Rumeenia keelest Lauri Eesmaa
FUCK YOU, Eu.ro.PA!
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Adipsia.
Aerofoobia.
Aneemia.
Diaforees.
Düsenteeria.
Entsefaliit.
Foobia.
Glossiit.
Hüpesteesia.
Hüpohondria.
Immunopaatia.
Koletsüstiit.
Küfoos.
Lüpotüümia.
Meningiit.
Mikrokefaalsus.
Müoopia.
Nekroos.
Neuralgia.
Oligofreenia.
Paralüüs.
Paranoia.
Poliomüeliit.
Psühhopaatia.
Püeemia.
Rahhiit.
Seniilsus.
Skisofreenia.
Skleroos.
Tsüstiit.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Isa, see ei ole hüvastijätukiri.
Ega kiri.
Ega kõne.
Ei.
Tead küll, et ma kõnesid ei talu.
Isa, see on essee.
Jah.
Essee.
Ära ainult arva, et olen kirjutama hakanud.
Ei!
Ma ei taha jõuda sinna, kuhu luuletaja-patrioot
Grigore Vieru:
Ei ole miski nõnda püha,
mis sama kindel, rahulik,
kui kodumaa puu haljas võras
su mesipere lehviv lipp.
"Mesilane"
Mina kirjutaksin pigem nii:
Vihma sajab tip-tip-tip,
vanamutil tuju sitt.
Isa, see on essee noorte peaministrite klubi konkursile.
Mida on kodumaa mulle andnud ja millega olen selle
ära teeninud?
Isa, mina ei võta sellest konkursist osa.
Ma ei vasta ootustele.
Mul ei ole kolme last.
Üht isale, teist emale ja kolmandat kodumaale.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Minu lapsepõlv…
Ma ei teadnud, kes on Harry Potter.
Ja ma usun, et ma ei tea seda siiani.
Koolis olime kõik Lenini lapselapsed.
Lugesime Ion Soltisest.
Tema kangelastegudest.
Kuid mitte kõik ei toimunud nii, nagu raamatutes kirjas
või nagu õpetaja jutustas.
Tegelikult uskusin hoopis seda, mida vend rääkis.
Oli talv ja maa oli külmunud.
Ion Soltis ei ärganud hommikul teadmisega, et sureb täna
Kodumaa eest.
Ta ei teadnud isegi sõna "laskeava".
Ta mõtiskles parasjagu, millal viimati pannkooke sõi.
Ta libastus ja kukkus rinnaga automaadile.
Tema viimased sõnad polnud mitte: "Ma suren
Kodumaa eest!"
Tema viimased sõnad olid: "Kuradi jää!"
Pärast oli nii, et kes jalkas kaotas, pidi püksid
alla laskma.
Ei, isa, Nõukogude Liidus seksi ei olnud.
Oli lihtsalt pidev menstruatsioon.
Esimese orgasmi sain siis, kui unustasin pioneeriräti koju.
Õpetaja proovis mulle selgitada, et ma ei käitu
kui tubli pioneer.
Ta oleks nagu öelnud, et sinust ei saa kunagi
Zoja Kosmodemjanskajat.
Istusin esimeses pingis.
Pidin püsti tõusma.
Ma ei kuulnud enam, mida õpetaja rääkis.
Võtsin kuivatuspaberi.
Asetasin selle vihikus tindiplekile.
Valge kuivatuspaber imas musta tindi koheselt endasse.
Oled kuivatuspaber, ütlesin mõtteis õpetajale.
Mu pinginaaber on ka kuivatuspaber.
Kõik inimesed on nagu kuivatuspaberid.
Sina ka oled kuivatuspaber.
Sina ka oled kuivatuspaber.
Sina ka.
Sina ka.
Te kõik olete kuivatuspaberid.
Kuivatuspaberid.
Kuiva-tuspaberid.
Kuivad tussid.
Minge imege.
I-me-ge.
I-me-ge.
Kõik.
Kõik.
Kõik.
Hiljem sain teada, et kui tahad teha midagi pioneerile
sobimatut, piisab sellest, kui võtad räti kaelast. Kui pole
rätti, pole sa pioneer.
