Esaias Tegnér

Rootsi keelest Lauri Pilter

Frithiofi saaga


KOLMAS LAUL


Hauda kuningas Bele ja Thorsten hallhabe maeti,
kuis nad käskinud: siin- ning teiselpool kirgast lahte
kõrgusid kalmud; viind nii vennad surm oli lahku.
Helge ja Halvdani tööks sai juhtida koos isa riiki,
justnagu rahvas soovis; kui ainus poeg aga Frithiof
Framnäsi vallata võis ning hakkas seal viibima vaikselt.
Miile kaksteist oli maad tema põldude-väljade ümber:
mäed, orupõhjad ja künkad neil piir, ja kaugemal ookean,
künkaid kroonimas kaasik ja längus nõlvadel lokkav
kullane rukkipõld, kus tuul löönd voogama lained.
Kordumas künkad ja mäed siin paljude järvede peeglis,
nii ka mets, mille all hulk kõrgete sarviga põtru
tallas vürstlikke teid ja ohtraist jõid ojavetest.
Seal, kus lai oli org, keset niitu mäletsesid haljust
läikiva karvaga veised, kel udarad lüpsiku ootel.
Loendamatuid näha võis helevalgema karvaga lambaid,
uitamas nii nagu tuul siia-sinna valendavaid pilvi
pillutab taevalael, kui saabund soe kevadaeg on.
Tallide reas kaksteist kord kaks marutuulena järsku
ratsut kütketes seisis ja sõid samas aasade heina,
lakkades ruske pael ja kapjadel kiiskamas rauad.
Männipuust jootude saal aga laius üksinda eemal.
Hoonesse küllaga veel jäi ruumi, kui kuussada saabus
jõulude eel mehi siia, et vaadist koos mõdu juua.
Raudkõva tammine laud kogupikkuses paiknes saalis,
mil vahaläik teraskirgas, ja taamal aupoodiumit toetas
jalakasammaste paar, mil lõigatud taevaste palged:
Odin valitsejapilgul ja Freyrgi, kel mütsi peal päike.
All karunahk, mis must nagu söed, mille suu verevärvi,
küünistel kiirgamas erk hõbetoon, aga keskkohal istus
Thorsten sõprade seas ja ta rõõm külalistele kandus.
Tihti, kui taevas kuu oli rändamas, taat neile vestis
võõrailt mailt imeasju, mis näinud, kui viikingilaeval
Lääne- ja Põhjamerd oli sõitnud ja Gandviki laineil.
Vaikis kuulajaskond. Neil pilk püsis rääkija huultel
kui mesilind, keda lumm peab roosil; skald aga mõtles
Bragele, pard hõbevalge, kes ruunisid loitsides istus
Mimeri allika man, mille vool pole lõppu, ja vestis
saagat kaskede all, tast endast sündimas saaga.
Õlgedepõrmanda peal oli müüritud kolle, ja aina
lõõmas seal rõõmsana leek ning laiast korstnasuust saali
pilkus tähtedeparv kui taevased sõbrad alla.
Seintel, kus naelte read, aga rippusid tihkemas hulgas
kiivrid ja soomusrüüd ning siin-seal märgata võis ka
vilkamas kui taliööl sabatäht mõnd helkivat mõõka.
Rohkem kui kiivrid ja mõõk aga kilbid kiirgasid saalis,
erksad kui päikesesõõr ja selged kui kuu hõbeketas.
Laua man käis mõnikord üks neid ja täis valas sarved,
näol puna, langetas laud ning peegelpildisse kilbil
kandus näo punatoon; see rõõmu tõi joojate sekka.
Rikkus valitses siin: kuhupoole ka vaadati, nähti
keldreid, pilgeni täis ja sahvreid, külluseaitu.
Hiilgamas oli aardeid ning sõjas pälvitud võite,
peen hõbetöö ning kuld, mis kaetud ruunidekirjast.
Väärisasjade seas olid kolm eset kõrgemas hinnas,
mõõk, mille taadilt poeg, mille vaarilt järglane saanud,
Angurvadeliks relv oli hüütud, ta vennas on pikne.
Kaugel hommikumaal see taoti – nii räägivad saagad –
loojaks kääbuste hõim, esiomanik Björn Sinihammas,
talt aga võeti mõõk ja kaotsi läks eluvaimgi,
lõunas Gröningasundis, kui Vifili võimsaga võitles.
Endale Vifili poeg, nimi Viking, siis päris mõõga.
Villaakris, nõrk, elatand, oli õitseva tütrega valdjas.
Ennäe, metsade seest sügavalt tuleb hiiglane näotu,
