Norra keelest Carolina Pihelgas
nüüd räägin ma sulle
su emast ja minust
vaata korraks
siia
kuula minu rütmi
ema on pehme
ema on ilus
ema on kosmoselaev, millega siia said
arusaamatus aastatuhandes
põimis ta oma käed minu ümber
ja rääkis mulle koolonist:
oleme igatsevad masinad
lihasilmadega
armastame
vihma käes
käte vahel
hoiame imikut
kuni saame kaheksakümnesteks
ja sööme küpsiseid
selles luuletuses
seisame teineteise kõrval
me anname sulle
lihavaid
bioloogilisi mälestusi
me põletame maha tuhat surnuaiakabelit
meil saavad kõik puud otsa, sest neist saavad kirstud
me naelutame kõik lipud masti kinni
me loobume surmast
me loobume jumalaga jätmast
me ütleme we love you very much
võib-olla tahaksid sa teada
mis viis mind
sinu emaga kokku
sel päeval kui ma teda kohtasin
kandis ta oma vastikult paksude riietega
tänavalt sisse vihma
üks rõske hingeldus
mis lõppes
ja algas
kui ma teda nägin, siis mõtlesin
darling
sweetheart
iga
talv
nohuse ninaga
virisev ja kaeblev
teda tahaksin ma vaadata
nagu lõpmata portreed
keegi ei oska nurki ümardada
sama rahulikult kui su ema
surmakuulutusi lugedes
kissitab ta silmi
ta kuuleb
kui minus miski end sisse lülitab
selle luuletuse peale
paneb ta prillid ette
ta käib väga aeglaselt toast tuppa
ja ootab et ma talle järgneksin
lamame külg külje kõrval
ja tõlgime teineteisele unenägusid
kas see võiks olla midagi
armastuse sugust
kas see võiks olla nii lihtne
see koduigatsus mille teineteises ära tunneme
igal pool maailmas elab lapsi
nad jäävad haigeks tokyos
nad tunnevad hirmu barcelonas
nad väsivad peterburis
see laste arv
ei ole muutumatu
iga päev nad ärkavad
ja muretsevad oma kingade pärast
nad pistavad oma kaelad õieli
ja ütlevad midagi fantastilist
nad teevad ploome süües
imelikke hääli
lapsed lähevad poodi ja ei tule enam koju tagasi
nad kaovad mängu sisse
lapsed koosnevad lihtsatest osadest
millest igaüks lõpetab enda eest hingamise
lapsed pole vaid algused
ja nad pole ühine maailmalõpp
tokyo ei lõpeta unistamist
kogu barcelona ei istu koos maha
peterburi ei ole tühistatud
üks teine maailm elab edasi
ärge tulge siia ja ärge olge ilusad
ärge tulge siia nende heade olukordadega
ärge tule siia suure lauluga
me teeme nagu hoiaksime teie ümbert kinni
me teeme nagu naerataksime teie sõnade peale
me teeme nagu suudleksime teid põsele
me ei taha neid mälestusi
ärge istuge meie õlgadel
ärge naerge hüsteeriliselt
kas teil pole paremaid
helendavaid kehasid
millese võiksime armuda
arst küsib: kas teie olete vanemad
ma vastan: jah, meie oleme
ta küsib: kas te elate läheduses
ma vastan: jah, elame kohe siinsamas
ta küsib: kas teie liigutate päikest
ma vastan: jah, liigutame küll
ta küsib: kas teie panete puude otsa lehed
ma vastan: ei, seda mitte
ta küsib: kas teie kallate piima pakki
ma vastan: jah, muidugi kallame
ja ta ütleb: olge nii kenad
võib-olla peaksite
koju minema
üks arst räägib meiega
su ema hoiab käsi näo ees
ja me noogutame
faktide ja ˛estide peale
mis arst meile edastab
võtame nad vastu oma kehaga
meil on vaja palju vastuvõtte
et aru saada
kas peaksime seisma pisut lähemal
kas peaksime põetajale naeratama
kas see on hea
kas too on õige
andke meile meie poeg
andke meile need jõuetud käed
andke meile kõik see, mis oli varem
andke meile seal sees asuv
alasti, riimitu luuletus
mida muud saaksin ette võtta
kui kirjutada see luuletus ja sulle rääkida
sellest et sind pole siin
sind pole siin üheksa minuti pärast
sind pole siin ülehomme
sind pole siin kui sa oled kuuskümmend
inimtegevuse mõju ohjeldatakse ja kahandatakse
sa püsid meie pihkudes puudutuse
raskusena
tule siia, tule siia
ütleb ta
millist sõna tahaksid sa kuulda
mida ma saaksin teha
kallis *
kas mäletad seda vihmarasket päeva
kui me teineteist kohtasime
see armumine
ei lähe kuhugi
tahan midagi proovida
oled sa valmis
see on vaid üks väike tants
väga aeglane
oled sa minuga
sõber
kas alustame uuesti
ja ta ütleb
nii:
sisu