Inglise keelest Hasso Krull ja Carolina Pihelgas
April Chavez ja Nolan Eskeets
LOOMISLUGU
Navajod usuvad, et me ronisime üles läbi kolme ilma ja oleme nüüd neljandas. Nende ilmade loomise hakatas Begochiddy. Siin on lugu sellest, kuidas meid tehti.
Taa lai, esimene ilm
Ürgalguse piisk lahvatab tasasteks mustadeks leekideks, neelates tõusva päikese.
Begochiddy ja viis kõige esimest
saavad siin kokku ja tantsivad kesk loomade-taimede ebavarje.
Kõigist neljast ilmakaarest hõikab ta kohale ilu,
ja mäed puhkevad.
Itta – Sis Naajini, Valge Merikarbimägi
Lõunasse – Tsoodzil, Sinine Helmemägi
Läände – Dook’o’oosliid, Merikõrvamägi
Põhja – Dibe Niitsaa, Suurte Lammaste Obsidiaanmägi
Vaadates loomise tumedat, nõtket keha, naeratab Begochiddy nagu dirigent orkestri ees ja jätkab.
Naaki, teine ilm
Selle maailma südametuksetes
näeb Begochiddy
üht väge, mis ütleb:
“Maali mind.”
Tema sõrmeotste mäeahelikest purskuvad kirjad,
need juhivad tema käte
hoolikaid loomisliigutusi,
koovad ühte inimese ja looma koed.
Särama lööb maailm
ja naeratab taevas,
ilmub inimeste ja loomade muster,
kuid nende vahel tekib pinge
ja päikese varjutab vaen.
Begochiddy näitab oma vaimu lastele
teed, kuidas tõusta ja uuesti alata.
Taa, kolmas ilm
Ei vähematki valgust,
aga rusket maapinda ei saa vaigistada.
Tähtede asemel särab neli püha mäge,
maa on täis voogavate vete sooni, need avaldavad sünnituslaule ja ohatussõnu.
Igasse keelde on söövitatud muster, puhtuse sõnad,
kõik see on üleni ilus.
Ometi kisuvad kadedad, kiivad käed selle unistuse õmblusi.
Begochiddy seab naised ühele ja mehed teisele poole.
Ligineb paast, ligineb veeuputus.
Must pilv tuleb idast
ja sinine pilv tuleb läänest
ja kollane pilv tuleb lõunast
ja valge pilv tuleb põhjast
ja nad loovad laastava tormi ja maru.
Deen, neljas ilm
Neli ürgolendit –
Kõnelev Jumal,
Esimene Seemnete Tooja,
Kojajumal
ja Teine Seemnete Tooja
tõstavad ühekorraga käed
ja õhuvalliga langetavad vee.
Maa on täiesti vagane.
Ometi voogab leeke loomise suist
ja taimed känguvad maasse.
Maailm lamab põrmus ja kisendab ülestõusmise järele.
Kaastunde kõrvadega kuulatavad
Püha Rahva südamed.
Begochiddy, Esmaune Nägija
võtab kamaluga musta mulda, laseb läbi sõrmede
ja naeratab, kui kaugusest kaiguvad
järgmise maailma südametuksed.
Nolan Eskeets
KIRI VANAISALE
Kallis vanaisa
Kas mäletad, kuidas me nõbudega ikka istusime põrandal reas, et sinu tondijutud meid hirmutaksid, mõnikord inglise ja mõnikord indiaani keeles?
Kas mäletad, kuidas ma hakkasin mõistma iidseid sõnu, mis voolasid koja keskmest ja õnnistasid mind, su hinguse leebeks teejuhiks kotkasulg?
Kas mäletad, kuidas sain loa paluda sul laulda?
Sinu tarkus ujutas üle su hubase elutoa.
Mu noored aplad kõrvad võtsid selle vastu
nagu puuhalgude suitsu, mis ahjust imbus,
ja see asus elama mu kätesse.
Sa laulsid ja ümisesid mulle, lihtsas inglise keeles.
Veel nüüdki, kui vaatan päikesetõusus lõõmavaid künkaid, näen sinu kuju heljumas kaljurahnude üle, näidates seda põlist jõudu, mis sind lõi, andes edasi maailma ilu.
Mäletan seda päeva, mil kari ummisjalu jooksis.
