Inglise keelest Margus Ott
ÜHE SAMMU KAUGUSEL
ma tundsin üht daami, kes elas kunagi Hemingwayga.
ma teadsin daami, kes olevat keppinud Ezra Poundiga.
Sartre kutsus mind Pariisis külla, aga ma olin nii rumal, et
nõustusin.
Caresse Crosby Black Suni kirjastusest kirjutas mulle Itaaliast.
Henry Milleri poeg kirjutas mulle, et ma olen parem kirjanik kui tema
isa.
ma jõin veini koos John Fantega.
aga sellised asjad ei loe midagi, muidu kui romantilises
mõttes.
kunagi aga räägitakse minust:
„Chinaski kirjutas mulle kirja.“
„ma nägin Chinaskit hipodroomil.“
„ma nägin, kuidas Chinaski autot pesi.“
täielik mõttetus.
samal ajal kirjutab keegi metsiku pilguga noormees
üksi ja tundmatuna oma toas
asju, mis panevad su unustama
kõik teised
välja arvatud ehk noormehe, kes
tuleb pärast
teda.
LIIVATORMI JÄREL
kogu öö kestnud El Paso liivatormi järel
sealt pargipingilt tulles
ja raamatukokku kõndides
tundsin end päris hästi, kuigi mul oli vähem kui
kaks dollarit
olin maailmas üksi
ja 20 kilo alakaaluline.
ikkagi oli peaaegu mõnus
võtta Kenyon Review’ number aastast
1940
ja imetleda seda säravat viisi, kuidas
nood professorid keelt kasutasid, et üksteist
oma kirjanduse tõlgendusviiside pärast maha teha.
ma peaaegu et hindasin nende huumorit ja sarkasmi,
aga mitte päris: üksteise pihta käiv professorlik kadedus
oli pisut liiga mõru ja
tulise rauana kõrvetav; aga samas ma kadestasin seda
turvalist jõudeelu, mida keel ja kirjandus
olid neile toonud: turvalisi kohti,
pehmeid ja institutsionaliseerituid.
ma teadsin, et ei suudaks iial kirjutada ega elada
päris niimoodi, aga ma peaaegu tahtsin olla
üks nende seast,
tol hetkel.
panin ajakirja tagasi ja läksin välja,
vaatasin lõunasse põhja itta läände
ükski suund polnud õige.
hakkasin liikuma.
igatahes ma tajusin, et õigesti
kasutatud keel
võib olla särav ja ilus, aga
samuti tajusin ma, et võib olla
tähtsamaid asju, mida ma pean
enne
õppima.
VÕISTLEMISEST
mida kõrgemale ronida
seda suurem on surve.
need kes suudavad
vastu pidada
saavad tunda
et
vahemaa
põhjast
tipuni
on
häbiväärselt
suur.
ja need kes
välja jõuavad
teavad
saladust:
vahemaad
ei olegi.
LENNU-POISS
olin 8 aastat vana ja elu ei läinud
hästi.
isa oli jõhkard ja ema
tema abiline.
ümbruskonna poisid
ei sallinud mind.
mul oli üks peidupaik.
see oli garaa˛ikatusel.
seal üleval oli väga palav
ja ma võtsin riided seljast ja päevitasin.
otsustasin saada pruuniks ja
tugevaks.
tegin kätekõverdusi ja higistasin
päikse käes.
katus oli kaetud valgete
kivikestega, mis lõikasid
nahka,
aga ma ei päevitunudki pruuniks, vaid ainult
põlesin nõmedalt
punaseks.
aga ma olin ikka seal katusel edasi.
see oli mu pelgupaik.
siis ma võtsin pähe, et suudan
lennata.
ma ei tea, kuidas see algas, see käis
järk-järgult, see mõte, et ma suudan
lennata.
aga aegamisi muutus mõte
tugevamaks ja
tugevamaks.
ma polnud kindel, miks ma tahan
lennata
aga see mõte haaras mind
üha enam ja enam.
mitu korda
leidsin end
katuseserval kõõlumas
aga alati astusin tagasi.
siis tuligi päev, mil ma
otsustasin, et ma lendan.