Nii et kui ma pärastlõunatel, mil ma kodumaa jaoks
paberit või vanarauda ei kogunud, koolivormi kappi viskasin,
ei olnud ma enam Lenini lapselaps.
Komistasin liftis naabrimuti otsa.
Siis ma veel ei teadnud, et liftis ei vaadata kunagi üksteisele
silma, vaid langetatakse pea ja vahitakse maad, mina
vaatasin üles ja meie pilgud kohtusid.
"Tere päevast!" ütlesin talle. "Kas te sõidate
esimesele korrusele?"
"Što?" küsis ta halastamatult vene keeles. "Možno po ruski?"
"Loomulikult võib. Vene keeles, inglise keeles,
prantsuse keeles, ükskõik mis keeles…
Idi na hui. Va te faire enculer! Fuck you! Kõige meelsamini
ütlen aga omaenese keeles: mine kuradi vittu!"
Isa, see oli mu teine orgasm.
Iga kuu võtsin su taskust 25 rubla, isa.
Ma ei teagi, mis ma selle rahaga tegin.
Aga iga kord panin kõrvale 7 rubla, et kohtuda Euroopaga!
Ma tahtsin nii väga temaga tuttavaks saada.
Ta oli mu American Dream.
Ameerikat ma tegelikult kartsin.
King Kong oli mulle temast rääkinud.
Nii algasidki meie kohtumised, Euroopa!
Seisin neli tundi nurgapealse poe ees sabas.
Me ei näinud teineteist väga tihti.
Itaalia nätsu, prantsuse küpsist ja saksa šokolaadi toodi
ainult kord üle kuu.
Võisin siis 7 rubla eest sind osta, Euroopa!
Rohkem ei saanud su eest anda, see polnud võimalik.
Müüja ei andnud kellelegi rohkem kui 20 nätsu, 8 pakki
küpsiseid ja 10 tahvlit šokolaadi.
7 rubla Euroopa eest!
Meie kokkusaamised olid nii lühikesed. Ostsin iga päev
15 kopika eest ühe nätsu, et tunda sind alati enda kõrval...
Surusin nätsu värvipliiatsi otsa. Nüüd oli näts sama värvi
mis Euroopa, lihtsalt maitse oli teine. Midagi vene puu
(näts tõmbas sisse pliiatsi maitset) ja Moldaavia kergetööstuse
vahepealset (kui midagi sellist üldse olemas on).
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Oh, see õudne Armeenia maavärin!
Sel päeval ostis ema mulle esimesed teksad…
Järgmisel päeval viis ta kooli mu kasuka ja 5 rubla
armeenia lastele.
Aasta pärast lõid sa mind esimest ja tegelikult ka viimast korda.
Kui kogu pere end mõnusalt teleka ette seadis, et vaadata
õhtuseid uudiseid. Oli just möödunud aasta Armeenia maavärinast.
"Ei või olla, sellel tüdrukul on minu kasukas seljas!" ütlesin…
Ma ei usu, et sa seda veel mäletad.
Möödus ainult veidi aega…
Isa tuli traditsiooniliselt koju purjuspäi.
Kogu öö keppis ema.
Hommikul sain teada, et Nõukogude Liitu enam ei ole.
Isa oli õnnelik.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Tundub, et lapsepõlves mul kodumaad ei olnud.
Siis tuli koolis teiste tähtedega kirjutama hakata.
Selliste tähtedega, mida olin kunagi ema käest õppinud.
Kui vanaema paar korda kuulis, kuidas ema mulle neist
tähtedest räägib, hakkas ta vanduma sellises keeles, mida
ma ei osanud.
Mu vanaema oli paks ja loll ukraina kommunist.
Aastavahetusel valgustas ilutulestik kogu linna.
Raketid lendasid. Käis pidu.
"Rumeenlased tulevad ja vallutavad maa tagasi,"
ütles ta ja sulges igaveseks silmad.
Lapsed pole nagu täiskasvanud, isa. Nad võtavad kõike
tõe pähe. Mina pidasin ka kõike tõeks. Näiteks kui mu
kodumaa tahtis ehitada lillesilla Rumeeniasse, tulin mina
lilledega, teised aga telekate, külmkappide ja triikraudadega.