Su veoauto mootor möirgas, väsinud tööst,
ja müristas siis mäest alla, et mulle appi tulla.
Lambad tardusid.
Sa kummardasid aknast välja, viskasid mulle paar roostes purki, mis olid roostes traadiga kokku seotud.
„Lambad!” hüüdsid sa
Vaatasin purke, siis vaatasin lambaid.
„Lambad!” kordasin mina, ja heitsin purgid nende teele nagu granaadi.
Kari pööras otsa ringi, ohutusse suunda. Valge sein meie ees neelas maa.
Mäletan ka sinu viimaseid sõnu: „Üles, Shi-yazhi, üles.”
Nii õpetasid mind, kuidas end maailmale pühendada,
kuidas luua rada, mis on kaunis.
See sõnum särab kirkalt nagu tuli, mis päikese tõustes alati lahvatab mägede kohal
Lubasin, et teen seda, aga keelt ei ole ma veel õppinud.
Nimi, mis mulle riitusel anti, on hägustunud keset umbkeelset loba,
teda jälitavad tõrksad häälikuakordid,
teda suruvad segaduses kopsud.
Tahaksin, et mul oleks hääl küsida, kuidas oleks vanarahvas mind määratlenud,
kuidas nad oleks mind kutsunud: Must Kotkas.
Tean, et sa ei saa mulle enam vanu laule õpetada,
aga ma avastasin, kuidas kududa kätesse palve,
kuidas kuulutada oma hingeõhku rüütatud südant,
kuidas vangistada kuulajate meeled ja südamed,
nii et me tantsime mu sõnade järgi, ühise vaimuna.
Õppisin käsitsema keelt nagu relva, see on mu oskus, mu olemus.
Vanaisa, luba, et laulan sulle.
April Chavez
INDIAANI HARIDUS
Looja tuuled laulavad mu kõrvus,
palveid on liiga raske taluda, sestap avan oma silmad
Sügavad tumedad tiigid joovad pilvelõhkujate kõrtest,
haritud terroristid rüvetavad muistseid sidemeid
Kiva, Hogan, Wigwam, Teepee.
Sõidan läbi tolmuse Indiaani Maa, otsides palavikuliselt indiaani hariduse otstarvet
Pime vanaisa näitab suvalisi suundi, kus võiks olla lähim armetu indiaani põhikool.
“Tapa indiaanlased, päästa inimesed,” võngub läbi mu juuste, vabiseb mu sõrmeküüntes
kui lähenen järjekordsele Carlisle’i sigitisele.
Jõuan kohale,
astun kooliuksest sisse ja mul hakkab vastik.
Pisarad tantsivad mööda põski alla Santo Domingo maisitantsu rütmis.
Räbaldunud õpikud ja presbüterlaste piiblid hauguvad vägivaldseid manamisi ja kriiskavad assimileerimise sajatusi.
Mu vanaema uitas kord mööda neid samu jälke koridore.
Neile seintele laenas ta odavalt oma keele ja hirvenahast säärised,
allahinnati sirge selg ja esivanemate sõnad.
Nad pole seda talle veel korvanud,
ainti ainult ühe otsa pilet põlvkondi kestnud masendusse.
Indiaani haridus õpetas mind hingama
terasninaga saapa vihkamise ja mahasalatud hirmu all.
Pidin õppima kõike seda taluma ja kannatama, nagu tablette ilma veeta alla neelama
Sõidan minema.
Minu silmakirjalik nimi, April, mähkub kannatusse,
nimi, mis olevat Kewa Ma ja Dine verest,
aga on liiga laisk, et tõusta enne koitu
tervitada hommikut, palvetada oma pere eest ja tuua kahja.
Kas minust siis saabki minu vanaema?
Alistunud naine, kes häbeneb öelda oma indiaani nime
kartes, et tema suu desinfitseeritakse ebakaine konstitutsiooniga.
Ma keeldun.
Nõuan tagasi oma haridust, sest see sisaldab ka matemaatikat ja bioloogiat
aga samas tiirleb ümber kiviringide.
Nõuan tagasi oma haridust, sest see on minu.
Hüüan oma nime:
April
Kee Chin Baa
Ka hen na tha
Sest minuga tulevad vihmaveed
minuga tuleb teadmine
minuga tuleb mu rahvas.