äkitselt olin kindel, et ma suudan.
olin joovastuses
astusin katuseäärele
hüppasin ja vehkisin
kätega.
sumatasin alla ja vastu
maad, kõva potsakaga.
kui ma püsti tõusin, leidsin,
et parema pahkluuga
on midagi viltu.
suutsin vaevu kõndida.
liipasin tuppa, vedasin end
magamistuppa ja heitsin
voodile.
tund aega hiljem oli pahkluu
paistes,
hiigelsuur.
võtsin kinga jalast.
vanemad tulid koju
umbes samal ajal.
„Henry, kus sa oled?“
küsis isa.
„ma olen siin.“
nad mõlemad tulid sisse,
enne isa ja ema
tema taga.
„mis su jalaga
juhtunud on, Henry?“ küsis ema.
„õnnetus.“
„õnnetus?“ küsis isa.
„missugune õnnetus?“
„ma püüdsin lennata, aga ei tulnud välja.“
„lennata? kuidas? kuskohast?“
„garaa˛i katuselt.“
„nii et seal sa oledki end
viimasel ajal peitnud?“
„jah.“
„kas sa saad aru, et see tähendab
arstiarvet?
kas sa saad aru, et meil pole
üldse raha?“
„mul pole arsti vaja.“
„arstid maksavad raha!
marss vannituppa!“
tõusin üles ja komberdasin
vannituppa.
„võta püksid maha!
aluspüksid ka!“
Võtsin.
„arstid maksavad raha!“
isa krabas noateritamis-
rihma.
tundsin selle esimest
kõrvetust.
mu peas
plahvatas valguse
sähvatus.
ta äsas
uuesti rihmaga.
selle plaksatus mu
ihu vastu oli
õudne.
„kuradi arstid!“
rihm maandus
uuesti
ja siis ma taipasin, miks ma olin
tahtnud
lennata… lennata
otse läbi seinte,
lennata
otse aknast
välja,
ükskõik kuhu
mujale.
BOB
olime hiljuti
ostukeskuse raamatupoes
ja mu naine ütles: „vaata, seal on
Bob!“
„ma ei tunne teda,“ ütlesin.
„me ju alles hiljaaegu sõime
koos temaga õhtust,“ ütles tema.
„olgu,“ ütlesin, „laseme
siit jalga.“
Bob töötas seal poes
ja oli seljaga meie poole.
mu naine kisendas: „tere, Bob!“
Bob pöördus ja naeratas, lehvitas.
mu naine lehvitas vastu.
noogutasin Bobile, väga
viisakas häbelik tüüp.
(Bob, tähendab.)
väljas küsis mu naine: „kas sa siis
ei mäleta teda?“
„ei.“
„nad käisid koos Ellaga. mäle-
tad Ellat?“
„ei.“
mu naine mäletab kõike.
ma ei mõista seda, kuigi
ma oletan, et nimesid ja nägusid
mäletada on viisakas
ma lihtsalt ei suuda
ma ei taha kanda kõiki neid
Bobe ja Ellasid ja Jacke ja Marione
ja Darlene’e oma meeles. süüa ja
juua koos nendega on juba piisavalt ras-
ke.
püüda neid tahtlikult meenutada
on solvang mu hea-
olu pihta.
see, et nemad mind mäletavad, on juba
piisavalt hull.
TÄHENDUS JÄI HÄMARAKS
me oleme olnud abielus 30 aastat
ütles too mees.
kuidas see teil õnnestunud
on? küsisin.
me mõlemad alustame hambapastatuubi
pigistamist altotsast,
ütles ta.
järgmisel hommikul
hambaid pestes
pigistasin ma hambapastatuubi
altotsast.
muidugi, kuna ma elan üksi,
jäi tähendus
hämaraks
nagu harilikult
ikka.
KLEIDIÕMBLEJA
mu esimene naine õmbles oma kleidid ise
mis oli minu meelest kena.
nägin teda tihti kummargil oma
õmblusmasina kohal
tegemas uut kleiti.
me mõlemad töötasime ja mu meelest
oli tore, et ta leidis aega
oma garderoobi
loomiseks.
siis ühel õhtul tulin ma koju ja
tema nuttis.
ta rääkis, et tööjuures keegi tüüp
oli talle öelnud, et tal on
riietuse osas
halb maitse.
ta nägevat välja
„maotu“.
