Rootsi keelest Carolina Pihelgas
ALGUS
Esimesel talveööl
külmus küülik oma puuris
kiviks. Puurivarvaste vahelt
paistsid tähtede puurivarbad.
Külm tungib vaikselt
kehasse, mille pimedus
ei saa kuidagi selle
valguse vastu. Kass vaatab
oma kahe helendava
metallist hingega ja läheb
edasi. Küülik sureb,
ta süda kägardub kokku.
Hommik oli suur ja tühi
nagu algus.
STRUKTUUR
Keha on kõva
vahipost, mis meid
lõpuks tapab. Hing teab kõike,
aga ta on vaba; ta ei ütle
midagi. Peale selle
on olemas üks koht, üks saar
keset seda lärmakat ooperit.
Seal juhatab mind pime
pimeduses. Tumm vaigistab
minu lobajuttu. Kirjaoskamatu
teeb seal oma vaikivatest loomadest
ühe luuletuse teise järel.
KURISTIK
On luuletusi, mis on
nii suured ja sügavad, et keegi
ei suuda neid kirjutada. Tõend
sellest, et nad on
olemas, on see, et nad
on kirjutamata. Me
kobame müüri, mis neid
varjab, ega leia ühtegi
avaust valges paberis.
Hiljem tõestabki meie luule-
otsing, sõrmejäljed müüril,
et nad on olemas.
ISA SUREMAS
Lapsepõlv ei ole osa
elust; see on sügavik
kõige selle all, mis hiljem juhtub.
See on elutöö, mis ei leiagi aset,
on alati valmis olnud,
pool tundi mängu. Esimesed
sõnad kaitsevad meid ikka veel; mets
on mets, mägi seisab paigal. Ühel
päeval väsime niivõrd, et kaota-
me selle julmuse, mida on
elamiseks vaja. Sel päeval
sosistas mu isa: "Mulle meenub
Åbacken." Jälle oli teda
haaranud mängu vägev
riitus. Ta mängis,
et ta suri.
PRAEGU
Mäletamine kaitseb meid
valu eest. Juba siis kui
haav hüsteeriliselt verd jookseb
hakkame neid mäletama.
Ei, tegelikult hakkame neid
unustama. Me ei mäleta
oma mälestusi, ainult
seda, mis juhtus. Mäletame,
kui ei saa mitte kuidagi
teisiti unustada. Me ei kuule
kella; me mäletame seda
ja kui tiksumine lakkab
ja toas on vaikus
on see kõik juba juhtunud.
TEINE JUMAL
Juba seisiski ta algus-
punktis ja vaatas tuleviku
joone poole, aga pööras end
siis ümber ja läks rahulikult
suure seina sisse. Nii juhtub,
tegemata asju ei saagi kunagi
ära lõpetada. Nad jäävad ikka
alles, üks vaikne metsalagendik
üleni karjest. Mitte miski pole ainult
ta ise; ei lüüasaamine, see
hägune võit; ei lein,
mis võimendab meie jäämist.
See, mis mitte kunagi ei juhtunud,
lohutab meid, kanname kaasas
lugusid, neid ebamugavaid
jutustusi ühest teisest
tulevikust.
EUROOPA KATEDRAALID
Nad on keskaja suured
raadioaparaadid, ühele
jaamale sätitud, saadavad
ilma vaheaegadeta vaikust.
Sõnum on see, et sõnum
on olemas; midagi nii lihtsat
ei saa sõnadega seletada.
Katedraale on vaja. Aga
laine järgneb lainele; jõud
kasvab väsimuseks. 13. sajandi
inimestemass seisab taeva all
nagu üks lage nõmm.
Meie teadmised on nüüd suuremad,
aga ka meie saamatus. Mida
võimsamaks tõelisus muutub,
seda sügavam on tema vari.
Sambad seisavad nagu igatsevad
pihad; valguse hümnid
voogavad aknast sisse.
Öö jõuab kätte, silmad
vajuvad kinni, tähed
põlevad.
TUNNISTUS
Ükskord oli mu pilk
nii terav, et ma ei näinud
pimedust. Ükskord läksin ma
järjest nagu kellavärk,
pidevalt eesmärgi poole. Kui
ma lõpuks seisma jäin
läksid sammud minuta edasi
ja kadusid kaugusse.
Seisin vaikuses ja
pimeduses, vabana.
sisu