Inglise keelest Mart Kangur
MILJONÄRID
teie
näotud
täiesti
näotud
kes te üldse ei naera
pange tähele
ma olen joonud agulitubades koos
imbetsilsete õlidega
kelle asi oli rohkem väärt
kelle silmis oli veel sära
kelle jutus leidus veel iva
ja kui hommik tuli
oli meil paha aga me polnud haiged
me olime vaesed aga mitte vaimust
ja me ringutasime voodites ja tõusime
hilistel pärastlõunatel
üles nagu miljonärid.
VALGED LUULETAJAD
valged luuletajad koputavad tavaliselt üsna vara
ja jäävadki koputama ja kella andma
kella andma ja koputama
kuigi kõik kardinad on ees
lõpuks tõusengi ma pohmas peaga üles
mõeldes et selline järjekindlus
tähendab kindlasti midagi head, mingit
tasu – naissoolist või rahalist,
„hea küll, hea küll!” karjun ma
otsides oma koledale paljale kehale
mingi katte. mõnikord pean ma kõigepealt oksendama,
siis kurku loputama; see ajab mu ainult uuesti oksele.
ma ei hakka jamama – lähen ukse peale –
„jaah?”
„Bukowski või?”
„jep. tule sisse.”
me istume ja vaatame teineteist –
tema täis elujõudu ja noor –
viimase peal riides –
puha värvid ja siid –
nirginägu peas –
„sa ei mäleta mind või?”
küsib ta.
„ei.”
„ma olen siin käinud. sa tegid üsna lühidalt. sulle ei meeldinud mu
luuletused.”
„on palju põhjusi, miks luuletused
ei meeldi.”
„vaata neid.”
ta pani nad mu ette. need olid lamedamad kui paber, mille peale nad olid
kirjutatud. seal polnud mingit vunki ega
sädet. ei mingit kõla. ma polnud kunagi
vähem lugenud.
„eei,” ütlesin ma. „eh-eei”
„sa tahad öelda et nad ei MEELDI
sulle või?”
„siin pole ju midagi – see on nagu kuivanud kusi.”
ta võttis paberid, tõusis püsti ja kõndis
ringi. „vaata, Bukowski. ma toon sulle Malibult mõned
eided, milliseid sa veel näinud pole.”
„tõsi ka või, beibi?” küsisin ma.
„tõsi, tõsi,” ütles ta.
ja jooksis uksest
välja.
ta Malibu eided olid nagu ta
luuletused: nad
ei jõudnudki kohale.
MUSTAD LUULETAJAD
mustad luuletajad
noored
tulevad mu ukse taha –
„Bukowski või?”
„jep. tule sisse.”
nad istuvad ja vaatavad
segipaisatud tuba
ja mind.
nad ulatavad mulle oma luuletused.
ma loen
neid.
„ei,” ütlen ma ja ulatan
nad tagasi.
„nad ei meeldi
sulle?”
„ei.”
„’roi Jones käis meie töötuba vaatamas...”
„ma vihkan,” ütlen ma
„töötubasid.”
„...Leroi Jones, Ray Bradbury, palju suuri
nimesid... nad ütlesid et see kraam on
hea...”
„see on halb luule, mees, nad puuderdavad
su perset.”
„ja siis see suur stsenade kirjutaja. tema idee
see oligi: Wattsi kirjutamistöötuba.”
„jumal küll, kas sa aru ei saa? nad määrivad
sulle mett munadele. sa oleks pidanud põrgut
tegema! mul on sellest kõrini!
„sa ei saa lihtsalt neist
luuletustest aru...”
„saan küll, need on riimarid,
labasusi täis, sa kirjutad
halba luulet.”
„kuule muthafucka, ma olen raadios olnud, mind on trükitud
L.A. Timesis!”
„ja siis?”
„kas sa võid sama
öelda?”
„ei.”
„hea küll, muthafucka, sa veel kuuled minust!”
võibolla kuulengi. ja pole mõtet sulle öelda, et ma ei ole
mustade vastu
sest
miskipärast
hakkab kogu see teema mind siis
oksele ajama.
GOLFIMÄNGIJAD
pargist läbi sõites
märkan ma mehi ja naisi, kes mängivad golfi
ja sõidavad oma elektrikärudega
üle piljardilauamuru,
nad on minuvanused
aga nende kehad on rasvas
nende juuksed hallid
nende näod pannkoogitainas
ja mulle meenub, kuidas mu oma nägu
mind ehmatas, täis armide punaseid sipelgaid
vahtimas mulle vastu kaubamaja peeglist
ja silmad hullud hullud hullud
ma sõidan edasi ja hakkan laulma
mõtlen viisi välja
sõjalaulu
ja taevas on päike
ja päike ütleb, väga hea, ma tunnen sind
ja rooliratas on muhe
ja armatuurlaud naerab
näe, kogu taevas teab
ma ei ole valetanud ainsamalegi asjale
isegi surmal on väljapääsud
nagu pimedal kinosaalil.
ma peatun stoppmärgi taga ja
kui tuli põletab puid ja inimesi ja linna
tean ma et alati on koht kuhu minna
ja tee mida mööda minna
ja miski ei pea kunagi
kaduma.