„kas ma riietun su meelest maotult?“
küsis naine.
„muidugi mitte.
kes see tüüp on?
ma peksan ta läbi!“
„sa ei saa, ta on mu ülemus.“
ta nuttis tol õhtul veel
natuke.
püüdsin teda lohutada ja ta
jättis lõpuks järele.
aga pärast seda ostis ta kõik
oma kleidid poest.
minu meelest
ei olnud need ta seljas kaugeltki nii head,
aga ta ütles, et too töökoha tegelane
oli tema uusi riideid
kiitnud.
noh, kuivõrd ta enam ei
nutnud
olin rahul.
siis ühel päeval küsis ta: „kummad
sulle rohkem meeldivad, mu vanad kleidid või
uued?“
„sa näed mõlemat moodi hea välja,“
vastasin.
„jah, aga kumbi sa eelistad?
vanu kleite või uusi?
„vanu kleite,“ ütlesin.
siis hakkas ta jälle nutma
ega jätnud järele.
sarnaseid probleeme oli ka meie
abielu teiste
aspektidega.
kui ta minust lahutas, kandis ta
endiselt ainult poest ostetud
kleite.
kuid õmblusmasina võttis ta
endaga kaasa
ja kohvritäie vanas
laadis
kleite.
KANGELAST OTSIMAS
kirjanduse vallas
oli mõnda aega selleks Hemingway, siis ma
märkasin, et tema kirjutamine matkib ennast, ta
päriselt ei kirjutanud enam.
seksi vallas
alustasin ma hilja ja täiesti puhanuna
tegin seda maruliselt, õppides juurde igalt naiselt
ja rakendades seda kõigis aspektides järgmisele, ärgates
ühes võõras voodis teise järel (ja siis tagasi mõnes vanas
voodis) vaadates aknast välja hommikusse, kontrollimaks
oma välja pargitud autot – ja meenutades, et
samaks päevaks oli veel teine naine ja ööseks võib-olla isegi
kolmas.
õhtusöögid, lõunasöögid, jalutuskäigud pargis,
jalutuskäigud mere ääres, vahel ootamatult vend,
poeg, endine abikaasa ja ühel korral sellane abikaasa.
ma ei teadnud kedagi, kellel olnuks nii palju naisi kui minul
kes ma samal ajal kõvasti jõin.
olin rahatu ja rumal
ja peaaegu täiesti arulage.
aeg-ajalt tulin oma väiksesse räpasesse tuppa ja
leidsin oma ukse alt ja postkastist
pööraseid kirjakesi
murelikelt emastelt.
mul polnud aega vastata ja mõni sattus siis
raevu,
peksis mu auto sodiks, murdis sisse mu
tuppa, hävitas kõik ettesattuva, tegi seda täieliku emase
põrguorkaanina.
ja kogu seda laastustööd saatsid vahetpidamata
telefonihelin, sõim, nutt, toru ärapanemised, tagasihelistamised,
armastuseähvardused, surmaähvardused, ja kui ma võtsin
toru natukeseks hargilt maha, siis peagi möirgava mootori
hääl, pidurite kriiksumine
ja läbi akna lendav kivi.
3 korda leidis aset mõrvakatse,
hoolimata sellest, et
olin vana ja kole, vaesemast vaesem,
tihti polnud mul peldikus
WC-paberitki. aga kuidagi
sain oma dementses olekus
omaenese kangelaseks.
käisin mustade baarides,
käisin motomeeste baarides,
käisin purjuspäi mehhiklaste baarides,
käisin igal pool,
sülitasin Jumalale silma ja
isegi kuradile näkku.
siis ärkasin hommikul
kellegi uuega
kuskil üles
ja päike
paistis
nagu mulle üksi.
ostsin romulast kõige
odavamaid künasid
ja sõitsin nendega Calientesse,
Mehhikosse,
ja naine ütles:
„Issand, sa sõidad sellega
nagu segane!“
raiskasin oma piskud dollarid
hipodroomil
sellise bravuuriga
justkui kõik jumalad oleksid
minu poolt.
