Ungari keelest Lauri Eesmaa

VARIATSIOONID LIIVAKELLALE

Damaskuse tee

Nüüd kus kõik on ikka samamoodi,
on ülim aeg selleks, et.

(Ütleme:) Koan aastast 1970

Kas pole loomulik, et
(ütleme:)?

Trepid ei üles, ei alla

             Ma ei taha midagi kättesaamatut:
             ma ei taha midagi kättesaadavat.
             Tahan *t.
             - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
             *

Meil tuleb alati
da millegi
vastu, et mitte
da millegi vastu.

Seesama ilmutab, varjab.

- - -

Mis algaks
selleta, kuskohast!

- - -

Kas siis olemasolev ja puuduv
samasse kohta ära ei mahu?
Kas meil on seda eristust
üldse tarvis?

- - -

"Ta vaatas vaid mu varju
ega näinud, et naeratan;
ta vaatas vaid mind
ega näinud, et"

Veesülitid

I

Enne, enne!
Ainult pärast, pärast!

II

... jälgin, et ei;
tõsi, parem oleks, kui: kuniks.
Vaid seetõttu, et
iga minut: võidetud aeg
ja kaotatud – *

- - -
* puuduv sõna on ka kaldkirjas

III

... ikkagi paneb ta
kuhugi, isegi kui
küsin parooli:
"Alati
m enne seda ja pärast" –
... Enne seda ja pärast; kust teaksime, et...

IV

... seesama mis
teine; sest
"iialgi": alati vaid
sealt, tõsi,
"sealt": alati vaid –
– Enne veel, kui, pärast veel, kui; sest
korraga – kuis oleksime?

Variatsioonid liivakellale

"Kõigemat, kõigimat – pole!
Kuid ka kõigimat, kõige kõigemat pole."

Otsekohe varem, hiljem.
Ja siis alustame sealsamas, sealtsamast,
teeme alguse sinnasamma; sest
mis olema peab,
peab ära jääma,
kõige parem, kui see on siin
meie sees, seal
meist väljas. Ainult
meie oleme need, kes
oleksime ilma eikusagita,
ilma eikunagita.

Lühim tee:
Kahe punkti vahel

Teisiti, kui: – selleks
poleks
(mul mida?) – ei oleks
mu; usun, et
see nõuab
rohkemgi aega kui
seesama. Lühim tee:
kahe punkti vahel. Nii palju
veel
toimubki: väljub
millegi pärast;
tagasi tuled
ilma milletagi.

Teddy ja Johanna

I

"– Mõistatus:
– Mis see on?"

II

"– Kas sa ei kuule või?"
"–"
"– Mis teed siis?"

Horror

seega pigem
ndan-dan
vaikselt

oma õuduses

Kavafise haiku

Juba pool kolm!
Kui varakult
möödus aasta.

Kanti mälestusmüra

Muruniiduk (väljas)
Minu elektripardel (sees)

Urni kaks kõrva
e. e. cummingsi erakollektsioonist

)
(

Palverännuteest

Raamat:
üksainumas tühi
leht:

su mitte-märgid:
kus sa pead.

Mitte-märgid

– proovi neid kordamööda,
proovi ühekorraga,
proovi ei nii ega naa –

Üks sõna:
teises tähenduses;
üks rõhk:
mujal –

Identsuse perfokaardid:
seesama,
s.s,
s.t,
s.u
jne.

Kahe talismani
ühine
vari:
avatud väli;
suletud väli –

Leitud objekt:
täringu
keskpunkt –

Üks
-st;
üks
(aastaarv teadmata) –
leidude loendamine
kõigi variatsioonide
asemel –

ja proovi mõelda ajast nii:
tühjal laual
silt RESERVEERITUD.

Pealkiri, s.s,

seejärel
algus ja mis
veel: täidetav
koht;*
ilma
oleks vaid
kuidagi teisiti

kuid nii
jääb

- - - -

* puuduv sõna

Sonett

a
b
b
a

a
b
(Selle rea juures jäi ta hätta,)
b
a

c
d
d

c
d
c
(kuid siis ikkagi jätkas ja lõpetas.)

