Hiina keelest Kalju Kruusa
OH KODUMAA, MU ARMAS KODUMAA
ma olen su jõeäärse vana lagunenud vesiratta
sadu aastaid käiatud, väsinud laul;
ma olen su otsaesise tahmane kaevurilamp,
mis valgustab sind ajalootunnelis teosammul kobades;
ma olen kuivetu riisipea; olen lagunev teetamm;
olen möllisel leetseljakul seisev pargas,
puksiirtross sisse soonimas
sügavale su õlavartesse;
——oh kodumaa!
ma olen vaesus,
ma olen kurvastus.
oh ma olen su pikkade sugupõlvede
valus ja vaevane soov,
olen lendavate apsarate varruka vahelt
sadu-tuhandeid aastaid maapinnale langemata lilleõis;
——oh mu kodumaa!
ma olen su uhiuus unelm,
äsja müütide ämblikuvõrgust lahti pääsenud;
ma olen vana lootose idupung su lumevaiba all;
ma olen naerulohuke su silmavees;
ma olen värskelt välja puhastatud lumivalge stardijoon;
olen erepunane koit
parajasti täies väes särama löömas;
——oh mu kodumaa!
ma olen su miljardik,
olen su üheksa koma kuue miljoni ruudu kogusumma;
su haavadest kirendavad rinnad
üha toidavad
mind eksinut, sügavalt järele mõtlevat, pulbitsevat;
mu verest, luust ja lihast
et sünniks
su küllus, su hiilgus, su vabadus;
——oh mu kodumaa!
4.1979.
ma najatun üle rõduääre, saadan silmadega
sind minemas seal lopsakate lillede ja põõsaste vahelt.
kuule, oota! lähed sa kaugele?
tõttan alla, jään su ette seisma.
„sa kardad või?”
ma keerutan vaikides su rinnaesist nööpi.
jah, kardan.
aga ma ei ütle sulle, mispärast.
me jalutame tüünes jõekäärus,
õhtu erutab meeli, olla on lahe.
longime kaldapervel ringi, mina su käevangus,
möödume ühest osmantusepuust ja teisest.
„oled sa rõõmus?”
ma tõstan näo, mu poole parvleb tähti.
jah, rõõmus.
aga ma ei ütle sulle, mispärast.
sa kummardud kirjutuslaua kohale,
uudistad ridu mu kehvakesest luuletusest.
ma punastan üleni ja kraamin mustandipaberi kokku,
sa õnnitled mind tõsiselt ja südamlikult:
„oled armunud.”
ma ohkan tasakesi.
jah, armunud küll.
aga ma ei ütle sulle, kes ta on.
10.1980.
TAGASI UNES
mulle nii hästi tuttav liilia
(kroonlehed langevad aknalauale)
——tegi mu nõutuks
mu kõrva ääres tuntav hingamine
(nägu sügaval käte vahel peidus)
——võttis mul hinge kinni
isegi kõige lihtsam etüüd
(ema käed, tuul akna taga)
——oh, ja juba tuleb nutt peale
tänu märkamata jäänud pisiasjadele
uuesti mõistetud ilmutusele
tuleb ta tagasi, mu õhin
——fragmentliku luulena
1.9.1977
MUINASJUTULUULETAJA
——G.CH.le
sa uskusid oma loodud muinasjutte
ise muutusid muinasjutus tumesiniseks lilleks
su silmad jätsid vahele
haiged puud, lagunevad müürid
roostes ja katkised raudvarvad
ainult ühe lihtsa märguande peale
kogunesid kokku tähed, magusad hundihambad ja leheritsikate väed
asusid teele
saastumata sinimaa poole
süda võib olla väikene, nii väikene
maailm on aga suur, nii suur
sestap, inimesed uskusid sind
uskusid et vihmajärgses mastimännikus
säravad miljonid väikesed päikesekuulikesed
mooruspuu pinguli õngena kaardub jõepinna kohale
ja pilvi takerdub tuulelohe sabasse
loendamatud aina kõhklema löödud mälestused
raputavad maha ajastaegade tolmu ja liiva
ja puhtal hõbedasel häälel
peavad su unistusega kahekõnet
maailm võib olla väikene, nii väikene
südame valdkond on aga suur, nii suur
TAMMELEHT
ühelt mäenõlvalt ühest metsaveerest
ühe pehme käega
üles korjatud
lehekujuline süda
ei pruugi üldse olla sügavamaks tervituseks
on ainult halla jäetud jäljed
samas meenutab mulle
üht hämarikku üht puudevilu
üht suukest kes tahtis midagi öelda
kuid vaikis ja puhus mu õlalt minema
kerge õhtuvalguse
mis praegu jälle meelde tulles
on erakordselt raske
ma võin seda tammelehte eitada
teda eitada, samuti ta läheduse tagasi lükata
aga sestsaati, iga tuulepuhangu peale
pööran ma alati tahtmatult pead
ja kuulan su võra üksildast ja pidetut värinat
IGATSUS
üks värviküllane, aga joonteta seinakaart,
üks puhas, ometigi lahendamatu algebra,
üks ühekeelne qin, pannes võnkuma räästavee palvehelmed,
ühed teisele kaldale jõudmatud aerud.