mingis kohas
see kõik lõppes, kuskil
väikses
toas L.A. kesklinnas.
olin seal ilusa
pikajuukselise tüdrukuga, nii
noore, sellise võrratu kehaga, selliste
pikkade pikkade juustega, et seda oli peaaegu
liiga palju. see algas vist
allkorruse või ümbernurga-
baarist ja oli räägitud
nii, et ma pidin selle
uskumatult ilusa plikaga
seksima,
aga seal
oli ka üks suur turske mehhiko
naine, minust
veel koledamgi, ja ma pöördusin tema
poole ja ütlesin: „sa võid nüüd
välja minna.“
„ma jään siia,“ ütles tema. „ma vaatan, et
sa talle haiget ei tee.“
issand jumal, küll ta oli kole.
tapeedi odavad
lilled õitsesid ja
õilmitsesid mulle.
tahtsin, et ilmne oleks
ilmne.
vaatasin koledat naist.
„ma ei tahagi teda,“ kuulsin ennast ütlemas,
„ma tahan sind.“
„mäh?“
„ma kepin sind!“
tormasin talle peale,
ise samal ajal
märgates, et kaunis tüdruk
voodil ei liiguta, polnud huvitatud,
ei öelnud midagi.
suur naine oli
minust tugevam,
ta lõi mu tagasi,
asi kiskus
lahinguks, küünitasin ta
rinna järele,
üritasin suudelda tema
jubedat
suud,
aga ta oli täis keeduube ja
head
vanamoelist jõudu,
me põrkasime vastu
kappi,
keerlesime ringi,
ta tõukas mu eemale,
paiskusin vastu seina,
ta sööstis mulle peale
ja vibutas rasket kätt, mille
otsa oli kinnitatud
metallküünis, mida
ma polnud märganudki.
peopesa polnudki, ainult see särav
ohtlik metallist
küünis.
ma põiklesin kähku eest
ja ta virutas uuesti.
hüppasin kõrvale ja
jooksin ukse juurde, kuid
see oli kõvasti kinni.
põikasin mu poole heidetud
küünise eest jälle kõrvale.
te ei kujuta ette, kuidas see
läikis, läikis
seal odavas valguses, mis
seda südametut
tuba täitis.
lõin ukse lahti ja
jooksin trepist alla
ja ta ajas mind taga
ja ma jooksin tänavale,
ma jooksin ja jooksin
ja kui ma taha vaatasin,
teda enam polnud.
ja siis minu õnneks,
erinevalt nii paljudest õhtutest
mujal ja kõikjal,
mäletasin ma
täpselt, kuhu oma auto
parkinud olin.
albatross on võlts,
universum on king,
ei ole kangelasi,
on ainult nurgas
silmi pilgutav
hiir,
on ainult pilgutava
hiirega nurk,
kaks kärnkonna embavad
seda, mis on päikesest järgi jäänud,
kuna ahv
manab ette väsinud
naeratuse.
VABANDUSED
juba jälle
kuulen, et keegi
võtab aja maha ja
hakkab oma tööd tegema,
maalima või kirjutama või mida iganes,
niipea kui ta on saanud parema
valgustuse
või niipea kui ta on kolinud uude
linna
või niipea kui ta jõuab tagasi
plaanitsetud reisilt
või niipea kui…
asi on lihtne: nad lihtsalt ei taha
seda teha
või ei suuda,
vastasel korral tunneksid nad põletavat
põrgukihelust,
millest ei saa mööda vaadata
ja „niipea“
asemele tuleks
„kohe praegu”.
BUDDHA CHINASKI ÜTLEB
vahel
pead astuma
sammu või
kaks
tagasi,
tõmbuma
eemale
võta
kuu aega
vabaks
ära
tee midagi
ära
taha
midagi teha
rahu on
ülim
rahu on
ülim
mida iganes
sa tahad
sa ei saa
seda
püüdes
seda liiga
pingsalt.
võta
kümme aastat
vabaks
sa
saad
tugevamaks
võta
kakskümmend aastat
vabaks
sa
saad palju
tugevamaks
nagunii
ei ole midagi
võita
ja
pea meeles et
paremuselt teine asi
maailmas
on
hea öine
uni
ja
parim:
rahulik
surm.
vahepeal
maksa oma gaasi
arve
kui saad
ja
ära
tülitse oma
naisega.
