Selle üle, kas luulehääled kõlasid nende sündmuste avangardis või pigem sabas, võib vaielda. Sotsialistliku realismi ja kõrgmodernismi sundtõsidusest vabanenuna paiskus bulgaaria luule 1980ndate lõpus postmodernistlike keelemängude, traditsioonide segamise, vanade narratiivide üle ironiseerimise ja ümberkirjutamise orgiasse, et jõuda 1990ndate lõpus uue tõsiduse faasi. Erinevalt varasemast keskendus uustõsidus (või "uusautentsus") väiksele, igapäevasele ja mööduvale enda ümber, peljates instinktiivselt irooniat kui kontseptuaalse kunsti märki. Stiili ja vormi osas kaasnes uue autentsuse argisusega ja selles sisalduva metafüüsilise valuga aga "kerge kirjutamise" trend, mida iseloomustab visandlikkus ja postmodernistlikele eksperimentidele vastanduv keeleline lihtsus, isegi labasus.
Kogu perioodi – alates 1989. aastast tänapäevani – iseloomustab bulgaaria luulemaastiku äärmuslik killustatus. Kui 1990ndate alguses tähistas killustatus aga millestki lahtimurdmist, siis hiljem on killustatusel küljes eraklikkuse märk, see tähistab luulehäälte üksteisest eemaldumist. Nende trendide taga võib näha liberaalse projekti nurjumistundele lisaks ka kunstisiseseid põhjuseid. Üsna suure hilinemisega levisid Bulgaaria luulesse sellised voolud nagu neoavangard, feminism ja postfeminism ning Nõukogude Liidust alguse saanud sotsart; see juhtus 1980ndate lõpus, olgugi, et kriitika on püüdnud üksikute autorite loomingus ka varem neid registreerida. Uued trendid segunesid põlu all hoitud või vahepeal unustatud vooludega nagu näiteks sümbolism või 1970ndatel alguse saanud "vaikse luule" traditsioon. Viimane sulandus 90ndate lõpus märkamatult uusautentsusega, millele võib omakorda otsida eeskujusid ameerika uuemas luules.
1990ndate alguses domineerisid bulgaaria luules aga postmodernistlikud katsetused. See oli rühmituste, häppeningide ja kirjanduslike müstifikatsioonide aeg, mille karnevalilikkuse ja eputava erudeerituse taga oli tunda Bulgaaria luulekultuuri tahet kuuluda sellesse "ühte maailma" (vt Kristin Dimitrova luuletust "Mälestusi külmas sõjast"). Lõputu mängu ja iroonia loomulikeks järglasteks astusid aga autentsus ja lihtsus. Mängulusti kaotamise esimesi märke võib näha Mirela Ivanova luules, kes hakkas ironiseerima enda ja teiste iroonia üle, jõudes niiviisi ringiga oma vahetu kogemuse juurde.
Käesolevas vihikus on esindatud bulgaaria uuema luule n-ö "võitjate põlvkond" – enamasti 1960ndate alguses sündinud autorid, kes olid demokraatia tuleku ajaks juba piisavalt küpsed, kuid samas ideedest tulvil ja täis eksperimenteerimisrõõmu. Üks "võitjate" iseloomustav tunnus on nende akadeemilisus: enamik neist olid 90ndatel ülikooli kirjandusõppejõud või kraadiõppurid, kes tsensuuri tingimustes alustanuna tundsid huvi tõe ja vale piiri ja selle piiri nihutamise vastu luulevahenditega. Teine, mille kallal eksperimenteeriti, oli piir poeetilise ja (kunsti)teoreetilise vahel. Mitmeid varasemast kirjandusvaramust pärit süžeesid kirjutati dekonstruktsiooni vaimus ümber nii, et luule hakkas sarnanema kirjanduskriitikaga. Akadeemilisus ja teoreetilisus pöördusid hiljem aga enda vastu – antiakadeemilisuseks ja antiteoreetilisuseks, seda eriti Kristin Dimitrova ja Kiril Merdžanski luules.
Et tuua sellesse üldisesse voolu teatud perspektiivi, oleme oma valikusse võtnud ka ühe täiesti vooluvälise luuletaja – 1940ndate lõpus sündinud Jordan Veltševi, kes on esindatud üheainsa luuletusega. Plovdiviga tihedalt seotud autor luuletab oma rikka antiigipärandiga kodulinnast nõnda ajaväliselt, nagu oleks luuletused talle dikteerinud 2000 aastase ajalooga linn ise. Siiski ühendab Veltševit 1990ndate põlvkonnaga tema akadeemiline vaim ja sellest tulenev teatud hermeetilisus. Eelneva põlvkonnaga, kõrgmodernistidega, ühendab teda aga kõrge eetos, mis ei kao ka tema hilisemas loomingus.
