole jõudnud kuigi palju juua.
Ma olen nautinud sedasama keha.
Ja kui ei tulegi meelde, kus – sel pole tähtsust.
Just praegu istus ta kõrvallauda,
tunnen vähimagi liigutuse ära – riiete all
näen taas armastatud ihuliikmeid.
EURIONI HAUD
Siin, rikkalikult kaunistatud
süeniidist memoriaalis, mis on
kaetud nii paljude kannikeste ja liiliatega,
puhkab kaunis Eurion.
Aleksandria nooruk, kahekümne viie aastane.
Tema isa põlvnes vanadest makedoonlastest,
ema magistraatide perest.
Aristokleitose juures õppis ta filosoofiat,
Parose juures retoorikat. Teebas uuris
pühasid raamatuid. Kirjutas Arsinoitese
ajaloo. Vähemalt see jääb temast järele.
Siiski jäime ilma kõige tähtsamast – tema ilust,
mis oli otsekui Apolloni ilmutus.
TYANA SKULPTOR
Nagu olete ehk kuulnud, algaja ma pole.
Päris palju kive on mu käte vahelt läbi käinud.
Ja kodukandis, Tyanas, tuntakse
mind hästi; siingi on senaatorid
minult hulga kujusid tellinud.
Võiksin sulle mõnda
kohe näidata. Vaata lähemalt seda Rhead,
ta on nii auväärne, kindlameelne, arhailine.
Näe, see on Pompeius. See Marius,
siis Aemilius Paulus, Scipio Africanus.
Tegin nad nii tõepäraselt kui võimalik.
Patroklos (teda peab veel veidi lihvima).
See seal kollakate marmoritükkide
kõrval on Caesarion.
Juba mõnda aega olen vaeva näinud
Poseidoniga. Mõtlen iseäranis
ta hobustele – kuidas vormida neid nõnda,
et nad paistaksid nii kerged, et kohe kaugelt
näeb, et nende kehad ja kabjad
ei puutu maad, vaid hõljuvad vee kohal.
Aga siin on teos, mis on mulle kõige hingelähedasem,
töötasin ta kallal hoole ja armastusega;
ühel palaval suvepäeval
kui mu meel tõusis ideaalini,
nägin teda vaimusilmas, seda noort Hermest.
ALEKSANDRIA KUNINGAD
Aleksandrialased tulid kokku,
et näha Kleopatra lapsi,
Caesarioni ja ta nooremaid vendi
Aleksandrit ja Ptolemaiost, kes viidi
esimest korda gümnaasiumile,
et kuulutada nad seal kuningaks
uhkelt üles rivistatud sõdurite ees.
Aleksandrist sai Armeenia,
Meedia ja Partia kuningas.
Ptolemaiosest sai Sitsiilia,
Süüria ja Foiniikia kuningas.
Caesarion seisis kõige ees,
riietatud roosasse siidi,
hüatsindikimp rinnas,
vööl ametüstid ja safiirid – kahes reas,
kingadel valged paelad
roosade pärlitega.
Tema arvati noorematest vendadest
ülemaks, kuulutati kuningate kuningaks.
Muidugi said aleksandrialased aru,
et need olid paljad sõnad, näitemäng.
Aga päev oli soe ja poeetiline,
taevas helesinine,
Aleksandria gümnaasium –
kunsti võidukas saavutus,
õukonna luksus võrratu,
ja Caesarion nii graatsiline, ilus
(Kleopatra poeg, lagiidi veri);
nõnda ruttavadki aleksandrialased peole
entusiastlikult, hõisates kiitust
kreeka, egiptuse ja vahel ka heebrea keeles,
kaunist vaatemängust lummatud –
kuigi teavad väga hästi, mis see väärt on,
kui õõnsad on need sõnad, kuningriigid.
OROPHERNES
See kujutis neljadrahmilisel mündil,
näol heljumas õrn naeratus,
see ilus, peen nägu
on Orophernes, Ariarathese poeg.
Lapsena pagendati ta Kapadookiast,
esivanemate paleest,
saadeti Jooniasse kasvatada
ja unustatigi sinna, võõraste keskele.
Oi neid võrratuid joonia öid,
mil ta kartmatult, üdini kreekalikult
sai tundma tõelist naudingut.
Südames jäi ta ikka aasialaseks;
kuid kommete ja keelepruugi poolest oli hellen,
türkiisidega ehitud, kreeka riided seljas,
ihu jasmiiniõliga lõhnastatud,
kõigi kaunite joonia noorukite seas
oli tema kõige ilusam, kõige ideaalsem.
Kui süürlased hiljem Kapadookiasse
jõudsid ja ta kuningaks tegid,
sööstis ta pea ees kuningaseisusse,
nautis iga päeva eri moel,
kuhjas ahnelt kokku hõbedat ja kulda,
suurustas ja juubeldas,
vaadates oma hiilgavat, mäekõrgust varandust.
Aga mis riiki ja valitsusse puutub –
tal polnud aimugi, mis tema ümber sündis.
Kapadooklased tõukasid ta peagi troonilt;
ja ta sattus Süüriasse, Demetriose
paleesse, kus elas laiska jõudeelu.
Aga ühel päeval hakkasid ebatavalised
mõtted tema suurt apaatiat häirima;
talle torkas pähe, et oma ema Antiochia
ja esiema Stratonike kaudu
peaks tal olema õigus Süüria troonile,
ta oli ju peaaegu seleukiid.