NAGU LAATSARUS
su surma
tundmatu aeg ja koht on
mõistatus, eks ole?
ja samuti su surma
viis?
sa võid minna
kingapaela sidudes
või sa võid minna
nuga kõhus.
sa võid minna hirmus,
sa võid minna rahus,
sa võid minna olemata teadlik
kummastki.
L.A. County General Hospital’is
oli mu palat
operatsioonitoa kõrval.
magasin kehvasti
ja olin hommiku kella 3 ja 6 vahel
alatasa üleval
ja sel ajal
kärutasidki nad surnukehi
välja,
linaga kaetud
surnukehi,
ja uksed paiskusid valla
ja pead tulid
välja kõigepealt
ja seejärel
ülejäänud kere
tagantjärele,
veeretajaks
valges riides
sanitar.
ma lugesin
surnukehad alati üle.
üks, kaks, kolm,
neli igal õndsal
ööl.
polnud vaja
lambaid lugeda,
mul oli midagi paremat.
ühel ööl purustasid nad
rekordi (vähemasti
minu sealoleku ajal),
nad jõudsid
8-ni.
ma ootasin ja ootasin
9-ndat
aga teda ei
tulnudki.
lõpuks tõusis aga
päike
ja kolistati
siibritega
ja õed
tegid süngeid nalju
ja kaebasid oma
koduste
murede üle.
meie palat oli
eriline palat
kuhu pandi
lootusetud juhtumid,
me kõik
vaakusime
piiri peal
ja osa meist
kukkus-
ki
üle,
aga minekud
(vähemasti minu sealolu
ajal)
polnud verised,
koledad ega isegi
dramaatilised.
isegi
igavusemekk
oli sellel kõigel
man.
„hr Williams, hr Williams…
teie hommikusöök!
hr Williams?
hr Williams?
oi, ta on ju
läinud…“
kunagi ei jäänud
voodi pikalt
tühjaks.
linad vahetati ja
Williams asendati
prl Jones’iga ja kui
Jones läks, siis
asendati ta
hr Wongiga.
ja päike hakkas
hommikul
loitma
lihtsalt meie mõnituseks
ja oli palju
aega viita.
üksteisega rääkimiseks olime
liiga kaugele läinud, ja
ainsateks helideks olid
kähisemine ja
vahetevahel
köhimine või
oigamine
ja aeg-ajalt
nõrk ja hädine hääl,
mis inises:
„õde… õde…“
lahkusin sealt paigast, sealt
surmakojast tagasi
vaatamata.
läksin vooditevahelist
vahekäiku pidi
ja
edasi paljudest
astmetest alla
(ma ei lugenud neid
üle)
ja peasisse-
käigust
tänavale välja.
tellisin takso telefonitsi
ühest lähedal asuvast
baarist.
takso tõi mu üle
silla,
üle nähtamatu
L.A. jõe
ja me läksime
minu linnaossa
tagasi.
oli pöörane tunne
lõpuks
väljas
olla.
maksin takso eest ja
läksin piki jalgrada
ukseni.
võti oli mul alles,
panin selle lukuauku
ja tegin ta
lahti.
tuba oli
teisel korrusel,
järsust trepist
üles.
koer kohtas mind poolel teel
ülesse.
ta oli suur koer,
hüppas rõõmsalt
mu peale,
saba vehkimas nagu
madu
lõkkes.
olin ikka veel nõrk ja
ta tõukas mu peaaegu
pikali.
läksin trepist ülespoole
edasi ja mööda pikka koridori
väikesesse
tuppa.
naine istus
sohval, suitsetas
sigaretti ja
luges
ajakirja.
jahmunult
vaatas ta
üles.
„Jessas, miks sa mulle
ei öelnud?“
küsis ta.
„mis siin öelda
on?
kas meil
õlut on?“
ta tõusis püsti, kõndis kähku
kohmetu naeratusega
kööki,
ise vaadates
üle õla
minu poole.
