Milo De Angelis

Itaalia keelest Maarja Kangro

KESKNE MÕTE


Tuli pähe (aga juhuslikult, alkoholi
ja sidemete lõhna tõttu)
see innukas tegutsemine,
siiski.
Ja ikka veel, kõigi ees, valiti
tegude ja nende tähenduse vahel.
Aga juhuslikult.
Despootlikud olevused kinkisid keskme
hajameelselt, radiograafia abil,
ähvardades unes isandatena,
sisinal:
"kui võtame sult ära selle, mis pole sinu jagu,
ei jää sulle midagi."



MAAD


Neid on palju
ja nende elusaatus on kinni makstud,
aga mõni neist on kindlasti vaene
ja mitte proletaarne. See on vist viimane kuldlusikas,
antiikne mööbliese,
sellereid täis. Ettevaatlikult, varjatud viletsuses,
ühineb noobel pehmetes pükstes härra
meiega, kahe
vennaga, keda on lahutanud rikkad.
"Rikkad,"
ütlesime endile ükspäev
keset surnute pilte,
kus pruugib vaid õige hetk leida,
ja juba minnaksegi aeda, amforate alleele.
Keegi peaks katsuma
siduda aju
randmeveeniga, et temagi võetaks omasugusena vastu,
pühendunult
müüdud kasuka sees.
Agoonias kaheksakümnesed ja poisid,
kes kaitsevad vappe,
ustavad hommikule kirikus,
kus preester nad purunematuteks loitsis: kooris
laulavad nad lohutust
neile, kes on maailmaga segunenud.
Ja nad peavad
tagasi tulema, muutes kadeduse süütuks
või lõunate käigus viisakaks: kiidulaul,
et nime alles hoida, ja piinlikult hoolikas suursugusus
suguvõsa noorukitele.
Liiga sageli
kargavad nad viinamarjast ja kaussidesse sulanud vaseroostest
välja ja seejärel kaovad.
Ja meie osaks jääb hale revanš,
suurte hüpetega, üle põldude.
Avaneb värav. Köökides vananevad
koerad,
varisevad varavalges: veel üks tuhandik
olematust
rikaste seas.
Olen kurnatuna kokku vajumas oma emasse.



IGA METAFOOR


Seesama madal taevas
täis kiirabi ja vihma, tormine,
ja kubemel käed, mida keha kutsus üles
vastandama
asjadele kas või veidi hämmeldust,
sellal kui lõplikkuse leiutanud euroopa
väljas, keset foore
paneb vastu,
kaugel loomast, kaitseb ta
reaalseid ja irrelevantseid mõisteid
mööda maanteid, lineaarses ajas
ühe punkti suunas
ja silmad ei sulgu vastu asju, püsides
seal, kus aastatuhat täna kõhkles
loobumise ja mitteloobumise vahel,
eksides ära ikka hilja, ja intelligentselt.



TILK, MIS ON VALMIS MAAILMAKAARDILE JÕUDMA


Tilk, mis on valmis maailmakaardile jõudma
ja täiesti tundmatuteks
loosinimedeks saama,
on lõpuks viililüketega
otseteeni jõudnud,
klaasi
ühele sõrmele toetanud, esimese
korra vennana. Kogu
põld, koos oma maetud
jalgratastega, paiskab välja
kõhurääkija sõnu:
pool võidule, pool
lõksus rohule.

Meisse jõuab universum,
see fassaadivaikus, kus me olime
juba olnud.



JÕUAB JUULI SURNUTELE


Jõuab juuli surnutele,
kes tunnevad
iga õie piiramisrõngas
kauget õiglust. Ja
paberlehv
sünnib taas sinna, kus ma rohkem enam ei suuda
maa ääretus, järsus
ajaloos,
ikka asjad ja asjad, valged ja koitanud riided,
talupojad peidus
nisus. Või veel sügavamal
seespool, kus tahes uluvad
krüsanteemid. Sõeludes süstikuna
peaseinte ja
kaugekõne vahet, võetakse see
minut arvele;
ja urn – mis samuti teeb rõõmu
segunenud suuremeelsetele –
ütles, et aitab.