Kõige minevam kraam oli Družba mootorsaag.
14-aastaselt jõin kannust veini.
Oksendasin ja jõin edasi.
Mu Uus kodumaa hakkas sõdima.
Just siis, kui meie kohtumised, Euroopa, tihenema hakkasid.
Just siis, kui tahtsin sulle esmakordselt armastust avaldada.
Jõin ja oksendasin.
Hommikuti enne hambapesu jõin piimakohvi asemel likööri,
et oleks kergem oksendada.
Iga päev algas nii…
Oli päevi, mil isegi liköör ei aidanud.
Siis määrisin leivale hambapastat.
Istusin aknalauale. Sõin. Naaber vaatas kadeda pilguga pealt.
"Kuradi kapitalist, sööb võileiba," mõtles ta.
Iga päev algas nii…
Ja keegi ei teadnud, kas see asi kord lõpeb…
Isegi kodus ei vaadanud me enam üksteisele otsa, isa.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Mida olen mina kodumaale andnud?
Kodumaale, mida ma iial pole näinud.
Riigile, mida sinagi pole näinud.
Mis riigile?
Isa, mulle tundub, et sinulgi pole su riiki olnud.
Mu ülikooliaastad möödusid protestides.
Kivid.
Pudelid.
Politsei.
Needmised.
Reetmised…
Lähenesin sulle, Euroopa!
Reetmised…
Pisitasa!
Reetmised…
Perekondlik!
Familiaarne!
Rahvuslik!
Rahvusvaheline!
Riiklik!
Riigivastane!
Kusesime vastu tuult.
Tuul puhus läänest.
Kusel oli meie jaoks Musta mere maik.
Siis said sa kirja.
Kahju, et ma seda alles pole hoidnud.
Mäletad sa seda?
Kirjutan neid ridu ainult austusest Teie vastu.
Tutvusin kogemata Teie tütrega, algul tundus see tõelise
hingelise armastusena. Kuid hiljem hakkasin tasahilju
märkama, et ta suhtleb ülimalt ebameeldivate isikutega.
Tegelikult on teie tütar viimane lits, ta magab iga viimse kui
nolgiga… Tarbib narkot nagu loom ja ta käitumine
kompromiteerib Teie reputatsiooni.
Et cetera… et cetera… et cetera…
Kiri oli pikk.
Su sõbrad küll nii palju ei kirjutanud.
Räägin sellest Teile kõige paremate kavatsustega.
Ma ei sooviks, et see kõik hakkaks mõjutama Teie karjääri…
Ja samal päeval külastas sind keegi KGB-st:
"Peaksime rääkima Teie tütrest."
"Keri põrgu," vastasid.
Isa, miks sa pole mulle sellest kunagi rääkinud…
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Mida on kodumaa mulle andnud?
Isa, mulle ei meeldi persenuss.
Just see mulle meenubki Kodumaast.
Kui armastad ja see teeb haiget.
Inimesed sünnivad siin, isa, Romeoks ja Juliaks.
Nad ei oska kujutleda ilma kannatusteta elu.
Kõik teeb neile haiget.
Pea.
Kael.
Kõht.
Süda.
Vänt.
Neerud.
Kopsud.
Aga eriti just maks.
Ei, isa, mitte maks.
Põlved!
Täpselt! Eriti just põlved!
Märtrid!
Ja kui saatus… Nad usuvad saatust, isa… Kui neil pole
võimalik elada draamas, mõtlevad nad selle endale välja.
Lihtne värk.
Ja siis halisevad.
Of!
Republic of Moldova.
Of!
Või Republic off Moldova?
Of!
Kõik just nii. Of! Justkui oleksid nad kloonitud.
Nagu vaene lammas Dolly.
Jumal, andesta neile!
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Urbaniseerimine.
Privatiseerimine.
Moderniseerimine.
Föderaliseerimine.
Globaliseerimine.
Legaliseerimine.
Devaloriseerimine.
Standardiseerimine.
Populariseerimine…
Of! Fuck off!
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Sõltumatus…
Mul on olnud ainult üks sõber.
Tema unistas, et teeb panga tühjaks, mina unistasin, et…
Kõige olulisem, mida ma sult õppisin, oli see, et ära kunagi
räägi oma unistustest teistele.