Meie valikus on kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest pärit tekste, valiku raskuskese aga langeb 1988. ja 1993. aasta vahele. See on natuke jahtuda jõudnud luule, mida on seetõttu juba võimalik kuhugi paigutada. Üheks tekstide valiku kriteeriumiks on samas aga olnud nende otseste analoogide puudumine eesti luules, seda nii temaatilises kui ka poeetilises mõttes.
JORDAN VELTŠEV (s. 1949) on lõpetanud Plovdivi ülikooli ajaloo erialal, töötanud hiljem ajalooteadlasena, ajakirja Военно-исторически сборник ("Sõjaajaloo kogumik") toimetajana ja Plovdivi kohalikus televisioonis. Alustas luuletajana raamatuga Римски стадион ("Rooma staadion", 1979), millele järgnesid kogud Нощна азбука ("Öötähestik", 1984), Аркада ("Arkaad", 1993) ja Сияе ("Särab", 1999). On kirjutanud esseesid, proosat ning ajaloolisi uurimusi tsivilisatsioonide suhetest Ida-Lääne teljel. Tema loomingule on omased pikad, eepilise rütmiga luuletused, autorefleksioonid "mina"-teemal ja "linn" kui igavene kohalolija.
KIRIL MERDŽANSKI (s. 1955) on lõpetanud Sofia ülikoolis antiik- ja keskaja ajaloo erialal, töötanud hiljem Sofia riiklikus klassikaliste keelte gümnaasiumis õpetajana, 1987-2002 aga ajakirja История и право ("Ajalugu ja õigusteadus") toimetajana Sofia Ülikooli Kirjastuses. On õpetanud erinevates ülikoolides ajalugu ja loomingulist kirjutamist. Tema luulekogud on Нощен прилив ("Öine tõusuvesi", 1990), Избрани епитафии от залеза на Римската империя ("Valitud epitaafid Rooma impeeriumi loojanguajast", 1992), Облачна земя ("Pilvine maa", 1995), Митът за Одисей в новата буколическа поезия ("Odüsseuse müüt uues bukoolilises luules", 1997), Птици, погледи, пустини ("Linnud, pilgud, kõrbed", 2002) ja Античност след античността ("Antiik pärast antiiki", 2004). On kirjutanud näidendeid ja tõlkinud vanakreeka ja hispaania keelest. Merdžanskile on omane see, et ta justkui tahaks oma raamatutest puududa. Antiikaeg on tema jaoks ammendamatu allikas, luuletused on justkui kokku pandud antiikaja hauakivi-motiividest, matkides ja parodeerides vastava ajastu stiili. Autor jääb aga impersonaalseks, jutustades nende motiivide abil ilma igasuguse isikliku tundetoonita maailma banaalsest enesekorduvusest; see on maailm, mis pöörleb mõttetu vurrina. Merdžanski hilisem luule on mõnevõrra subjektiivsem.
BOIKO LAMBOVSKI (s. 1960) on lõpetanud Sofia Prantsuse Gümnaasiumi ja hiljem Moskva Kirjandusinstituudi. On avaldanud luulekogud Вестоносец ("Sõnumitooja", 1986), Ален декаданс ("Verev dekadents", 1991), Едварда ("Eduarda", 1992), Критика на поезията ("Luule kriitika", 1995), Господ е началник на караула ("Jumal on vahtkonna ülemus", 1999) ja Тежка картечница преди сън ("Raskekuulipilduja enne magamaminekut", 2004), millest enamik on pälvinud suure tunnustuse ja tähtsa koha bulgaaria luuleloos. Lambovski esimestes luulekogudes on tunda Vene sotsarti mõjustusi, ta stiilile on omane lähimineviku loosungite ja klišeede kasutamine, nende juurdekirjutamine või kustutamine, mis viib teatud paradoksideni. 1990ndatel postmodernistlike eksperimentidega kaasa läinuna jääb ta siiski sotsiaalsemaks kui tema nooremad kolleegid.
Stoitškov – kuulus Bulgaaria jalgpallur 1990-ndatest.