õhtupäikese kaugune pilk,
pungade vaikivune ootus,
võimalik, et sisimas on sügav ookean,
aga välja voolates, kõigest kaks nutupisarat.
oh, südame avaras vaateväljas
ja hinge sügavas sopis.
ARMASTUSLUULETUS MAALE
ma armastan maad, nii nagu
armastan oma vaikivat napisõnalist isa
ah elujõust pakatav ja soe maa
ah higist kääriv ja õline maa
tugeva adratera ja paljaste jalgade all
tasakesi hingeldamas
tohutu sisemine tulisus sunnib
sind kerkima ja vajuma
kannad oma kukil pronkskujusid, mälestusmärke, muuseume
aga viimase kohtumõistmise kirjutad eksimustesse
ah mu
kinni külmunud, porine, põuapraguline maa
ah mu
pahane, helde ja range maa
mulle nahavärvi ja keele andnud maa
mulle aru ja rammu andja
ma armastan maad, nii nagu
armastan oma leebet armastavat ema
ah päikesepaitust nautiv küllane maa
ah oma rinnapiima voodav helde maa
võtad vastu kihiti langevad lehed
sust tärkavad voositi noored võrsed
korduvalt jätavad inimesed su hooletusse
kuid sina inimest maha ei jäta
sünnitad kõik helid, värvid, jooned
sind ennast aga kutsutakse madalaks mudaks
ah mu
sügavmust, verega kastetud, säravvalge maa
ah mu
lokkav, üksildane, konarlik maa
mulle armastust ja vihkamist pakkuv maa
mulle valu ja rõõmu tegija
isalt sain otsatu-piiritu unistuse
emalt sain tundliku ja avala meele
mu luuleread on
kahisev igatsuspuusalu
päevil ja öil maale külvatav
igimuutumatu armastus
10.1980.
* igatsuspuu – Lõuna-Hiinas kasvavaid akaatsia liike (Acacia confusa), nimi igatsuspuu oleks otsetõlge hiina keelest
PAAR-KOLM ASJA MÖÖDANIKUST
üks ümber kukkunud veinitops
kivitee ujub kuuvalguses
valdavas roheluses
läheb kaduma üks asaleaõis
eukalüptisalu hakkab pöörlema
tähed moodustavad kaleidoskoobi
roostes raudankrul
peegeldub silmis peadpööritav taevas
ülestõstetud raamat küünlavalguse varjamiseks
sõrm õrnalt suus
hapras vaikuses
poolvalgel poolmaitsvel unelen
23.5.1978.
VÕIB OLLA?
——vastuseks ühe luuletaja üksindusele
võib olla et me südameasjadele
pole kunagi lugejat
võib olla et tee juba algab valesti
ja tulemuski on vale
võib olla et me muudkui süütame laternaid
ja tormid muudkui puhuvad nad kustu
võib olla et põletame läbi oma elu läitmaks pimedust
me ümber aga pole soojendavat tuld
võib olla et pisaravesi voolab tilgatumaks
ja pinnas saab üha viljakamaks
võib olla et me laul laulab päikesest
ja meist laulab päikese laul
võib olla et mida raskem on õlul koorem
seda kõrguvam on usk
võib olla et kõigi kannatusvalukarjete pärast
jääb inimese õnnetusest üle vaid vaikida
võib olla et
vastupandamatu kutse tõttu
meil muud valikut ei ole
12.1979
sisu