Sõltumatus…
Ei, isa, mitte vabadus.
Sõltumatus.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Sel talvel sadas palju lund…
Linnake, kus mu sõber elas, oli nii valge, et isegi
pesupulbri reklaamis ei näe nii valget.
Isa, tead sa, mis on sõltumatus?
See on see, kui lähed mööda valget tänavat ega kuule midagi
peale lume krudisemise jalge all.
Kui sa ei taha temaga rääkida.
Kui oled vihane, sest ta on sind kiusanud.
"Ma ütlen sulle midagi tähtsat, aga mitte praegu, vaid kevadel."
Varsti unustad kõik ära.
Ja tunned, et ta on su kõrval.
Kui ta märkab sulle lähenevat koera.
Ja läheb su vasemalt küljelt paremale.
Tal on meeles, et sa kardad koeri.
Sõltumatus…
Ja kui saabub kevad…
Päike ütleb enese eest kõik.
Sõbral polegi vaja midagi ütelda.
Tal pole vaja öelda, et selles linnas pole juba kolm aastat
vett olnud.
Et inimesed viskavad kortermajade akendest prügikotte alla.
Isa, lumi sulab ükskord ära.
Ja meie läheme edasi.
Sest oleme seda oma esivanematelt õppinud.
Kui oled sita sisse astunud, juhtub midagi ilusat.
Lumi peidab kõik, isa…
Isa, ega sa ei arva, et see on metafoor?
Mina nii ei arva, isa!
Tead vägagi hästi, et olin ülikoolis kõige parem.
Mu õpetajanna astus pärast strippamist laua pealt alla,
istus mu vastu ja ütles: "Hea meelega annaksin sulle
jalaga perse! Tead, miks?"
Teadsin väga hästi, miks.
Temagi ei tahtnud, nagu sinagi, isa, et ma siia jääksin.
Vaikisin.
Loomulikult ei oodanudki ta mult mingit vastust.
Astusin lauale ja tegin sedasama mis tema.
Pärast surusin tänutäheks selle eest, et talt nii palju
õppinud olin, keele talle sügavale suhu.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Euroopa…
Armastan sind sama palju, vahest isegi rohkem.
Ma ei tahtnud, et sa teaksid, et sind armastan.
Ma kartsin, isa.
Kartsin sind näha.
Perroon. Rong. Pakid.
Tundsin end nii, nagu mu sõber teatavates situatsioonides.
Kui kokku saame, topib ta pannkoogi jaki taskusse.
Et mitte minu ees süüa.
Ja mina pidin tegema näo, justkui poleks midagi märganud.
Ma kartsin…
Või vahest see polnudki hirm, vaid midagi muud…
Tead…
Nagu pudistaks suutäie pihku, et ei peaks täis suuga telefonis rääkima.
"Mis on Teie reisi eesmärk?
Teadagi, mis eesmärgid teil on.
Uimastid?
Ja ära suitseta siin, sa pole kodus.
Relvad?
Valuuta? Kui palju?
Ja mis teil kotis on?
Ära mängi siin mingit tarkpead.
Mis tähendab, et isiklikud asjad?
Palun andke oma dokumendid.
Miks Te ei öelnud, et Teie isa…
Kas toon Teile tuhatoosi?"
Tead, isa, kui ma teda esimest korda nägin…
Kui ma esimest korda tundsin…
Ei, isa, mitte siis, kui esimest korda rongilt maha astusin.
Euroopa oli mulle…
"Isa, isa, miks rong nii kõrgele üles tõstetakse?
Isa, isa, kas rong lendab nagu lennuk?"
"Ei, tütreke. Lihtsalt rattad vahetatakse ära."
"Kas need rattad siis enam ei kõlba?"
"Kõlbavad küll. Rattad tuleb vahetada lihtsalt selleks,
et edasi sõita. Maga nüüd, tütreke, me seisame siin
veel kaua…"
"Isa, ma kardan… Ärata mind üles, kui me tagasi
maa peal oleme."
Öö. Rong sõidab edasi. Rong sõidab nagu rong ikka.
Ma ei suuda uinuda.