Erakogu

Päratu vähe
sain teada *-st.
Näiteks sain teada, et **;
kuid teada saamata jäi näiteks see, et **.
- - -
**: vt *

Sedasama võib öelda millest iganes

ÜHE LINNAEKSKURSIOONI KANGASTUS

1. TORANJ SEN-ŽAK*
2. OPERA**
3. BOGORODIČNA CRKVA I OSTRVO STAROG GRADA***
4. TURNELSKI MOST ****
5. TRG SLOGE *****
6. PON-NEF I SKVER DI VER-GALAN ******
7. TRG VOGEZI *******
8. CRKVA SEN-ŽERMEN DE PRE ********
9. KANAL SEN-MARTEN *********
10. SVETO SRCE, MONMARTR **********
11. MLIN DE LA GALET ***********
12. ULICE PREDGRADA ************
13. MOST SLOGE *************
14. GRENELSKI MOST I STATUA SLOBODE **************
15. AJFELOVA KULA ***************

*************** REPRODUKCIJE
************** REPRODUKCIJE
************* REPRODUKCIJE
************ REPRODUKCIJE
*********** REPRODUKCIJE
********** REPRODUKCIJE
********* REPRODUKCIJE
******** REPRODUKCIJE
******* REPRODUKCIJE
****** REPRODUKCIJE
***** REPRODUKCIJE
**** REPRODUKCIJE
*** REPRODUKCIJE
** REPRODUKCIJE
* REPRODUKCIJE

(BERNAR BIFE: PARIZ
NOLIT/BEOGRAD
1963)