See ongi indiaani haridus
mitte veel ühe lepingu nimi, mida veel üks kord rikutakse.
April Chavez
KINAALDA
On koidik ja tolm koguneb mu huultele kui ma jooksen.
Minu hirvenahast mokassiinid trummeldavad kõnnumaa oru kehad ärkvele.
Päike purskub hommikusinisele ja kaktuseõie purpursele lõuendile
Ma näen läbi üldise pimeduse Pühade Inimeste majja, Diyiin Diné,
kus palved on tähed ja laulud on planeedid.
Esivanemate maailmad võbisevad mu jalgade värinast.
Kosutuseks ulatavad Pühad Inimesed mulle ülalt pudelkõrvitsatäie ravivett.
Ma neelan alla. Kibe maitse manab välja püha laulu seesmised akordid:
Shi na sha, shi na sha atee nizhoa eya ee eya
Ma jooksen tema iidse laulu poole.
Ma jooksen Muutuva Naise, Asdzaa Nádgleehe auks, sest mina olen muutuv tüdruk.
Ma jooksen oma Kinaalda jaoks, see on “Täisikka Jõudmise Tseremoonia”
Vanusemärgid kriibivad mu nahka nagu liivaterad
ja karjuvad minu eest, et ma leiaksin oma naisenime,
et võiksin rännata vaaremade idapuuni.
Minu nooruse kojas on öö.
Mu nabanöör lamab minu ees, maa sisse maetud.
Vanaisa Tuli kobab pimesi mu nägu läheduse varjude vahelt.
Nõid laulab Meelekindluse ja Lapsekandmise laule minu tukslevale kehale.
Pühalt mäelt toodud tubaka suits voogab, kerkib koja seintest kõrgemale
ja kõrvetab laulud tuulde, ja sellest saab kuu vari, mis esivanemaid kutsub.
Esimesena tuleb Asdzaa Nádgleehe, Muutuv Naine,
toob kamalutäie ravivett
ja toidab mind.
Minu küpsev keha tõmbleb ja viskleb valusasti
Minu üsas võrsub naiseksolemise ebrüoseeme.
Minu rindades tulvavad kõikide vanaemade, alsoi shi ma sani, piimjad pühakirjad
Sirutun oma pere poole taiakäsi, mis tõukavad ja taanduvad, tõukavad ja taanduvad.
Minu käed tõstavad laineid läbi nende kehade, masseerides halvad unenäod mineviku merre.
Mu rahvas koob oma tee mu üska
ja maa moondub minu rindadeks.
Üks tiir ja ma sisenen naiste eluringi.
Ma vaatan taevasse, et saada endale nimi
ja esivanemad kõnelevad:
“Kee Chin Baa, Naine, Kes Tuleb Sõjast Tagasi”
Ma olen naine
Nolan Eskeets
POISIKESE UNENÄOD
Juba ennemuistsel ajal õnnistasid navajod oma radu ühe püha ainega – maisi õietolmuga. See hõõrutakse peeneks ja hoitakse väepaunades. Palve ajal puistatakse seda kahjana laiali.
Teise maailmasõja ajal avastati, et navahode maal on USA kõige suuremad uraanilademed. Navajo mehed võeti tööle, et nad ekstraheeriksid ja rafineeriksid uraani, mida oli vaja tuumarelvade tootmiseks. Selle jääkprodukti nimetatakse kollapulbriks – peenike kollane tolm, mis on vaga radioaktiivne.
Kui panna kõrvuti kollapulber ja maisi õietolm, paistavad nad peaaegu täiesti sarnased.
Räägitakse üht lugu, kuidas asjade alguses
anti inimestele valida, mida elus edasi kanda.
Kas maisi õietolmu, millel on õnnistav vägi.
Või kollapulbrit, millel on mürgitav vägi.
Inimesed valisid maisi õietolmu.
Inimesed valisid ilu.
Inimesed valisid elu.
Veel räägitakse lugu poisist, kes nägi unes oma isa.
Isa kaevab mäge, ta kaevandab uraani.
Tema keha on üleni radioaktiivne.
Tema küljel ripub tühi väepaun.
Ta on esivanemate valiku reetnud.
Kodus koob ema vanaaegset vaipa.