LAULJAD
oli pühapäeva õhtu. leidsin laua,
tellisin õlle ja õhtusöögi, ja ootasin.
seal oli kaks muusikut,
kitarriga mees ja mehe mängu saatel
temaga koos laulev naine.
nad käisid lauast lauda, boksist
boksi, lauldes serenaade klientidele, kes
enamjaolt olid lastega perekonnad.
lauludeks olid populaarsed viisid, mida olin
palju kordi varem kuulnud ja mida ma põlgasin.
see oli väsinud kraam, kulunud ja surmani mängitud.
mu õhtusöök viibis ja ma tellisin
teise õlle.
lauljad lõpetasid ühes lauas, pöördusid siis ja
lähenesid minule.
tõstsin käed, lehvitasin nad minema, ütlesin:
„ei, ei, ei!“
nad jalutasid mööda, boksi juurde minu taga ja
alustasid.
nad olid tahtnud oma
viletsat muusikat minuga jagada,
kuid ma hoidsin nad eemale.
olin oma kiire otsuse üle
päris uhke.
õhtusöök saabus ja ma sõin rahus.
kümne, võib-olla isegi viie aasta eest oleksin
lasknud neil lauljatel endale
peale lennata, aga enam mitte.
tihti kulub terve eluaeg, enne kui õpid
teatud kriitilistes situatsioonides reageerima.
küpsuse ja enesekindluse
saabumist tasub oodata.
proovi seda kunagi ja sa näed, kui meeldiv
on tunda end vägeva ja
elusana.
KUS MA OLIN?
ma ei teadnud, kust ma
tulin või kuhu ma
lähen.
olin eksinud.
istusin tihti
tundide kaupa
võõraste uste ees,
mõtlemata,
liigutamata,
kuni mul kästi
end liigutada.
ma ei taha öelda, et ma olin
idioot või
napakas.
ma tahan öelda, et
ma olin
huvitu.
mul oli ükspuha, kui sa oleksid
mind tapnud.
ma poleks sind takistanud.
elasin elu, mis
mulle midagi
ei tähendanud.
leidsin olemiseks igast kohti.
väikesed üüritoad. baarid. vanglad.
„ainsateks lahendusteks
näisid olevat
magamine ja ükskõiksus“
kõik muu paistis
mõttetu.
kord istusin öö läbi ja vaatasin
välja Mississippi jõele.
ma ei tea, miks.
jõgi jooksis mööda ja
ma mäletan ainult et ta
haises.
ma näisin alati olevat
kaugliini
bussis,
sõites
kuhugi.
vaadates määrdunud
aknast välja
eikuhugi.
teadsin alati täpselt, kui palju
mul raha
kaasas on.
näiteks:
viiekas ja kaks ühelist
rahakotis
ning viiesendine, kümnesendine ja
kaks ühesendist paremas
esitaskus.
mul polnud soovi kellegagi
rääkida ega tahtnud, et
mind kõnetataks.
mind vaadati kui
jobu ja
veidrikku.
ma sõin väga vähe, kuid
olin hämmastavalt
tugev.
ükskord töötasin tehases ja
noored mehed, pujäänid,
püüdsid seal üht rasket
masinavärki
maast lahti kangutada
keegi ei jaksanud.
„kuule, Hank, proovi ka!“
naersid nad.
läksin sinna, tõstsin selle üles,
panin maha,
läksin tagasi
tööle.
mingil põhjusel võitsin
nende austuse,
kuigi ma seda
ei tahtnud.
vahel tõmbasin oma toas
ruloo alla
ja jäin nädalaks või kauemaks
voodisse.
olin kummalisel reisil,
aga see oli
tähendusetu.
mul polnud ideid.
mul polnud plaani.
ma magasin.
ma lihtsalt magasin
ja ootasin.
ma polnud üksildane.
ma ei tundnud enesehaletsust.
ma olin lihtsalt takerdunud
ellu, milles
ma ei leidnud mingit
tähendust.
olin siis
noor mees,
tuhat aastat vana.
ja nüüd ma olen vana mees,
kes ootab sündi.
sisu