JÄRELNOPPEID SÜGIS-KEVADISEST TABELIST

Mulle meeldivad need argipäevad, kui pean hommikul korraks
väljas käima – kui käin hommikul
korraks silla juures või sõidame trammiga
ühe peatuse ja ma pean
– just nimelt – pean
koju tulema, kuigi
saan tulla vaid üksi; vahel
kohe sillasamba juurest, võib-olla jala, mööda kallast,
lüües vastavalt aastaajale jalaga seda ja teist,
ja – v.a kolmapäeviti – alati
spordilehega. Kõige parema meelega loen
(raske öelda, missuguseid) artikleid
ja mäletan üht (kaht, enamat)
(raske öelda, mida) – nähtavasti muudki. Kuid usun,
et vähesed mäletavad siinkandis Partizani ja
Niši Radnički kohtumist (1:0, mängiti mullu sügisel
Belgradis), pole isegi tõenäoline, et
keegi seda üldse mäletab (legi see silma hakkas).
Huvitav, et
neil
lõppes äsja hooaeg ja ma loen lehest,
et Partizan lõpetas teisel kohal. Eelmisel sügisel
olime seal just sel päeval, kui Niš
saabus veel ilma kaotuseta Belgradi; ja kui
poldud ehk päris meistrivõistluste alguses, siis
ikkagi veel üsna alguses, nii kuuenda-seitsmenda
vooru juures. Läksime
jala
– võtan välja meie Belgradi kaardi –
Trg bratstva i jedinstvalt
(rongipeatuse juurest)
läbi Nemanjina (mööda
t) Trg Dimitrija Tucovičale,
(hotell Slavija väljakule),
sealt edasi mööda Bulevar JNA-d,
(mööda sealse Rahvaarmee teed). Jäime
keset vastutulevat rahvavoolu, kuigi
pargis hargnes see kaheks. Võis
olla tänavalampide süttimise aeg, aiarestoranide
käive elavnes; igal pool olid
sõdurid, loomulikult, ma vastasin
su küsimusele, oli toimunud kohaliku
Armee spordiklubi mäng. Küsisime ühelt tuletõrjujalt
(tolliametnikult? miilitsalt?)
Nemanjina ja Balkanska
nurgal, kuidas mäng lõppes. See oli veel
teel sinna (meie puhkuse alguses; linnast tulles
muidugi tagasiteel Kralja
Vladimiral asuvasse noortehotelli); Niš hoidis siis
veel esimest kohta, väravavahega,
hilisema võitja Crvena Zvezda
ees; kui
mere äärest tagasi jõudsime, kaht nädalatki
polnud veel möödas, olid nad vajunud juba
(teisele? kolmandale?) kohale; nüüd aga
spordilehest meistriliiga lõpptulemusi lugedes
ei näe ma neid
esimese kuue äramärgitu seas (ehkki ka mitte
väljalangejate seas; lõpuks on uustulnukale heaks tulemuseks
ükskõik mis). Tänavu
me mere äärde ei lähe; rahast tuleks
veel välja (mai-juuni: Mark Twain,
vahepeal üks
Handke, seejärel jätkan pooleli jäänud
Janouchiga, "Kõnelused Kafkaga",
ja siis:
Murphy, Becketti "õnnemärgis sündinu",
kelle
valefakiir kuue penni eest oma õnneennustusega ellu mõistis
ja kes nende armastuse huvides tööle asus), ma ütlen, raha
nz kogus kevadel kõige enam punkte, nii et
nende teine koht on igati mõistetav. Ja nüüd läheksime
vaatama ka mõnda matši, muidugi,
varsti algab uus
kevad-sügisene, kuigi praegu
peetakse alles üleminekumänge. Mulle meeldivad
need argi-
päevad; kui
jõuan mööda Doonau kallast koju, on spordileht loetud,
(põhiliselt need), kodus viskan voodisse,
võtan ette (Mercedes), (Optima)
kirjutusmasina, üles (turgutus), üles (sirutus)
Pariisi kirjutuslaua taha (tüübitähis), toon sõnastiku,
panen kopeerpaberi (kolm koopiat) kümnesse paberiportsu
(kui kopeeri vähe, siis seitsmesse portsu, kuid seitsmesse
kindlasti, muidu jääb
kiire vahetus aeglaseks) ja teen Mark Twaini,
Handket,
Janouchi, Beckettit. Kuidas kunagi. Vahepeal
õngitsen juba kaua aega lugemata "Meie lemmikraamatute" riiulilt
Belgradi kaardi, otsin välja
Trg jne,
t, Bulevar
i. Minu poolest
– v.a üksteist päeva – võiks
vabalt olla ka sügis; Niši Radnički
on siis teist aastat uustulnuk, Partizan
– vean kihla –, ükskõik milliseks kujuneb
kevad-sügisene punktisaak,
ei võida meistrivõistlusi tänavugi,
ja septembrit kutsutakse juba Randall Jarrelliks,
(Beckettki nihkub ainult üheteist päeva pärast
augustisse), ja üldse:
septembrit, oktoobrit jne
(kuude nimetused) nimetatakse ka minu puhul ametiks, nii nagu
sinu puhul viit nädalapäeva,
v.a need üksteist päeva,
mis võime enesele pühendada, ühekorraga, kolmesaja kuuekümne viiest,
ja isegi kui me pole siis mere ääres,
võime ikkagi minna Balatoni lõunakaldale ja
mängida oma lõbuks palli, ja küllap varsti
need argipäevadki lõppevad.

MALETRILOOGIA

Petlemma tallist vaatab välja üks väike pudulojus

Hc3

Maastik kahe figuuriga

Võimatus märkida etturi käiku jagamata laual

A. RIMBAUD VÄNTAB KÕRBES FILMI

(Pilt)

– asemel:

– asemel –

Proovige nüüd

täies

elusuuruses

asemel –

(The Time Element)

Justkui

kõik varem

või hiljem

või

vähemalt samal ajal –

– on asju, mida siiski pole võimalik

teisiti, ja seepärast ma ütlengi, et pigem

ei, ja siis on kõige parem ka see, kui

kohe

(Statistid, kaks nalja)

Siin pole seda –

Ära sega teda –

(Mis)

Varsti, alates algustest;

sest

miks siis ei võiks kasvõi mingit

tki

da, või mingit

*ki (*: ükskõik milline lõpp)

da, kel puudub

kahe

vahel kasvõi kõige lü

mgi tee

Et vaid samas teaksime, mille asemel

(Hääl: nutumüüri ääres, kõnedefektiga)

Vahel toi

mub täie

sti vastu oo

tusi, vahel aga toi

mub siiski vas

tavalt ootus

tele, nüüd tule

ks veel vaid tea

da, millal ja kuidas miski toi

mub;

(Nutumüüri trööst)

ii või n

mub

mtmeti,

kas pole

siis x

kõik,

msmdi

mub;

(Ning mis ära jääb)

Ning mis ära jäi:

miski alati veel selle sees;

sest pärast viimast

– ja siia sobib igasugu sõnu –

algab kiusatus.