Õde mängib õues
ja poiss õmbelb omale hoolega väepauna.
Isa tuleb kaevandusest koju, saasta täis.
Tema huuled kiirgavad radioaktiivselt
kui ta ema suudleb.
Ema hingab sisse ta riietest kerkivat kollapulbrit
ja saab kopsuvähi.
Kiirgavate kätega
kallistab ta õde.
Õde kiigub ta käte vahel ja istub siis sööma.
Tema neerud ei pea vastu.
Isa käib neli aastat kaevanduses tööl,
teadmata, mis mürki on täis tema sisikond,
ja sureb maovähki.
Valitsus registreerib juhusliku surma – ja nii veel tuhandeid teisigi.
Poiss aga näeb unes tõde.
Maa on täis dünamiidilõhesid,
sinna voolab vihm
ja seguneb kollapulbriga.
Ümberkaudsetest taludest tuleb kari sinna jooma.
Perekonnad täidavad ämbrid joogiveega.
Nakkus levib.
Vanataadid vaaruvad küngaste taga,
ahmides õhku läbi tiheda tehasesuitsu,
kiskudes rebenevat nahka, tuues nähtavale kärbuva sisikonna,
karjudes isa peale, et meenutada ürgset valikut.
Mulla alt tungivad välja loodete sõrmeköndid,
nad trummeldavad seitsmenda põlve laulu,
nad kisendavad tasakaalu taastamise järele.
Isa kirka muudkui kõlksub ja kõlksub vastu kiviseina
ja mäenõlvalt valgub kollatolmu.
Poiss ohverdab mässavale õhule kamalute kaupa püha maisitolmu.
Ta sosistab taevale palveid,
ta anub puhastavat vihma,
vihma, mis peseks välja esivanemate jäljed, kes kõndisid ilus.
Nolan Eskeets ja April Chavez
ME PALUME
Mina olen Atsa-lejineeh, Must Kotkas.
Mina olen Kee Chin Baa, Naine, Kes Tuleb Sõjast Tagasi, Ka Hen na Tha, Taevad.
Mina olen bihlegana nil slin nanastesh bahshuscheen, Zunide Keskel Sündinud Valge Mees.
Mina olen Bitahnii, Tema Kaanes Olija klann, Na kai Dine, Mehhiko klann, Tohajilohni, Rebase klann.
Mina olen varitsev surm kultuurile, mis on kehastunud tuimusega nakatatud anumaks, ma juhin oma ägeduse kõrvale ja hakkan õppima keelt, millest mind ilma jäeti, mille kohta mulle õpetati, et see polevat millekski vajalik.
Mina olen oma rahva kombed, minu chei, minu nali, minu pa-pa, minu shi ma shan.
Idatuulte sosinad, päikeses parkunud koda, tumedad juuksed, tugevad käed ja visaduse tõeline tähendus tulevad sealt kust minagi.
Minu vasak käsi on seal, kus hoian oma põlist nime,
oma lugusid,
perekonda, shi-zhah, shi-chei,
aga olen tundnud neid tukseid tuhmumas,
alistumas kellegi teise robotlikule rütmile.
Mu parem käsi andis mulle keele,
aga ta muutis mu hooletuks.
Ta pakkus mulle kaitset räigete sõnade eest,
aga muutis mu mõnitajaks.
Ta andis mulle peavoolu-tähenduse,
aga sellest saab aru vaid katkistes värssides.
Kuskil poolel teel
läksid minu kaks südant omavahel rütmist välja.
Mu vasak pool tasakaalustab kaost, mis mu vaimu valdab,
aga iga südamelöögiga
nõrgub paremalt poolt veel veidi mürki
üle selle piiri, mis mu kaheks jagab.
Mu soontes voolav saastunud veri
manab välja kõigi mu esivanemate karje,
leinates veel üht keelest kaduvat sõna,
veel üht talituses ununevat liigutust,
veel üht perekonna vanemat.
Ja kõige hullem on, et ma näen seda.
Kus on meie silmad?
Silmad, mis maitsesid habrast kuud enne ta liginemist,
mis suutsid vaadata viha, kurjust ja vägivalda, ja õnnistada selle valdajaid.