LOOMAD


Loomad
valgete jalgadega ja taevad
imevad sisse seda tuba
ja rahus lämbunud
naisi:
lauged on paelad
justkui lumi teie sees, veel teie omam, veel
rabatum. Õun
on surnud.
Tušiplekkidega ütlesid sa:
sündige mulle lõputuina
pigistuses, nutus,
vaadake neid, kui nad
kaevavad seda kurku:
vaju, põrand.



KOPSUDES


Tekk, tema jõud, kui me kasvasime.
Või silmad, mis eile olid pimedad,
täna sinu omad, eile lahutamatud. Rohupudelid,
naer valges muutusid ainsaks sümbolita maailmaks. Mateeria, mis
oli ainult mateeria, eimiski, mis
oli ainult mateeria. Ärgata, mitte ärgata, luule,
koobalt, isa, eimiski, paplid.



NOMINATIIV


Lehed lendlevad närvikeskuste vahel. Est
on kõige räsitum sõna. Non on tema
silbi kaal. Vaatad pikalt tindist
pilgel kanderaami: pool
sellest laskuva maanõlva sees, pool
varases tunnis. "Nägime üht järve,
rääkisime." Klaasid lõikuvad
nälja sisse. Isa, kes hüüab mind isaks.



SÜNNITUSTUBA


"Ära joo lund,
lumi on haigus sulgede ja linnuparvedega,
liikumine planeetide vahel, väga
aeglane vale. Ja meie müüsime valguse maha
koos kahe ajakohatu viljapeaga,
meie pimedates jalgades on surm."

"Meenuta Fracido
lugu kolmandas osakonnas: ta nägi
kirurgi käsi, kes polnud oma viga unustanud,
käsi taksoukse käepidemel,
raskeid klaase, mis jäätusid,
metsikut jooksu."

"Ma pole sulle kunagi rääkinud
su emast. Ta oli
ilus nagu vetikas, kurb
nagu jõevähi kombitsad, tugev nagu
pupillid."



KRAAVIDESSE KUKKUNUD KALTS


See oli, poeg või tütar, nukker
hommik küngastel. Mul on südant
seda sulle öelda, sama vaserooste ja tallide
muusikaga, lühendatud muusikaga, sama tilgaga,
mida me nägime kolme poolena. Ainuski epopöa
ei rääkinud mulle rahast, keegi ei osanud
kõige absoluutsemast skulptuurist nuttu välja kihutada... see polnud
seal, polnud seal kunagi olnud... olim... et
olim... et cotidie... et cotidie...

õnnelik on see, kes jättis neljalehise ristikheina puutumata.



OTSA SAANUD INTUITSIOON


Keerleb üks närv ja too ruum
otsib liimis kriimu,
punkti väljaspool lehekülge

"Maa, mille sa keerlema paned –
kus ta on?"

Hakkan sind õlul kandma,
täiuslik ja teivastest piiratud krematsioon:
enesetapud on saladuslikumad kui inglid
ja pimeduseta poolelt
paneb õmmeldud kukal alguse
algusele

Hakkan sind kandma õlul, kaltsudes,
lugema, väljaspool müüri, väljaspool neid

"Keha oli alajahtunud,
purpurikarva, olemuseta"



KROMOTSENTER


Ta tuli siia, hüpates ühest piirkonnast teise,
heites kaltsu me kohtumise
liigsele selgusele, tabades ära
tõsiasja,
kuuletudes maisi
ettekuulutusele.

                Vedelik purskus julmalt välja,
jõudis kõrvuni. Oli
talv... talvel on oma suvi, oma
mõttepidu, oma huulte-
toiming. See oli tema
vastastikune keha: võib
igavesti mitte mõista ja võib
mitte mõista millegi surma,
konstrueerides joonlaua ja sirkliga
algpõhjuse; jäädes, jäädes.
Niisiis nägemist.




sisu