Lihtsalt rattad vahetatakse ära…
Lihtsalt…
Lihtne…
Ärata mind üles…
Lihtsalt…
Kui me tagasi maa peal oleme…
Kui me tagasi maa peal oleme…
Millal me tagasi maa peal oleme?
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Seal…
Tead, isa, need kirjad, mis ma saan…
Midagi uut pole eriti juhtunud.
Täna ostame kaks kotti kartuleid, et oleks midagi süüa.
See on midagi uut. Super, sest kõik tuuakse koduukse ette.
Onu Vasile toob.
Jumal tänatud, kahest kotist kartulitest saab päris palju putru…
Jah, ma tean. Seal on tõesti raske putru teha. Avad paki,
sellele on kirjutatud "kartulipuder", valad vee peale
ja ongi VALMIS. Head isu!
Kui mõelda, siis on siin täpselt sama seis.
Tänagi hommikul sõime just täidetud paprikat.
Need on potis, ema pani need ära. Ja nad on nagu
kartulipuder. Avad kannu, teed soojaks ja "Head isu!"
Ema pani need just ära.
Ema…
Isa, ütle emale, et ma armastan teda.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Seal…
Ajalehti ma enam ei loe. Mind ei huvita enam, mitu
Saddam Husseini tuleb Ameerikal veel kinni püüda.
Või et venelased tõstsid 5 protsenti vetsupaberi hinda.
Just nii, ma loen ainult mu kodumaast kõnelevaid uudiseid.
Või täpsemalt, mu Uuest kodumaast kõnelevaid uudiseid.
Sellest maast, mida tänapäeval nimetatakse Aknaks Euroopasse.
14-aastane lapselaps vägistas oma 80-aastase vanaema.
Isa tappis kirvega poja.
Enesetappude laine. 9. enesetapu juhtum sel nädalal.
14-aastane tüdruk hüppas 8. korruselt alla. Rinnale oli
huulepulgaga kirjutatud t.A.T.u.
Haritlased protesteerisid täna valitsuse vastu.
Homme esietendub Rahvusteatris lavastus "Lenini elu".
Kõige paremad uudised on aga ikkagi need:
Täna kella 18 ja 21 vahel on kesklinnas Botanica ja
Ciorana kvartalites Suveräänsuse tänava, Moskva puiestee,
Vabaduse tee, Risti tee, Päikese Bulvari ja Novosibirski
tänavaga piirneval alal soe vesi.
Ja kõik kogu linnas püüavad meelde tuletada, milline sõber,
klassikaaslane, sugulane või tuttav nendel tänavatel elab.
Pese mu selga!
Viska rätikut!
Mis sellel kraanil küll viga on?
Kas HEAD & SHOULDERS on hea?
Järgmine kord toon sulle Ameerika seepi. AVON-i oma.
Onu Ühendriikidest saatis.
Mis sa seal nii kaua teed?
Sa pole üksi.
Inimesed ootavad.
Ja järgmise päeva uudis:
Eile oli kesklinnas Botanica ja Ciorana kvartalites
Suveräänsuse tänava, Moskva puiestee, Vabaduse tee,
Risti tee, Päikese Bulvari ja Novosibirski tänavaga
piirneval alal soe vesi.
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Seal…
Igal pool on automaadid.
Tahad ajalehte lugeda?
Palun väga!
Tahad suitsu?
Marlborot?
Lightsi?
Filtriga?
Palun väga!
Kohvi?
Piimaga?
Ilma?
Espressot?
Cappuccinot?
Macchiatot?
Tahad šokolaadi?
Millist?
Vali!
Kahju, et seda sinu eest ära ei mäluta.
Vat see oleks alles imeline!
Paned raha sisse, avad suu ja automaat sülitab sulle
kõik otse suhu.
Automaadid oskavad juba isegi rääkida.
Ärkad ühel päeval selle peale, et seisad automaadi ees
ja te räägite Freudist või pigem…
Ta näpistab sind tagumikust ja ütleb:
"Preili, mis teil täna õhtul plaanis on? Kas te ei sooviks
koos kuskil üht kohvi juua?"
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Need kuradi piletiautomaadid!
Mina tahan talt piletit Pariisi ja tema annab Hannoveri.