(Jumalik puudutus)

(Haiku: tähtede all)

Seda jne jne,

kuidas jne jne,

ei näinud keegi.

(Statistid; reekviem)

Võtsime maha

Elysiumi subtiitrid

ELEVANDILUUD SIIN POLE

ÄRA SEGA KARILOOMA

Üks märk jääb ära

! amestiõ bakkah irä, ruhtrA

Arthur, äri hakkab õitsema

A. RIMBAUD LASEB VEEL KORD TÄHESTIKUL LÄBI SÕRMEDE JOOSTA

ÜHE LUULETUSE MONTAAŽILAUD

"Kui Giocondast või, ütleme,
Tiziani "Mehest kindaga"
oleks meie päevini säilinud
laadikutäis amatöörülesvõtteid
või magnetofonilint nende häältega või
koguni mõni rull
värvilist helifilmi... oleks
kindlasti mõnevõrra huvipakkuv seegi,
kui saaksime näidata paari-kolme seesugust
katkendlikku, modellide tegelikust
elust umbropsu talletatud lõiku."

1

Kui mõtlen oma esimesele kinoelamusele,
tuleb meelde mitu asja.
Mäletamise omapärad
valitsevad mäletamise
objekti,
pealegi moodustavad nad
veelgi ebatäiuslikuma kompositsiooni tundega, justkui
tuleks meil kurvastada nende puudumise pärast.
Ülaltoodud tsitaat ilmutas end mulle
puht juhuslikult; ma ei usu, et see oleks teadlikult
mõjutanud ühtegi mu
"püüdlust", kui luuletuse "A. Rimbaud
väntab kõrbes filmi" puhul
võib üldse millestki sellisest kõnelda.
Aga siiski: see võis mind mõjutada ja ilmselt
see nii oligi, võis olla üks loendamatutest
väikestest jõududest.
Kuid kui see on tõsi, on lihtne mõista,
et – nagu kirjanikud vihjavad
oma raamatute alguses –
see kõik on vaid mäng.
See ei saagi olla miski muu; Rimbaud:
meile kõigile vaid "kujutletud kuju",
meie ümber tormlevatele-tunglevatele
kaasinimestele, kellele poogime
mõttes külge igasuguseid omadusi
(tahaksingi rääkida
ainult sedalaadi suhtest
meie ja asjade vahel; nii-nimetatud
"vaieldamatult tõestest"
faktidest siin vaevalt et juttu tuleb), seega
on A. Rimbaud elavate jaoks teatavas mõttes
kahtlemata vähem elus.
Ma ei usu, et elavat inimest saaks niimoodi
luuletuse pealkirja panna; isegi tõkkejooksu
jaoks on vaja tarvikuid,
osalejad ei hüppa üks üle teise.

Kahju, et selliseid asju ikkagi
juhtub, ja veel niimoodi. Ma ei pea
sedalaadi pealkirjastamisi ilusaks teoks.
Nii me ju paigutame midagi
enesest väljapoole. Sest kas Rimbaud
huvitaks kedagi, kui tegemist poleks
kellegi huvidega? kui ma – isekal moel –
ei arvaks, et teda on vaja selleks,
et projitseerida midagi ta peale,
tema kujutise peale minu
sees? Ülimalt lihtne oleks
öelda: mida. Kuid: see oleks viga.
Sest siis ma ju paneksin sõnadesse kõik oma
kahtlused, milleks mul on ilmselgelt
õigus, kuna nad on minu omad,
kuid nende kuulutamiseks pole mul õigust, sest
ma ei tea ju, kuidas on asjade seis
väljaspool minu isikut,
ma ei tea, mida tähendab miski, mida öeldakse kuskil.
Kujutlus Rimbaud'st on aga just selline:
"ta ei pannud sõnadesse..." Aga mis ta siis tegi?
Kuid kui võiksimegi temast midagi teada –
kasvõi dokumentide põhjal –,
oleks sellestki vähe, sest mingil
hetkel tuleks meil tegeleda
tõsiasjaga, et ega temagi
mõelnud alati ühtmoodi jne.
Ma arvan, et selline ebakindlus
teiseneb – tasapisi – meie suurimaks
kindluseks. Raskuste lahendamise võib siis
kõrvale jätta; ja nii maadleme
edaspidi vaid osa-raskustega,
raskuste raskustega.
Nagu kirjutab mu sissejuhatava
Gioconda-tsitaadi autor ühe oma
raamatu alguses: "jutustamise
raskustega". Nii saab "elust" –
"kunstižanr". Sest jutustus on
juba iseenesest teatav raskus.
Vast ehk tõkkejooksu
fakt, võimalikkus ise. Ja "kunstižanri"
asemel – võime valida "elu".
Usun, et Arthur Rimbaud kuulub
meie vägagi romantiliste kujutluste hulka.

