Bulgaaria keelest Petar Kehayov ja Aare Pilv

SAVIST INIMENE

Valerile

Lp doktor,
       mida savist inimesega
       peale hakata?

Ei taha õppida.
Ütleb: kirjatähed
       murendavad mu silmi.

Ehmunud piiskade moodi
       on ta silmad.

Sõjaväkke ei võeta.
       Komisjon
       leidis ta ajust
       tuvisõnnikut
       ja lõi käega.

Narriks ei sobi –
       ta naeratus
       tõmbleb,
       kord paremale,
kord vasemale,
       mannetult.

Kulla doktor,
mida savist inimesega
peale hakata?

Arst paneb käe otsaette.
Tema laup – põuajärgne maa.

Arst ei usu
Jumala meisterlikkusesse.

Tugev ei usu nõrka.

Kala ei usu,
et võrk teda kallistab.

Terve ei usu
haiget.

Puu ei usu
sae suudlust.

Elav ei usu surnut.

Savist inimene
ei usu arsti.

NÄLG

Koiduajal nad roomasid välja – nood karvased, küürakad,
nagu uimased põrnikad, koondus neist tumendav hulk,
hundihammaste välkudes mokkade vahelt, nad niutsusid,
ahvikõnnakul lumes läks liikvele kogu see salk.

Laubad olid neil rasked, käes hoidsid nad konte ja malakaid,
silmist läigatas tõbiselt hirm neil ja nälg.
Nende pea kohal koduste pilvedekarjade asemel
oli laotunud metslooma hallikas turritav selg.

Nende pea kohal jäiselt ja venivalt hingas üks tundmatu,
voolas maa peale valgete pakasevoogude murd.
Külma kannaga tallas neid otsekui madalat samblikku
keegi võimatult, võimatult võõras, üüratult kurt.

Kogu päeva maadligi ja kummargil roomasid nokkides
mullast usse ja juurikaid, veriseks kraapisid käed.
Nende nälg oli suur, oli suurem kui kõik, mis neid ümbritses,
ajas sirgu end üks, ülespoole siis pööras ta näo.

Vastu põhjatut jääd tõusid turri nad veidralt ja tõsiselt
nagu vedrudeks keerdunud kiirte morn põrnitsev parv.
Läbi taevase metslooma rebenend naha neid silmitses
– kõrgelt – kannatlik – isa – tal silmi on lõpmatu arv.

ISELOOMUSTUS

Aleksandar – mu sõber,
kel kakskümmend tõbe, käib erksalt ringi,
sammub kergelt, keskendunult,
ja on julge –
nagu tõrvik meres.

Ta on sapine inimene, hädavares.

Aleksandar – mu sõber,
ei oska kiitustki vastu võtta,
ei oska olla „kuule-vend“,
ei oska olla „andke-talle-andeks“
                                            kirgas
Ta on okkaline inimene. Skiso
                                            Kibekas

Aleksandar – mu sõber,
ei oska, ütleme, normaalselt
saavutada rüütellikku võitu,
ega taha kuulda minu võitudest.

Muidugi, ta on naeruväärne, eks öelge seda talle.

Ootame, küll ta varsti
hakkab pead lõhki lööma.

Aleksandar täidab meie ootused
vähemagi kõhkluseta.

Iga päev püüan
teda unustada –
iga päev mängin kedagi,
igaühte, kõiki –
luuletajat, rändnäitlejat,
kosmonauti, Che Guevarat,
sadamaguru,
koosolekulistujat,
tennisepalli,
tuhandeaastase ...
                               riigi
                               rahuriigi

Iga päev
õnnistatakse meid
kõikvõimsa jälestusega,
selle eest,
et me ei ole
Aleksandar.

JAAM "BULGAARIA"

Täispumbatud tissidega putka juures
söövad muru eesel, koer ja inimene
Üks balkani pilv
varjutab maa tolmunud lauba

Rööbaste kõrval juba sada aastat elab
maastikule jäädvustatud hiireke
Tõstetud suitsupaki peale
naerab peenelt, tuimestavalt

progress toetub jalutuskepile
toksib masuudist määrdunud perrooni
istub korraks pingi peale ja unustab
ajalehe ära
Kohvikus koovad
koolilapsed sublimatiivset mängu,
nagu näiteks: rokkmuusika, häbelikkus,
agressioon kõige haavatava vastu

Igatsus tõmbub keerdu nagu siug
ja kössitab vaikselt soolapulkade keskel
kuhu sa kadusid valge vedur
kuhu kiirustad must maailm

üks seeravipalituga nooruk
lükkab tasakesi oma vankrit taevas
ta tuhnib taeva täiskustud nurgas
ja tahaks juba taguda taeva kuldset palli

see pekine rahulik pildike
on tulvil nii teravat, okkalist armastust
et võimatu on võimatu on mööda minna
kasvamata sinna kinni nagu arm

kodumaa ahvib stoitškovit
ja müüb peldiku ees meile sihvkasid

sisu