pikem kui ükski mees, äge, metsik, karvane; nõuab
nüüd kahevõitlust neilt või kuningriiki ja tütart.
Keegi ei kuuletund, ei olnud piisavat relva,
millest tal lõhkeks kolp, sest hüüdnimi tal oli Raudpea.
Ainsana Viking, kel käes viieteistkümnes talv oli, astus
taplusse. Toeks käsivars ning Angurvadel, ta kolli
hoobiga lõi vagaseks ja päästis nägusa piiga.
Vikingilt päris mõõga ta poeg ehk Thorsten ja temalt
rändas see Frithiofi kätte. Kui mõõga välja ta tõmbas,
virmavalguses saal nagu näis või lõi nagu välku.
Käepide kuldsepatöö, tera peal aga ruunide kirjad,
tundmata põhjamaa soole, kuid teada koidikurahval
hommikumail, kust juhtind me eellased siia on aasid.
Tuhm oli neist iga täht, kuni jätkus maal rahuaegu,
kuid kui Hildri mäng sai alguse, lõõmasid kõik need
leekpunavalt, seda värvi, mis kukkedel võitluses harjad.
Tandril hukk tabas meest, kes neid tuliruunisid kohtas.
Tuntuim, suurimas aus see mõõk oli Põhjamaa relvist.
Järgmine hinnalt ja ault oli käevõru, kõigile tuntud,
loojaks lombakas sepp, kes kui Põhja Vulcanus on, Völundr.
Viimseni ehtne kuld ning kolmemargane kaalult,
laotus peal ja kaksteist surematute taevaste linnust,
muutlike kuude võrdpilt, kuid luules päikesehoone.
Freyri linnus Alfheim seal kõrgus, päike, mis sünnib
jõulude tulles taas ning kerkib laotuse nõlva.
Sökvabäck oli seal, kus istuvad Odin ja Saga,
kuldmerikarbist veini nad rüüpamas, karp aga ookean,
aokumas hiilgav kui kuld, ning helde ja hell kevadaeg on
Saga ja haljuses nurm, kel ruunidekirjaks lilled.
Istumas troonil võib näha Baldrit, kesksuve päikest,
kallamas taevast jõudu, mis hingeheaduse võrdpilt;
valgusevoog ning -kiirgus on head, aga halvad on varjud.
Raugeb päikese tõus, samamoodi jõud inimsoo sees
vääratab headuse mäel, ja siis kumbki ohkega langeb
varjude riiki all, kus on Hel: see on Baldr tuleriidal.
Vaenu vaigistab taas rahu jaotav Glitneri linnus:
istumas, kaalud käes, seal Forsete, õigusemõistja.
Neid võrdpilte ja palju veel muid oli võitlusetandrist
taeva võlvide all näha ning inimhingedes, mille
kandnud ehtele sepp, ja kõrgel käevõru keskel
troonis uhke rubiin, nagu taevast päikene kroonib.
Randmest randmesse taas iluasja pärandina kanti,
põlvnes see hõim ema poolt ju ürgisa Völundri liinist.
Röövind käevõru kord oli, öeldi, laevamees Söte,
kauaks kaotsi see jäi, kui kelm mereväljadel rändas.
Viimaks kuuldus siis jutt, et Söte Britannia rannal
laeva ja aardega koos oli leidnud kaljuse haua,
seal rahu kuid ei saand, sest koopa hõivasid vaimud.
Thorstengi sellest kuulis ja Belega koos lohelaeva
astus ja kündis tee vahulainetes matmisepaika.
Lai nagu templivõlv või loss, ajukruusaga kaetud,
harjal turbane kiht, oli vee seest kerkimas kääbas.
Valgus immitses seest. Läbi väikese prao esiukses
sangarid piilusid: mast ning aerud ja ankur küljes,
seisis seal laev pigimust; kuid kõrgemal laeva ahtris
istus hirmutav koll, üll rüü, mis leekides lõõmas.
Küüris ta, sünk nägu peas, oma mõõka, mis täis vereplekke,
asjatu kuid oli töö; lebas laiali kõikjal ta ümber
kõik tema röövitud kuld, ning käevõru tal oli randmel.
"Lähme," sosistas Bele, "ja võitlusse kutsume trolli,
meid on kaks, tuletont aga üksi." Ent ühmatas Thorsten:
"Üks ühe vastu on komme me sool, las üksi ma võitlen."
Kaua nad vaidlesid, kes esijoones peaks seadma end valmis
ohtliku jõuproovi jaoks; oma kiivri Bele siis võttis
ning kui ses liiskudepaar oli rappunud, Thorsteni määras
tähtede valgel liisk minejaks. Tema raudoda hoobist
