Inglise keelest Maarja Pärtna
KERGE SÜDAMEGA WILLIAM
Kerge südamega William keerutas
oma novembrivuntse
ja kaes poolalasti
magamistoa aknast
kevadist ilma.
Hei-jaa, ohkas ta rõõmsalt
aknal kõõludes ja lasi pilgul
käia mööda tänavat
kus ere päikesevalgus
jäi siniste varjude taha.
Tõmbas siis pea tuppa
tagasi ja naeris
vaikselt omaette
rohelisi vuntse keerutades.
APRILLIMÄLESTUS
Sa räägid et armastus on see ja too:
paplitupsud, pajuvitsad
tuul ja hoovihm,
tilin ja tilks, tilin ja tilks –
oksad triivivad lahku. Häh!
Armastus pole siinmail külaski käind.
VAESED
Piinates neid pidevalt
jutuga täidest
laste juustes
tõmbas kooliarst alguses
enese peale nende viha.
Aga tänu sedasorti familiaarsusele
nad temaga harjusidki, ning nii,
lõpuks,
võeti ta sõbraks ja nõuandjaks.
TÄIELIK HÄVING
Päev oli jääkülm.
Matsime kassi maha,
võtsime ta aseme
ja panime sellele
tagaaias tule otsa.
Kirbud, kes
mulla ja tule käest pääsesid,
surid külma kätte.
Nakkushaiglasse viiva tee kõrval
kiirelt tõusvate sini-
lapiliste pilvede all
puhub kirdest
külm tuul. Taamal
tühermaa, laiad porised väljad
koltunud kõrred, mõned püsti, mõned pikali
seisva vee laigud
siin-seal kõrged puud
Teed ääristab punakas
purpurne, harunev, püstjas, raagjas
põõsaste ja väikeste puude kogum
pruunid surnud lehed nende all
raagus väädid –
Kevad läheneb – elutu välimusega,
loid ja hämmeldunud
Uude maailma astudes on nad alasti,
külmunud, kindlad vaid selles
et nad astuvad. Kõikjal ümberringi puhub
tuttav külm tuul –
Täna rohi, homme
metsporgandi kangelt kräsus pealsed
Ükshaaval võtavad asjad kindla kuju –
järjest kiiremini: selgus, lehe kontuur
Kuid nüüd sissepääsu kange
väärikus – Siiski on neis aset leidnud
sügav muutus: nad võtsid juured alla
ja nüüd haarduvad nad pinnasesse ja alustavad virgumist
üks mustlane
muigas kord
paradiisis
lehtede
vaoshoitust vaadates –
nad on nii arvukad
nii himurad
ja vaiksed
TALUMEES
Mõtlik talumees
astub käed taskus
vihmasajus
oma lagedate põldude vahel,
kujutleb,
et on külviga ühele poole saanud.
Pruuniks tõmbunud kõrte keskel
virvendab vesi külma tuule käes.
Maailm veereb
ükskõikselt igasse ilmakaarde:
mustavaid viljapuuaedu
katab märtsipilvede tume vari –
jättes mõtetele ruumi.
Vihmamärgade vankriroobaste kõrval
turritavast
võsast veidi eemal
kõrgub talumehe
kunstnikufiguur – loov
– lepitamatu
PAPLITE PUIESTEE
Lehed embavad
üksteist võrades
see on sõnadeta
maailm
isiksuseta
ma ei otsi
rada
olen paigal
mustlase huuled
minu omade vastu surutud –
See on lehtede
suudlus
mitte
luuderohu
ega nõgese oma, tammelehtede
suudlus –
Tema kes on suudelnud
puulehte
ei pea enam kaugemalt otsima –
ma tõusen
läbi
lehestiku
ja laskun
samal ajal
samas ei tee ma midagi
ebatavalist –
sõidan autoga
mõtlen
Pürenee
eelajaloolistele koobastele –
Les Trois Fréres'i
koopale
VANALE KOLLATÕBISELE NAISELE
Oo villis
alahuult
niisutav
keel
Oo sissevajunud kõht
Oo kirglik vatt
pulstunud juustesse
kinni jäänud
taevalik tatt
kokkumurtud
taskurätiku küljes
Ma ei või surra
– oigas vana
kollatõbine naine
safranikarva silmamune
pööritades
Ma ei või surra
Ma ei või surra
READ
Lehed on hallikasrohelised,
klaasikillud, erkrohelised.
SEINTE VAHEL
haigla
tagahoovis
kus midagi
ei kasva
on
söepuru
mille keskel
sätendavad
rohelise pudeli
killud
lapsele (poisile) kes
põrgatab palli (sinist palli) –
Ta põrgatab seda (käes
mängureket) ja jookseb
ja püüab selle kinni (vasaku
käega) kuus korrust
allpool –
vanas tagaaias
sisu