Sonja Åkesson

Rootsi keelest Ülev Aaloe ja Jüri Üdi

KODUKANDIST


Proua Roskvist on surnud.
Konjaki-taat on surnud.
Veltveebel on surnud.

Rauapoe on nad ümber ehitanud –
onu Abbe, õigus, tema on ka surnud.
Juba tükk aega.

Kajsaga – on nagu ta on.
Isal on seljaga midagi lahti.
Henry? Küllap see on lihtsalt närvidest.

Dalängis? Kuule, seal saadab neid ebaõnn.
Lapsed surevad seal, jah, Anna-Stina omad, aina surevad,
aina surevad
üksteise võidu.
See on mingi eriline haigus.
Ja Arnele sõitis lapsehoidja mees otsa
ja tal on seljavigastus.
Olle on lahti lastud.

Onu Edvinil on siis jälle seltsi,
kui ta oma marjaveine ajab.
Oma suures majas.
Keset oma suurt viljapuuaeda.

Teie vana viljapuuaed?
Kuule, seda pole enam.
Sinna ehitasid nad tootmiskoondise.
Sandlundide juurde – sinna ehitasid nad bensiinijaama.
Sandlundide Linnea töötab kontoris.

Ja kui nüüd veel Dalängist rääkida,
siis Tyra on ka kontoris.
Jah, raskemeelne on ta ikka olnud.
Kurb ja leebe.

Kaunis kui rahvalaulufee.
Kohe imelik mõelda:
Anders, keda hobune lõi.
Sven, kes end ära gaasitas.
Kas mäletad meie vaikuse minutit
sel päeval täienduskoolis?

Mida mul siis veel rääkida?
Tahad sa endale maja osta?
Siin on talusid, kui mitte palju,
siis ikkagi veel küll, kõlblikke suvilaid,
kuid hinnad tõusevad.

Kuule, Petra käib nüüd koolis.
Mulle tundub, nagu oli see eile, kui...
Aga, uhh! tont võtku,
aeg läheb.

Irene käib üheksandas.
poisid ja purgiõlu.
Meie võtsime küll harvemini
ja siis ka ainult valget.

Fridtorpi-Sverre? Oh, tema on surnud.
Sverre-Stina kah.

Vanaema on surnud.
Olga on surnud.
Torsten on surnud.




sisu