lõhkesid poldid ja lukk, ja ta koopasse laskus. Kui eales
teada sooviti, mis ta seal näind, ta vaikis ja vappus.
Esmalt Belele laul kõlas kõrvu, kui laulaksid trollid,
siis aga kõlksatav hääl, kui raksaks ristudes mõõgad,
viimaks pöörane kriisk; ja siis vaikus. Tuikudes Thorsten,
kahvatu, jahmunud, nõrk, tuli välja, trotsinud surma.
Käevõru tal oli käes. "Selle kallilt," ütles ta tihti,
"ostsin ma küll, sest kord olen kartnud, ja see oli tookord."
Kuulsaimaks ehetest seda käevõru hinnati Põhjas.
Viimaks veel tore laev Ellida ta sool oli aardeks.
Öeldi, et Viking kord oli naasemas vallutusretkelt,
purjetas rannaga pikki ja meest nägi laevavrakil,
kõlkumas hooleta moel, justkui merelaintega mängiks.
Mees oli pikk ning õilis kujult ja ta palg oli siiras,
rõõmus, kuid muutlik ka, nagu päikeses mängivad lained.
Kuub sinitooni tal, vöö eht kuld, korallisid tulvil,
pard nagu lainete vaht, ent juuksed kui merekasvud.
Tüürinud laeva ta juurde, et pooliti külmunu päästa,
Framnäsi Viking ta viis ja seal külakosti tal andis.
Öömaja vastu see siiski ei võtnud, vaid muiates lausus:
"Tuul on ju hea, ja mu laev, mis näind sa, on ikka veel tükkis;
loodan, et ükssada miili ta ööga veel seilata suudab.
Lahkuse eest sul aitäh! Oled hea; ah et võiksin ma miskit
jätta sul meenutuseks! Aga ookean on minu valdus;
hommikul leiad ehk mõne kingi ootamas rannal."
Hommikul vaatamas merd oli Viking, kui näe! nagu küttiv
kotkas, kel silme ees saak, lohelaev tuli seilates lahte.
Hingegi pardal ei näind ega tüürimeest paistnud kuskil,
kuid salakaljusid teel laev siiski loogeldes vältis,
justnagu rooliks vaim; ja kui ligi rannale jõudis,
rehvisid purjed end imeväel; oma jõuga end lasi alla
ankur ja langes põhja ja kinni tal jäid teravikud.
Tummana Viking seisis ja kuulis lainete laulu:
"Ägir su heateo eest lohelaeva sul kingiks saatis."
Piltilus kink oli küll, sest kummis tammised küljed
tihkelt hoidusid kokku, ei liitmiskohtasid näinud.
Draakoni kombel ta liikus ja vöörtääv kõrgele kerkis
uhkelt justnagu pea, mil hiilgamas neel punakullast,
kõhtu kirjamas kuld- ning erk sinitähnides muster;
üll hõbesoomuskiht, lõi ahter laintesse ringe,
tiibade värv oli must, serv leekpunav; viies end hoogu,
võidu ta tormiga sööstis kui tuul, mis kärmem on kotkast.
Relvades sõitjaid täis, aga vaataja pilgule näis ta
hõljuv kuningalinn või loss, mis lendlemas laintel.
Tuntuim oli see laev ja kõigist hinnatum Põhjas.
Need ning palju veel sai Frithiof pärandiks taadilt.
Valdusi põhjamail võis rohkem pälvida ainult
ehk mõni kuningapoeg; on suurimad valdjate aarded.
Lihtsast soost oli Frithiof, kuid loomus valitsejaväärne,
sõbralik, õilis ja hea, iga päevaga kasvamas kuulsus.
Koos olid, juustes hall, taga kaksteist võitlusevenda,
Thorsteni sõbrad, kel rind nagu raud ja laupadel armid.
Kaaslane noormees neil, kes ealdasa Frithiofi põlvest,
Björn nimi, värske kui roos kesk koltumalöönud lehti,
rõõmus kui laps, aga vapper kui mees ja tark nagu raugad,
kord juba tärkavas eas nad kaks vahetand verevande,
Frithiofi truu kasuvend, kes sõbraks jääda tal tõotand,
õnnes ja kurbuses, makstes ka kaaslase surma eest kätte.
Kesk oma sangareid ja neid, kes kurvana tulnud
leinama, pilk pisaraid täis, peiede märgiks Frithiof
vaaride viisil jõi isa auks ja skaldisid kuulas,
kelt talle kiituselaul oli rõkkamas, valjenev draapa;
siis isa paigale end aga pealikuistmele seadis
Freyri ja Odini keskel kui Thor, kes istub Valhallas.




sisu