Itaalia keelest Maarja Kangro
TSEREMONIAALSE REISIJA HÜVASTIJÄTT
Sõbrad, ma arvan, et hakkan
parem nüüd tasapisi
kohvrit alla tirima.
Ma küll ei tea, mis kell
ma täpselt kohale jõuan,
ega sedagi, mis jaamad
tulevad enne minu oma,
kindlad märgid ent ütlevad,
niipalju kui sealtkandist
minu kõrvu on jõudnud,
et pean teid varsti jätma.
Annate mulle ehk andeks
pisku tüli, mis ma teen.
Teie seas tundsin end hästi
algusest peale, ja olen
teile väga tänulik, uskuge mind,
võrratu seltskonna eest.
Ajaksin teiega veel
pikalt juttu. Ent olgu.
Kohta, kuhu olen teel,
ma ei tunne. Tunnen
siiski, et hakkan teid uues kohas
tihti meenutama,
sellal kui mu silm juba aimab
aknast, teispool niisket udu
mis meid suitsusena endasse
mähib, mu oma jaama
punast ketast paistmas.
Jätan teiega hüvasti,
ilma et suudaksin varjata
kerget kahetsust.
Nii tore oli juttu ajada,
istudes vastamisi;
nii tore ajada segi
nägusid (suitsetada,
vahetada sigarette),
ja kõik need pajatused
meie elust (need väljamõeldised,
vestluses hõlpsad tulema),
kuni pihtimiseni,
kuidas isegi surve all
pole me eales söandanud
(eksikombel) usaldada.
(Vabandust. Mu kohver on raske,
kuigi seal pole midagi erilist:
mõtlen isegi, miks ma ta üldse
kaasa vedasin, ja kas hiljem
oleks sellest abi,
kui võtan ta praegu kaasa.
Ent kaasa ma pean ta võtma,
kas või seepärast, et nii on kombeks.
Laske mind, palun, mööda.
Nii. Nüüd, kus ta on
koridoris, tunnen end
vabamalt. Andke andeks.)
Ütlesin niisiis, et oli kena
koos olla. Lobiseda.
Tuli ette ka mõni
arusaamatus, see on loomulik.
Me vihkasime üksteist – ja seegi
on normaalne – rohkem
kui ühel põhjusel, ja tagasi
hoidis meid vaid viisakus.
Aga sel pole tähtsust. Ma
kordan veel kord: on
nagu on, ja tänan südamest
võrratu seltskonna eest.
Jätan hüvasti teiega, doktor,
ja te ladusa õpetusega.
Jätan hüvasti sinuga, õbluke
tüdruk, ja su kerge higilõhnaga
sportmängudelt ja aasalt,
näoga, mille malbe jume
on nii õrnalt õhevil.
Jätan hüvasti, oh sõjamees
(oh meremees! Nii maal
kui taevas kui vees),
rahu ja sõjaga.
Ja ka teiega, preester,
jätan ma hüvasti, kes te küsisite
(tegite nalja!), kas pärisin minagi
usu tõelisse Jumalasse.
Jätan hüvasti tarkusega,
jätan hüvasti armastusega.
Jätan hüvasti ka religiooniga.
Eks ma olen nüüd kohal ka.
Nüüd, kus kuulen valjemini
pidurite kriginat, lahkun
teist tõesti, mu sõbrad. Head aega.
Kindel on: olen jõudnud
vaiksesse ahastusse,
mis hirmust saab võitu.
Väljun. Head edasisõitu.
VESIVAKSUR
Meist, maailma tunnistajaist,
lähevad ükskord kaotsi
kõik tunnistused.
Nii tõesed kui väärad.
Nii tegelikkus kui kunst.
Näimiste maailma,
nagu ajaloo omagi, viime
ühtviisi kaasa
tundmatu ja läbipaistva
vee põhja, mille mustal looril
ei uisuta enam ükski
vesivaksur – ükski
kiil ei tiiruta enam
kõrbes, täielikus.
SAAK
Saak, mis hammustab enese
saba...
Saak,
mis keerises saab iseenese
saagiks...
Saak, ilmetu
ja püsimatu...
Saak,
mis mäe pudeneva
vee kohal (järve
pragulise seina kohal) plahvatab
klaasistunud silmas ja – mustana –
sihtmärgi pimedaks teeb...
Saak, mis keerleb
vaakumis...
Udupilvine
panter (felis
nebulosa), kes tõmbab ligi
eemaletõukaja, ja nullib
väljakutsuja...
Saak,
mis on koletu...
Saak,
mis jätkuvalt ennast tapab,
jätkuvalt ründab
(tabamata) oma varju...
Saak
(roisk? roos?),
mis on meil kõigil rinnus ja mida isegi
detsembri palavikud (augusti
surnud põllud) ei too
püssitule alla...
Saak,
mis hääbub...
Saak,
mis on taltsas ja toores
(elujõus!), mis kasu
tundidel (ja kahju
tundidel) ilmub
(pageb metsa) meie hääles.
NOAD
"Noh?" pomises ta mulle.
Kartis. Naeris.
Äkitselt tõusis tuul.
Puu võpatas üleni.
Vajutasin päästikule. Ta kukkus.
Nägin teda, nägu lõhki
nugade otsas: põlevkivitükid.
Oh, mu Jumal. Mu Jumal.
Miks sind olemas ei ole?
VAGA MÕTE
Võibolla olematus ongi
Jumala võimsaim võte?
Ta põrnitses klaasi. Pingsalt.
Vaat et kildusid aimdus õhus.
Kas ta teadis, et klaas kestab kauem
sellest, kes hoiab teda pihus?
SILMI TÕSTES
Õhk on paks
mustadest täppidest...
Linnud?...
Lõhkirebitud kirjad?
Või – vahest –
lihtsalt laialilennanud räbalad
(viimased), mis on järel Jumalast?
ESIMENE VALGUS
Koidikuselt piimjana
sünnib küngastel
alles lapsekeelseid sõnu
kogelev valgus.
Maa oma higist
märja näoga
avab unised veesilmad
kahvatuvasse öösse.
(Linnud on ikka maailma
esimesed mõtted.)
JAANIPÄEV
Heledaist pidutuledest
selginud öö lõhnab mõrult
põlenud korgi
ja suitsu järele.
Suvise lõkke ümber
jäljendab lastekamp
metslaste kisa.
Iga kord, kui rakett õhku sööstab
toob valgus, justkui hüüatus
nähtavale heledad, paljaste käsivartega
naised rõdudel.
(Hääled ja laulud kustutab
vilu tuul; varsti kustub
lõke. Aga mina tunnen veel
värskelt oma nahal
tuuleõhku, mille tõi tüdruk, kes möödus must
jooksuga.)
sisu