PETAR TŠUHOV (s. 1961) on lõpetanud Sofia Ülikooli raamatukogunduse alal ja saanud hiljem magistrikraadi sotsioloogias. Ta sulest on ilmunud luulekogud Градината на слабата реалност ("Nõrga reaalsuse aed", 1995), Руни ("Ruune", 1998), Мулето на Педро ("Pedro muul", 1999), Провинции ("Provintse", 2000), Малки дни ("Väiksed päevad", 2002), По-скоро никога ("Pigem mitte kunagi", 2004) ja Три ("Kolm", 2010). Võrreldes teiste siin esitatud autoritega on Tšuhovi loomingule omane suurem liikuvus ühest voolust teise ja ühest põlvkonnast teise, ta on neist kõige vähem "elitaarne" ja "akadeemiline". Tšuhov kirjutab ja avaldab ingliskeelseid haikusid, on kirjutanud auhinna võitnud romaani ning laulutekste mitme tuntud bändi jaoks.
Georgi Gospodinovile – Georgi Gospodinov on kuulus proosakirjanik ja luuletaja, kelle mitmed teosed on reisiraamatud või siis reisivad tema tegelased.
MIRELA IVANOVA (s. 1962) on lõpetanud Sofia Saksa Gümnaasiumi ja bulgaaria filoloogia eriala Plovdivi ülikoolis. On avaldanud luuleraamatud Каменни криле ("Kivist tiivad", 1985), Шепоти ("Sosinaid", 1989), Самотна игра ("Üksik mäng", 1990), Памет за подробности ("Mälu üksikasjade jaoks", 1992), Разглобяване на играчките ("Mänguasjade lammutamine", 1995) ja Еклектики ("Eklektikaid", 2002). Ta on siin esitatud autorite hulgas vahest kõige tõlgitum ja välismaal tunnustatum luuletaja. Luulekogu "Üksik mäng" on tõlgitud saksa keelde ja antud välja kahes trükis. Mirela Ivanova on Bulgaaria akadeemilise postmodernismi üks juhtkujusid; on kasutanud motiive 20. sajandi alguse autorite tekstidest, kirjutades neid ümber, kasutades kaasaja tänavakeelsust. Tema hilisemale luulele on omane argisus ja kogemuslikkus. Hetkel on Mirela Ivanova eelkõige kirjanduskriitik, tõlkija ja ajakirjanik.
Panajot – Panajot on Bulgaarias tavaline mehenimi.
madalalaubaline prohvet Rooside maal – Bulgaaria on tuntud kui "rooside maa".
Vihmakene kalla kalla – värsid rahvalaulust.
KRISTIN DIMITROVA (s. 1963) on lõpetanud inglise filoloogia eriala Sofia Ülikoolis, kus hetkel töötab vanemteadurina. Ta on ka tuntud kultuuriajakirjanik. Dimitrova sulest on ilmunud luulekogud Тринадесетото дете на Яков ("Jaakobi kolmeteiskümnes laps", 1992), Образ под леда ("Kuju jää all", 1997), Затворени фигури ("Suletud figuurid", 1998), Лица с преплетени езици ("Sõlmes keeltega näod", 1998), Поправка на талисмани ("Talismanide parandus", 2001), Кристин Димитрова – избрано ("Kristin Dimitrova – valitud", 2002, kolmekeelne luulekogumik bulgaaria, inglise ja kreeka keeles), Хората с фенерите ("Inimesed laternatega", 2003) ja Сутринта на картоиграча ("Kaardimängija hommik", 2008). 2005. aastal ilmus inglise keeles valik tema luuletusi pealkirja all A Visit to the Clockmaker. Kristina Dimitrova on ka viljakas proosakirjanik. Ta on üks Bulgaaria postmodernistliku ja feministliku luule vedureid. Tema luulehäälele on omane mütoloogiliste tegelaste ja teemade kõnetamine tänapäeva keeles ja tänapäeva asjade kaudu. Hiljem on ta olnud üks eredamaid "uusautentsuse" ja "kerge kirjutamise" esindajaid.
Arh. Angel M – "Arh. Angel" kõlab bulgaaria keeles kui "peaingel", seega vihjab luuletus peaingel Miikaelile kui ühele arhitekti unenäo kaksikutest.
Illumael – raidkirjade, s.t kirjutamise kaitseingel.
Allikas
Пламен Дойнов, Българската поезия в края на XX век. I, II. София: Просвета, 2007.
Petar Kehayov
Bulgaaria luulest
http://www.slovo.bg
http://www.liternet.bg/
http://www.litclub.bg/
http://www.bukvite.bg/
sisu