HEAD UUT AASTAT
ma olen aega võtnud –
kõigepealt tuleb põetaja oma toreda
kollase autoga – kell 4.10 pärastlõunal –
ta näitab mulle alati rohkelt
säärt – ja ma alati vaatan –
siis mõtlen –
jäta oma säär endale, beibi.
siis, pärast seda
viib üks mees oma buldogi
välja sitale
umbes sel ajal kui ma
kirju posti panen. Me võtame teineteisest mõõtu,
ei vaheta ühtki sõna – mina elan ega tööta,
tema töötab
ega ela;
ma kujutan ette, kuidas me kord
ta murul lahingut lööme –
tema karjub: „sa looder!”
ja mina karjun vastu:
„tallalakkuja! ori!”
ja tema buldog närib mu jalga
ja naabrid pilluvad mind
kividega.
parem siis juba huvituda
hüppavatest mehhiko ubadest
või uusaasta-
paraadist.
SUITSEV AUTO
nad peatuvad maja ees
paistab et auto on põlema läinud
kapoti alt ja torust pahvab sinist suitsu
mootor paugub nagu kahur
auto hüppab metsikult
üks tüüp tuleb välja
jessas ütleb ta ja võtab riidest
veelähkrist pika sõõmu
ja heidab autole ähmis pilgu.
teine tüüp tuleb ka välja ja vaatab autot
jessas ütleb ta
ja võtab sõõmu pooleliitrisest viskist,
siis annab pudeli edasi oma
sõbrale.
mõlemad seisavad ja vaatavad autot,
ühel on käes viskipudel, teisel veelähker.
nad ei kanna harilikke hipihõlste
vaid tavalisi suvalisi vanu riideid
pleekinuid, musti ja katkiseid.
mu aknast lendab mööda liblikas
ja nad istuvad tagasi
autosse
ja see puskleb minema
nagu metsik rodeohobune
mõlemad naeravad
ja ühel on pudel
suule tõstetud...
liblikas on läinud
ja väljas on 40jalase ümbermõõduga
suitsukera.
esimesed inimolendid Los Angeleses
üle 15 aasta.
MEES JA NAINE KELL 10 ÕHTUL VOODIS
ma tunnen nagu ma oleksin kilu karbis, ütles naine.
ma tunnen nagu ma oleksin plaaster, ütlesin mina.
ma tunnen nagu ma oleksin tuunikalavõileib, ütles tema.
ma tunnen nagu ma oleksin tomativiilakas, ütlesin mina.
ma tunnen nagu hakkaks sadama, ütles tema.
ma tunnen nagu kell oleks seisma jäänud, ütlesin mina.
ma tunnen nagu uks oleks lukust lahti jäänud, ütles tema.
ma tunnen nagu astuks kohe tuppa elevant, ütlesin mina.
ma tunnen nagu me peaksime üüri maksma, ütles tema
ma tunnen nagu me peaksime tööle minema, ütlesin mina.
ma tunnen nagu sina peaksid tööle minema, ütles tema.
ma ei tunne et ma tahaksin tööl käia, ütlesin mina.
ma tunnen et sa ei hooli minust, ütles tema.
ma tunnen et me peaksime keppi tegema, ütlesin mina.
ma tunnen et me oleme liiga palju keppi teinud, ütles tema.
ma tunnen et me peaksime rohkem keppi tegema, ütlesin mina.
ma tunnen et sa peaksid tööle minema, ütles tema.
ma tunnen et sina peaksid tööle minema, ütlesin mina.
ma tunnen et ma tahaksin juua, ütles tema.
ma tunnen et ma tahaksin kolmveerandist viskit, ütlesin mina.
ma tunnen et me läheme veini peale, ütles tema.
ma tunnen et sul on õigus, ütlesin mina.
ma tunnen et ma tahaksin alla anda, ütles tema.
ma tunnen et ma peaksin pesema minema, ütlesin mina.
ma tunnen ka et sa peaksid pesema minema, ütles tema.
ma tunnen et sa peaksid mu selga pesema, ütlesin mina.
ma tunnen et sa ei armasta mind, ütles tema.
ma tunnen et ma armastan sind küll, ütlesin mina.
ma tunnen et see asi on nüüd mu sees, ütles tema.
ma tunnen ka et see asi on nüüd su sees, ütlesin mina.
ma tunnen et ma armastan sind nüüd, ütles tema.
ma tunnen et ma armastan sind rohkem kui sina mind, ütlesin mina.
ma tunnen ennast imehästi, ma tahaksin karjuda, ütles tema.
ma tunnen et ma võiksin igavesti edasi panna, ütlesin mina.
ma tunnen et sa võiksid, ütles tema.
ma tunnen, ütlesin ma.
ma tunnen, ütles ta.
sisu