Hetkeks ujus ta välja oma joobnud kiimast
ja üritas poolsõgedalt, kohmakalt
punuda intriigi,
püüdis ise midagi teha, midagi sepitseda,
kuid kukkus haledalt läbi ja hävis.
Tema lõpust kirjutati kuskil, aga see läks kaotsi;
võib-olla läks ajalugu temast lihtsalt mööda,
ja õige ongi, nii tühist asja
ei saa ju pidada märkimisväärseks.
See kujutis neljadrahmilisel mündil
aga säilitas oma kauni nooruse võlu,
poeetilise ilu kuma,
meelelise mälestuse ühest joonia poisist.
See on Orophernes, Ariarathese poeg.
FILHELLEN
Graveering olgu tehtud kindla käega.
Ilme tõsine ja majesteetlik.
Diadeem võiks olla pigem kitsas;
see laiem Partia stiil ei ole minu maitse.
Raidkiri kreeka keeles, nagu ikka;
ei mingeid liialdusi, toretsemist –
et prokonsul, kes oma nina kõikjale topib,
valesti aru ei saaks ja Rooma teadet saatma ei hakkaks –
aga ikkagi auväärne, muidugi mõista.
Ja teisele poole pane midagi väga erilist;
üks ilus kettaheitja, väga noor.
Aga ma palun, ära kindlasti unusta seda
(jumala eest, Sithaspes, pea seda meeles),
et pärast "kuningat" ja "päästjat"
oleks elegantsete tähtedega graveeritud "filhellen".
Ja ära hakka jälle norima,
et "kus need kreeklased on?" ja "milleks kreeka keel
siinpool Zagrost, kaugemal Phraatastki?"
Paljud meistki barbaarsemad
kirjutavad ju nii, mis siis meiegi?
Ja viimaks ära unusta seda, et aeg-ajalt
käivad meil külas süüria sofistid,
värsisepad ja teisedki ülespuhutud narrid.
Seega oleme üsna hellenlikud, arvan ma.
DIONYSOSE KAASKOND
Käsitööline Damon (tervel Peloponnesosel
pole temast paremat) nikerdab
parose marmorisse Dionysose
kaaskonda. Jumal ise sammub
võimsalt kõige ees, taevalikus hiilguses.
Tema järel Akratos. Akratose kõrval
valab Methe saatüritele veini
luuderohupärgadega amforast.
Sealsamas lõtv Hedyoinos,
silmad uinutavalt poolkinni.
Ja allpool lauljad:
Molpos, Hedymeles, ja Komos,
peos tõrvik, mida ta rongkäigus kunagi
kustuda ei lase; ning tagasihoidlik Telete. –
Neid viimistlebki Damon. Ja samal ajal
uitab tema mõte aeg-ajalt tasule,
mida Sürakuusa kuningas lubas:
kolm talenti, hea summa.
Kui liita sellele juba kogutud
varandus, elab ta edaspidi hästi, jõukalt
ja võib tegeleda poliitikaga – kui tore! –
temagi bulees, temagi agoraal.
IASESE HAUD
Siin puhkan mina, Iases. Olin selles suures linnas
ilu poolest kõige tuntum nooruk.
Mind imetlesid küll õpetlased, küll tühisused ja
lihtrahvas. Ja mina tundsin kõigist ühtmoodi
rõõmu. Aga mind peeti nii tihti Narkissoseks või Hermeseks,
et liialdused kurnasid mind välja, tapsid mu. Mööduja,
kui oled pärit Aleksandriast, ei mõista sa mind hukka. Sina ju tead
meie elude ruttu; palavikulisust; ülimaid naudinguid.
TUBAKAPOE AKEN
Ta seisis tubakapoe valgustatud
akna juures, rahvahulga seas.
Nende pilgud kohtusid juhuslikult,
peegeldades häbelikult ja kõhklevalt
kehade kõlvatut iha.
Seejärel, mõned kohmetud sammud kõnniteel –
kuni mõlemad naeratasid ja noogutasid kergelt.
Ja pärast seda, tõld...
kehade meelas lähedus;
põimunud käed, põimunud huuled.
TÄNAVAL
Tema kaunis nägu pisut kahvatu,
kastanpruunid silmad kergelt klaasjad;
kahekümne viie aastane, kuigi näeb välja kakskümmend;
tema riietuses on midagi kunstipärast
– lipsu toon, krae kuju –
sihitult eksleb ta tänaval
justkui oleks ikka veel keelatud naudingust loves,
suurest keelatud naudingust, mis talle osaks sai.
ÜKS ÖÖ
Tuba oli odav ja vilets, peidetud
ühe kahtlase kõrtsi ülakorrusele.
Aknast paistis tänav,
räpane ja kitsas. Alt
kostis tööliste hääli,
kes kaarte tagusid ja pidutsesid.
Ja seal, sellel tavalisel, kulund voodil
sai minu omaks armastuse keha, sensuaalsed
joovastavad roosihuuled –
roosihuuled nii joovastavad, et nüüdki,
kui kirjutan seda pärast nii paljusid aastaid
oma üksildases kodus, olen taas purjus.
HOMMIKUNE MERI
Siin tahaksin seisatada. Natuke loodust vaadata.
Hommikust merd ja pilvitu taeva
säravat sinist, kuldset kallast; kõik
nii ilus ja tohutu ere.
Siin tahaksin seisatada. Teeselda, nagu näeksin neid tõesti
(ma ju korraks silmasingi neid, kui enne seisma jäin);
selle asemel, et kohata siingi vaid oma kujutlusi,
mälestusi, õndsuse unelmaid.
sisu