Pentti Saarikoski
Soome keelest Hasso Krull
Lilleline tapeet; aknaklaasile maalitud loss ja päikeseloojang.
Põdrakanepid ja nurmnelgid õitsesid liivaaugu serval,
madalas lahes sulpsasid kalad,
kirjutasin
luuletusi, olin neliteist, saare kõige kõrgem kaljurahn
oli mu foorum,
all põllul kõndis põllumees.
Mu süda on täis, ma mäletan kõike,
sõja ajal urgitsesin kevaditi jää seest männikäbisid,
sest selle eest sai punkte.
Tuttav tapeet, tuttav loss ja päikeseloojang,
olen tuttavas kohas,
pikal rännakul korrastatusest
korralageduse seisundisse.
Kui tuleb suvi ja lained kiiskavad päikese käes, olen ma ära, võib-olla
Soomele ligemal, mõtlen nende peale, kes elasid varem,
ja tänastele meestele,
kel samuti on võimu rohkem kui mõistmist.
Tahaksin elada täisvõimsusel, nii et väsin ära, teha tööd,
armastada seda naist,
kellele ütlen sina: sa oled ilus,
kui tuleb suvi ja linnud situvad päikesekella peale.
Kõndisin mööda teed, ja tee
oli loomuldasa tee, akna juures seisis üks mees ja
kuivatas rätikusse käsi, ta vaatas mind
ja minagi ei teadnud,
autobuss kiskus maanteest üles lõhna, mida mäletasin.
Mannerheim ei osanud käituda, kuigi talle oli õpetatud,
nii see lühidalt öeldes on,
kui tuleb suvi ja rohu sees hüppavad Cicadidae.
Jõudsin siia üles, olen nüüd siin ja räägin,
mul on hääl,
mul on kõrvad ja kogu,
aga üksi ma pole mitte midagi,
mul on silmad, mis vaatavad kogu aeg teid,
ma ei luba mitte midagi
muud kui anda endast kõik.
Mu hääl kannab,
puude hääl,
ja hääled majades,
kõrvade kaudu inimeste südamesse
kõik kasvamise hääled,
inimeste
südamesse: silmadesse, mis ei näe midagi
enne, kui kuulevad.
Kas see on kirjanduslik, või poliitiline, või tavaline
nukker õhtu?
Meenutasin sageli möödunut, kui olin väike poiss ja hämmingus,
keeleoskamatu,
ja kui siis seisin kummuti ees ja lugesin valjusti
luuletusi
oli kõik nii õudne, ja kõige paksemat udu kästi nimetada
Jumalaks,
kas ma Jumalat uskusin: kas olin õnnelik,
olles keset kõige paksemat udu, midagi nägemata?
Helsingi on minu maailmavaate mudel.
Öösiti on kõige raskem.
Tema enesehaletsus, mis päeval tukkus gigantomaaniliste
plaanide tseremoniaalsetes voltides,
ärkab.
Tema kujutlused, mis ei lase unel tulla,
on lämmatavad korgaskehad kitsas toas.
Ta tahaks puruneda, aga instinkt kaitseb teda,
mandudes edevuseks.
Tema nostalgia tundlad kompavad
valulist ühendust. Ta kardab
väikest tüdrukut, kes jooksutab päikest, nii nagu tuju tuleb.
Inimeste elulood on nii kurvad.
Peaks kirjutama midagi, mille eest saab raha.
Vanast harjumusest tundub, et see päästaks ära kurjast.
Aga ei ole ju nõnda.
Kõik on nii valesti korraldatud, et seda nähes
rahuned teinekord maha.
Kas kriitika on võimalik?
Telekas sai saade läbi.
Inimesed lähevad magama.
Vastasmaja on varsti pime.
Mulle tundub, nagu mõistaks keegi kuskil kaugel just
praegu, et kõik on kadunud.
Ta satub segadusse; ta paneb paja tulele ja istub
kaua liikumatult.
Ma ei tea, kas ma talle kaasa tunnen.
Ma ei näe küllalt selgesti.
"Nii tavaline õhtu," sõbrad, on aeg teada:
tavalist õhtut ei ole enam,
ega tule
nii peagi, rohi peab alanduma
maadligi,
üksinda
ei suuda ta mitte midagi,
temagi,
visam ja tervem ja targem kui meie.
sisu