Inglise keelest Carolina Pihelgas
FAKTID
Tegelikult töötas kääbus kihlveokontoris,
jalas ortopeediline king.
Inetud õed ei olnud õed, ega isegi mitte naised,
samuti polnud nad kaugeltki huvitatud printsist.
Lihtne raamatukoguhoidja nägi prillidega parem välja,
pomm oli ilma kellata
ja kui sundvõõrandatud veok paiskus vastu
silda, mis polnud veel päriselt valmis, sööstis ta otse
kuristikku ja plahvatas
tappes sedasi nägusa šerifi
ja ka tema toreda, aga rumala paarilise Bobi.
PUUD
Nad seisavad parkides ja surnuaedades ja hoovides.
Nii mõnigi neist on kõrgem kui kaubamajad,
aga ometi ei tõmba nad endale tähelepanu.
Ükskord, kui sa vannituppa radikat seina paned,
näed ribakardinate vahelt
oliivrohelist kalaparve, muutmas suunda
aiakeste kohal ujuvas õhus.
Või ärkad üles oma tädi maamajas,
kus kivisöerong lagedal mäel katkestab su une,
kanalilt puhuvas tuules aga möirgavad tammed.
Armastad küll loomi, mängid hästi klarnetit,
aga see on ainult juhus.
Kaotasime selle mängu juba ammu.
Vaata ennast. Sa loed luuletusi.
Väljas on kevadõhk paks
nende laste seemnetest.
LUULETAJAD
Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses
sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.
Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja
sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.
On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.
Prillid,
sõjaväelasest isa
ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.
Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.
Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,
sest on vältinud
sissetuleva posti
ja juuksurite
vennaskondi.
Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.
Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.
Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,
märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast
ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab
ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: "Surm".
MUST
Sind üllatab avastus, et põrgu
on seesama maja, kus sa oled juba üheksa aastat elanud.
Kaks oranži plekki köögikraani taga,
linnulaul aias, need lillemustriga kardinad.
Aga sa pole kodus. Kaugel sellest.
See märg liharusikas rinna sees
ei lase sul unustada. Sekundid mööduvad
aeglaselt, nagu paigale tardunud aeg, enne kui laps
vastu libiseva auto punast kapotti põrkab.
Süütad eelmise koni otsast
marlboro. Ostlejad ja töölised ujuvad väljas
nagu delfiinid oma päevast läbi, teadmata ise,
kuidas nad seda tobedat, hindamatut trikki teevad,
mida ka sina kunagi oskasid. Telefon heliseb. Sinu sigaretisuits
tantsib oma väikest mürgist balletti.
LÜHIKE ÕPETUS
Ole valvelauas viisakas.
Kõik noad ei ole veel muuseumis.
Ettekandjad teavad, et kena poiss
on kokkupandav nagu lamamistool.
Maksa õlle eest ja saada lilli.
Tutvusta ennast kui Richardit.
Ära räägi sellest, mida keegi
kunagi minevikus tegi.
Mäletad, igal reedel käisime
jalutamas. Mina jalutasin. Sina jalutasid.
Minevikus on kõik segane.
See praad on väga hea. Istu maha.
Veini pole, aga jäätist küll.
Söö aeglaselt. Mul on palju tikke.
SEITSME MAA JA MERE TAGA
Mõni tahab teada, mis edasi saab,
kui äraostetud võmm hoiab kupeldaja kõril
vedrunuga. Mõni tahab
kastanpruuni hobust näha
või ilutulestiku paukumist kuulda,
nagu klopitaks vaipu.
Mõni jälle tahab nähtamatult seista
voodi kõrval, kus kepivad kaks meest,
või rõõmust hõisata, kui väike kurt tüdruk
lööb paksu preestrit, kes kehastab
kogu maailma mölakaid.
Aga kõik tahavad libistada
oma liha maha nagu talvemantli
ja astuda sisse sinna tuttavasse tuppa,
mis lõhnab gaasist ja meevahast,
kus päikesevalgus suurest aknast sisse tulvab
ja kaubalaevad aina
jõesuudme poole liiguvad.
HÕBENITRAAT
Surnud näevad nii ehtsad välja, poseerivad
lokomobiilide kõrval, tööpintsakud seljas,
laulavad rahvalaule ja tunnevad hästi seeni.
Aga nad olid täpselt nagu meie, edvistasid
kikkis vuntside ja pühapäevakingadega.
Ka nemad nägid unes tumedat maja.
Ainult hobustel on kindel koht. Kodu jäi ikka
minevikku. Labrador, soojad pudingid,
viljapuuaias pikk lihavõttelaud.
Nüüd aga oleme siinpool klaasi
ja näeme, kuidas surnud lehed mahajäetud
lastebasseinis tasakesti keerlevad,
mäletame seda talve, kui oli
nii palju lund, et ehitasime
keset hoovi sinisest valgusest koopa.
sisu