2

Mu esimene kinoelamus ei sündinud
igatahes mitte siis, kui mulle võeti pilet
liiga "taha" ja
– kuna nägin subtiitreid halvasti –
ei saanud ma poolteist tundi aru, mis toimub.
Aga juhtus see millal juhtus,
küllap see olla nii-öelda
põhjapanev elamus. Kuid ühel kahtlemata
veelgi varasemal seansil
– kui tagantjärele meenutan –
ma hoopiski kartsin kinos. Üpris imelik,
et seda praegu mälus taastada suudan.
Mu kartust võib "kinnitada" sellega,
et ma ei suudaks enam meenutada,
kus asus see kino, kuhu mind
viidi. See aga – tundub mulle –
langeb täielikult kokku
mu toonase olukorraga, et ma kinos istudes
ei teadnud, kus olen.
Või et ma tundsin end
selles kinos nii, nagu
võisin end tunda siis,
kui minust neli aastat vanem
sõber (mina kuuene, tema kümnene)
mu üles tõstis ja hakkas minuga
edasi-tagasi tormama
muidu tuttavates koridorides
puukuuride laud- ja betoonseinte
vahel. Kuid seda, kas
ta oli kustutanud tule või
oli kottpime seetõttu,
et ta mu silmad kinni sidus,
ei oskaks ma enam öelda.
Võiksin vabalt uskuda, et ta ei teinud
kumbagi, kuid kuna ma praegu ei suuda
oma tollases olemises silmi avada,
võin õigusega mõelda,
et mu silmad olid suletud.
Jätkan: tunduvalt hiljem pakkus mulle filmielamuse
üks "Nii pikk eemalviibimine".
Mälu kaotanud
clochard, Albert Langlois oleks tõenäoliselt
teinud kõik selle
naise pärast, kes pidas teda oma
kahekümne aasta eest kaotatud meheks.
Aga ta lihtsalt ei suutnud meenutada asju,
millest naine talle
rääkis, et mehe mälu
värskendada; seega kõike seda, mis
oli neid kunagi sidunud. Ja
nii võis teda vallata vaid üldine kaastunne,
juhuslikult tärkav
ligimesearmastus, seesama
vaist, mis juhib kääre hoidvat kätt
ajakirjast pilte
välja lõigates.
(Pildiajakirjad leidis ta prügimäelt
ja kogus neid
eraldi kotti. Väljalõiked aga
– kõige kallimad aardeid, mida ta eriti tõsisemalt võttis:
riigipeade, automarkide, näitlejate,
mööbliesemete jms fotod – pani eraldi kasti. Tema majagi
oli kastidest kokku pandud. Ta magas
samades riietes, millega päeval
ringi käis. Prügi korjates
tõmbas aga kindad kätte.)
Ma ei usu,
et see kõik oleks otseses seoses
– ammugi mitte "A. Rimbaud...'ga" –,
kuid ka millegi muuga, mida
– ebatäpselt väljendades on kombeks
nimetada inimese "mõtteviisiks",
"meelsuseks" jne. Üks on kindel: see tuli mulle
meelde, võin selle välja öelda. Kas meiegi korjame
oma aarded prügimäelt?
Kuidas on lugu meie
mäluga? Kas miski,
mis me käeulatusest väljub,
võib nõuda sellist täielikkust,
millest me isegi
(vähe sellest: iseenestena)
osa ei saa? Või just seetõttu?
Ja mitte ainult nõuda, vaid
lausa kohustada?
Mingil moel, kahtlemata: jah.
Mingil moel on see konkreetne
värskendatamatu mälupilt, mida
teisel meist vaja,
enam kui Universaalne Miski.
Kuid – need kaks võivad kohad ära vahetada.
"Elu" muutub kunstižanriks ja "kunstižanr" eluks.
Kui suhtuksin A. Rimbaud'sse (loetud
raamatutesse tema piltidega, minu kujutlustesse
temast jne) üksnes truult,
kui oleksin filmile tänuvõlglane selle eest, et
sain selle mingil ettekäändel laenutada, siis
oleksin võinud kõik juba eelöelduga
lahendada: aga ma kahtlustan, et peaaegu
ilmaasjata. Kuid see kõik pole siiski nii.