Vanad, kes kartlikult kuulavad meie sõnu, ei ole enam ilu sugulased,
vaid pigem Koiott, kes musta suitsuloori taga laste silmi moondab.
Silmad on lahus Looja palvete ja kauniste unede üksildasest kojast,
ja praeguse põlvkonna allaandnud hinged
uitavad ringi selsamal maal, mille pärast nad võitlesid,
aga ei karda, sest meie silmad kosuvad,
need peaaegu kadunud uned ja unustatud palved sünnivad uuesti
särava voona lakkamatus trummirütmis.
Palun pimeduse pärast, mis ei näe minu esivanemate mälestuste suremist.
Palun oma kahe südame ebakõla pärast, mis ei liitu harmooniliseks pulsiks.
Palun, et laste naer kajaks vastu ja ärataks ellu eilsed ununenud lood.
Palun, et kord seismajäänud jõed tulvaksid hozhoo pisaraid.
Me palume.
April Chavez
ÕNNISTAMISLAUL
Ma olen inimene
lihtne ja nõrk
Palun esivanematelt juhatust
Alt ja ülalt
kõigist neljast suunast
ja iseenda seest
Mu unenäod sulavad suikunud kuristikku
Mu hääl sulab ühiskonna kaootilisse rütmi
Vaata taevasse
ühiskonna heitlusest kõrgemale
tähtede poole, kus kõik on vaikne.
Siin ootan mina
Ületa oma teadvus ja ammuta minust unenägusid
Maailm on külm ja hirmus
pilvelõhkujad ja tsement, koledus ja valu.
Need varjud on
osad maailmast, mida pole veel vormitud.
Laota nad maailma mägedeks
laula nad taevatähtedeks
heida nad laineviirgudeks
tantsi nad õõtsuvateks lõketeks.
Sinu kätel on rohkem võimu, kui sa ise tead.
Kanna mind oma maailma lõuendile, maali mind
Aga ma ei näe midagi; mu silmad on pimestatud värvitu segaduse udust.
Ja ma ei loo midagi; mu käed on tühjad ja eesmärginäljas.
Olen siin, mu laps.
Tulen su juurde Maa üsast
olemise sügavusest ja kõigest sellest, mis elus hoiab
Mina, Ilu, üks keha, majesteetne ja salapärane, hoian Looja maailma oma kätes.
Olen üksik,
Sinu head sõnumid, aurustunud päikesevalguses
Sinu pühad lood, kadunud merele.
Mu laps, annan sinu jalge ette maamulla.
Sinu vaimule annan igaviku
Sinu pahemasse kätte seemne
Sinu paremasse kätte vihmapilve
Õnnistan sind iluga, et looksid ilu.
Loo.
Mul pole kindlust
Minu hingest kiirgab hämarat kahvatut valgust
Mu sõnade elutähtsad elundid on nõrgad
Tulen su juurde sinu olemuse jumalikust tuumast.
Olen siin, et sind aidata auga, austusega, truudusega.
Kiiraku sinust mu müstiline teadmine
inspiratsiooni piiskadena,
mis niisutavad teiste vaimude pinnast
õitsevaks uueks viljaks.
Söövita üks osa oma olemisest nende peale
Jaga seda nendega, kes mu võimu õigesti ei kasuta
nendega, kes otsivad vastuseid
nendega, kes mind ei tunne.
Mu lihased pingutavad et jagada, õpetada
Mu häälepaelad kääksuvad ja kriiskavad hääletuid kaebusi.
Olen ikka veel tundmatu.
Meie oleme sinu esivanemate hääled
ümbritseme sind
Vaata oma maailmas ringi ja sa näed meid.
Oleme kivide all
kõige kõrgematel kaljudel
kõige sügavamates koobastes
taimede juurtes.
Ujume õhus, mida hingad
voolame läbi sinu vaimu jõgede
peegeldume sinu kaaslase silmis
Liigume nähtamatult läbi inimeste kõrvade
elame lugudes, mida räägivad sinu sugulaste huuled
kõneleme läbi indiaani laulude
Kuulata oma unistusi, mis on su kohal
Kuulata ilu, mis on su all
Kuulata hinge enda sees
Kuulata
Oleme andnud oma tarkuse.
Võtan vastu teie õpetused. Neist ammutan jõudu, et elada harmoonias.
sisu