Härra, mitte sina ei otsusta, kuhu ma lähen. Või siiski?
Kuuled, isa, "härra"!
Ma kõnetan teda juba kui "härrat".
Võin vanduda, et ühel heal päeval juhtub isegi nii.
"Vabandage, härra.
Kus ma sitta osta saaksin ."
"Sitta!"
"Jah, härra, kuulsite õigesti. Otsin sitta. Ega te ei tea kuskil
läheduses sitaautomaati?"
"Siis teil pole vaja kaugele minna. Mina olengi sitaautomaat.
Sitt en gros ja en detail. Kui palju soovite?"
Ei! See pole võimalik! Nad suudavad mind isegi sitaga
üle valada.
"Kilost tänaseks piisab, kuid ma otsin oma kodumaalt
pärit sitta. Kas teil seda on? Sest ma söön vaid kodumaist sitta.
Ärge arvake, et see on patriotismist. Sugugi mitte!
Olen sellega lihtsalt harjunud."
"Teate, proua, Teie soovitud sitta nõutakse üsna vähe
ja seetõttu ma seda maale ei too. Aga ma soovitan Teile
parimat sitta, mis meil Teile täna pakkuda on.
Soodushinnaga pealegi."
Soodushinnaga! Kuuled sa, sitt soodushinnaga!
"Ma arvan, et ma väljendasin end üsna selgelt. Ma sooviksin
oma kodumaalt pärit sitta."
"Kui Te tõesti seda soovite, siis võite selle meie kataloogist tellida
ja 5 päevaga võime tuua teile ükskõik mis maa sitta."
"Ja te usute, et see on värske."
"Loomulikult. Proua, me oleme tõsine ettevõte. Tulge homme
tagasi. Siis võite maitsta ka."
"Maitsta ka?"
Isa, mu üle tehakse nalja.
"Teate, härra, ma olen töötu. Ega Teil juhuslikult tööjõudu
pole vaja? Või doonorit? Ma ei teagi nüüd, kuidas seda
täpselt öelda… Et hea meelega situksin kogu teie Euroopale."
Ma tean kindlalt, mida ta vastab, isa.
"Ameerika…"
"Ameerika on su kasuema, Euroopa!"
Fuck you, Ameerika!
Fuck you, Euroopa!
Fuck!
Miks fuck!
Sa ei oska enam oma keeles vandudagi.
Mine vittu, Ameerika!
Mine vittu, Euroopa!
Mine vittu, fuck!
Isa, ma pean sulle midagi ütlema…
Ühest asjast pole ma iial aru saanud, isa. Miks on meeste
rattal pulk ja naiste omal mitte? Kas sa ei arva, et see peaks
olema vastupidi?
Isa, ma pean, pean, pean sulle midagi ütlema…
Ma ei saa siia jääda.
Homme matame su maha.
Ülehomme lähen aga tagasi… sinu juurde, isa…
Fuck you, Euroopa! Fuck!
Kõnnid mööda tänavat ja midagi polegi peksta.
Justkui kõnniksid liival – ilma et jätaksid jälgi.
Varsti pole mul enam varjugi.
Ja igale mu lollakale küsimusele antakse koheselt vastus.
"Tahan päikese ära osta."
"Proua, see on juba müüdud."
Isa, see ei ole hüvastijätukiri.
Isa, see on essee noorte peaministrite klubi konkursile.
Mida on kodumaa mulle andnud ja millega olen selle
ära teeninud?
Ma ei vasta ootustele.
Mul ei ole kolme last.
Üht isale, teist emale ja kolmandat kodumaale.
Isa, mul on kaks venda.
Isa, mina olen kolmas.
Isa, mina olen see, kes on kodumaale.
Millisele kodumaale?
Analgeetikumid.
Antibiootikumid.
Antihüpertensiivid.
Antipüreetikumid.
Antiseptikumid.
Anesteetikumid.
Diureetikumid.
Emeetikumid.
Hallutsinogeenid.
Immunostimulaatorid.
Kontratseptiivid.
Lahtistid.
Psühhofarmakonid.
Rahustid.
Spasmolüütikumid.
Trankvillisaatorid.
Uinutid.
sisu