3

Luuletuste pealkirjad – olen kogenud –
võivad isegi oluliseks muutuda. Nendega võib
paljugi ära teha.
Nad võivad materjaliga
struktuurselt ühte langeda. Kuid mis on siin materjal?
Protsess, milles jõuame
paberile pandud esimese tähega
määratud algusest
paberil nähtava viimase
– puuduva –
kirjamärgiga märgitud
– märkimata – lõpp-punkti.
Vahepeal juhtub nii mõndagi. Kuid miks?
ja miks just täpselt nii? Ma pole muustki
veel kõnelenud.
Parimal juhul võiksin lugeda kokku
luuletusesisesed "tõkked": kõik
hüppavad neist kas üle või vastupidi,
neile komistatakse üksteise järel –
– just need, kes läbivad kogu tee.
Võin minagi selle tee läbida, uuesti.
Pildis A. Rimbaud "sätib" inimesi;
ja miks "asemel": kas pole see mitte lõõmava
päikese pimestus või kas ta ei innusta neid,
et ühe kuju, ühe kujundi
asemel võib vabalt olla ka mõni muu,
isegi: kogu paikaseatu asemel
võib toimuda ükskõik mis;
mingem edasi: kas Rimbaud
oleks tõesti ka filmi vändanud või –
see pole sugugi viimane asi – kas
nende taustalt kahtlemata
välja joonistuvate kujudega võiks tema asemel
askeldada ka keegi teine?
Kuid kui see kõik "tähendab" seda: miks ei
või seda siis niimoodi ka välja öelda? Ma ei tea;
muidugi oleks hea, kui nii saaks
teha; kuid seejuures tuleks
enne selgitada mõisteid "nii" ja "teisiti".
Mitte et ühe asemel
tõuseks esile teine (millest pole hullu
vaid teatava piirini). Kuid siis
samastasin end juba kirjutatud sõnadega,
mis – vastavalt vormile – ei ütle midagi muud,
kui et: "asemel". Ja sama ülesanne
on ka neil välja joonistuvatel kujudel:
asemel; seda nad peavadki tegema,
peavad moodustama modaalsõna.
See on nende kohus. Kuid
kas sellised kohustused pole mitte
naeruväärsed? Ja eriti veel – kõrbes?
(Taas kord meie romantiline kujutlus!)
Kas see ringi keksiv režissöör
pole siis naeruväärne?
Kuid: kas ta tõesti "keksib"?
Küsimused, vastuseta.

Polegi tähtis, mis on vastus. Piisab sellest,
kui oleme kasvõi mõnigi kord tundnud
mida sellist nagu "maailma"
ülekompenseeriv headus; nii nagu
nutumüür aitab neil üle saada
oma katkendlikest kogelemistest, justkui oleks neil ükskõik,
mida ütleme, nii loeb vaid üks asi:
et kogeleme inimkeeli. Ja et
me ei norgu ei vajuks nagu vaene Rimbaud
keset kindlasti üsna kibestavalt kulgevaid
võtteid, mida kunagi võib muidugi pidada
väärtuslikuks dokumendiks, suurepäraseks
saavutuseks, täiuslikuks
mõttetuseks, murenevaks materjaliks,
pimestavaks vaimuks ja teab
veel milleks; et me seega
ei vajuks niivõrd norgu,
et meil poleks ehk enam soovi
oma järgmist kurbust ära oodata,
kogeleb maailm meist pigem üle
ja selles pole midagi
häbiväärset. Selles oleme nii
üldjoontes selgusele jõudnud. Me naljad
ei saa (oma statistide läbi)
kuuldavale tuues isegi lahvatada,
kui neist saavad reekviemid, vast – meie endi pärast.
Sõnad osutuvad kohati
lühikesteks, vähesteks,
kohati kuulame neid terve päeva, kohati
piisab, kui kirjutame kirjutatavast üles
vaid kolmandiku-poole.
Sest kas hambututel reklaamisubtiitritel
pole mitte samavõrra "õigus" kui
nende veatu hambareaga paarilistel? Meenub
üks lause, kellegi oma,
umbes selline: kui
luuletus võiks olla rohkem väärt kui, ütleme,
kunagine kapsapõld või
külahullu kogu vara
(või clochard; pealegi, filmis;
prügimägi või kõrb,
kuulujuttudest tuntud fakt,
et elevandiluu pärast
tungiti kõrbe jne) – ühesõnaga, kui see
oleks nii, siis oleks luuletus ise
õige vähe väärt. Ja praegu
meenub veel midagi. Ka mina väntasin kunagi
filmi. Või vähemalt enam-vähem mina.

4

See juhtus millalgi 1960ndatel. Sõber
A. hankis kuskilt kaamera.
Usun, et üsna vana ja halva
masina ja – ma ei tunne seda valdkonda, räägin
nii nagu tema – "kassettfilmi".
Materjali sai ta alla
omahinna, salvestusaparaadi
kaheks nädalaks – (kuueks nädalaks? neljaks nädalaks?)
laenata. Filmisime Budas ja
Balatonakarattyas. A. teadis, mida tahab. Vähemalt
"kuidagi" teadis.
Me ei kirjutanud üles ühtegi sõna,
ma ei öelnud ühtegi sõna selle kohta,
mis A. mulle filmist rääkis.
Pidin filmis mängima. Ma ei tea, keda.
Pidin treppidest üles-alla jooksma.
Vizivárosi tänavatel toetusin
tänaseks juba maha lammutatud seintele. Vaatasin
uksevõredest sisse, kadusin kangialustesse.
Ja ma ei teadnud ja teadsin siiski
täpselt, miks. Kunagi varem pole midagi
täpsemalt teatud. Või ehk – siiski?
Ehk olin mina ainus, kes midagi täpsemalt
teada ei tahtnud? Ehk seepärast pidingi,
kinosaali viimases reas
kahetsusest asjata
suuri silmi tegema? Juba siis, väga ammu?
Ehk sellepärast ka clochard...? Ainult et
mina – temast "tsiviliseeritumalt"? Vanniga,
"vaimueluga"? (Kuigi
neis asjus, usun,
pole mul eriti põhjust end
hellitatuna tunda; aga sellest pole hullu.)

5

A. Rimbaud sünniks justkui praegu,
nüüd, mil neid ridu kirja panen.
Mis siis, et tõenäoliselt
ei näegi ma teda kunagi! ja veel: ei loe ehk
enam iialgi. Enam pole seda vajagi. Kuid seni –
oli ikkagi vaja. "Kõik oma
kahtlused, milleks mul on ilmselgelt
õigus, kuna nad on minu omad,
kuid nende kuulutamiseks pole mul õigust, sest
ma ei tea ju, kuidas on asjade seis
väljaspool minu isikut,
ma ei tea, mida tähendab miski, mida öeldakse kuskil."
– hiljem, tõesti.
Hiljem saame enamasti vastuse.
Näiteks sellele: mida üleüldse kirjutasime.
Igatahes, nii juhtub tihti.
Seni aga: noh, seni kehtib vaid kohustus,
mille võime siis – mille piire
ületades? – vahetada eimiski vastu.
Millegi vastu, mida enam kaitsta ei saa;
millegi vastu, mis on enam kui "luuletus",
kuid – mõnikord – alles pärast "luuletust".

Niipaljugi ei tohiks me nõnda välja öelda.

sisu