Norra keelest Carolina Pihelgas
Siin sees
on üks tuvi, kes näeb und
Paber hingab aina
ja puulehtede vahel sõelub tuul
ja kui sa paned oma kõrva sinna vastu
kuuled sa tuult puukroonis
tuvisid lehestikus
ja rähni kauget toksimist.
Sina sina sina võid saada kogu vaja mineva aja,
kogu maailma aja,
sest see kannatlik raamat
ei saa kuhugi mujale
kui täpselt
siia.
Ma nutan unes.
Lihtne on nutta
kui ma kõigepealt nutan.
Pisaratel on juba olemas
oma süvend, jõesäng.
Sellest pole hullu.
See on ju ainult soolane vesi,
samasugune nagu meres
selgel päeval:
suur ja sinine.
Kuss. Sa luuletust kuuled?
Kuuled sa vaikust luuletuses,
seal ma seisan ja ootan sind
Tahan, et sa mind puudutaksid.
Võid küll saada loa
paitada mu juukseid
kui sa seda tahad,
sest mulgi võib vaja olla pisut lohutust.
On olemas sõnad tigude ja vihmausside kohta,
sõnad sõrmelülide, pihkude ja käte kohta,
ja sinu suu voolab üle.
Ära räägi rohkem, ütlen. Ära lausu enam midagi,
ütlen ja panen sõrme su suule.
Kõige kohta on olemas sõna,
aga selle kohta, mida ei saa öelda, ei ole midagi
selle, mis on trepi all ja ootab,
selle, mis ei tule välja
selle, millest ei räägita
selle, millel pole nime.
Sinu juuksed
kannavad sind läbi toa.
Sinu püksid järgnevad sulle üle põranda.
Sinu särk tervitab kenasti
pikkade varrukatega.
Sinu silmad
koos su näoga
ühes kitsas sõnas,
ma panen pea viltu
et lugeda su huultelt.
Ma arvan et nad ütlevad tere.
Tahan et hoiaksid minust kinni,
sest see tuba on üks ohtlik koht.
Mulle tundub, et see on hakanud ringi käima.
Selles luuletuses, kus me läbi linna jookseme, sajab vihma,
aga meile ei tee see midagi, sulle ja mulle,
oleme mingi piirini veekindlad
näilikult impregneeritud.
Talume vähemalt viit kõva vihmavalingut, võib-olla kümmetki.
Annan sulle oma sõnad, pakin nad ära nagu väikeste kingitustena
oma huulte vahele
ja sosistan neid, kui oleme valguse kustutanud.
Kallim. Armsam.
Mahlakad sõnad, täis puuvilju ja suhkurt, ainult maitse neid.
Nad on tehtud sinu suu jaoks. Pooleldi välja sosistatud,
niisked hingeõhust, karedad,
tunne, kui pehmelt liiguvad tähed vastu suulage,
kuidas lihased õõtsutavad väiketähti ringi
kuidas keel sirutub hammaste taha
öeldes s nagu sina, sa, see.
Hoia tähti ettevaatlikult, ettevaatlikult huultel
ja hinga nende peale, hinga, hinga,
ja tunne kuidas ma kõditan su huuli p-dega.
Kui see ei ole armastuse märk, siis ma ei teagi.
See on üks tigu,
kes veab oma lima enda järel
kleepja ja täiesti kasutu metafoorina.
Seda tigu puudutades
saavad su käed limaseks
ja maha pesta pole lihtne,
pead seda noaga maha kaapima.
Need teod on salakavalad
palju salakavalamad kui algul arvati
eriti need, kes on hakanud roomama
sinu pea sisse
silmade vahele.
Siis ei aita isegi sool, ütlen
ja suudlen su kaela.
Hallhaigur lendab üle maja,
ja taevast hoitakse üleval
peenikese nööriga.
Sa ütled, et ärme pane päise päeva ajal
tuld põlema, aga mina panen ikka.
Seal väljas, aias, seisab magnoolia
ja närtsib.
Ma ei kasta teda enam.
See ängistab.
Sulen silmad
ja lasen haigrutel
pikkade tiibadega
lennata läbi mõtete
üle müüride
üle tumedate ja heledate merede
kus kalad aina mängivad
ja hüppavad.
Öökulli ei kuulda
ta lihtsalt on, metsa suur ja vaikne röövlind.
Peaaegu võimatu on teada saada, kas ta on öösel
siin käinud
ja ehitanud mu juustesse okstest pesa.
Tema lendutõusmist pole kuulda.
Ei ainsatki tiivalööki,
kui ta sust möödub
lausa puudutamise ligiduselt.
Tunned vaid järel vihinat.
Ja saad alles hiljem aru,
et ta seal oli
ja et sa tegelikult olid suures ohus.
Ka öökulli ei saa
uskuma panna,
et ta mõne jutuajamise unustas.
Öökull ei unusta midagi
ja kui ta kokkulepitud ajal ei tule,
siis polnud see kokkulepe selge
või kindel.
Nii et ära mind süüdista, ütlen
pärast veel ühte tüli
et millal ja kellega ja mis.
Lehelinde on palju rohkem kui inimesi,
lehelinde on palju rohkem
kui me näeme, palju rohkem kui me arvasime olla võivat.
Septembris nad enam ei laula,
siis hiilivad nad lähima puutüveni
varjavad end lehtede vahel, kogunevad vaikselt
kesklinna kohvikutesse
viimane ohe, enne kui nad asjad pakivad
ja lähevad.
Ma ei nuta, miks peaksingi nutma?
Ainult paitan sinu juukseid
ja hüüan sind oma lehelinnuks.
Pääsukesed lendavad täna madalalt, ütled sa. Ma ei vasta,
vaid vaatan välja aeda.
Niiske rohi läigib, sirelid painduvad
õite raskuse all.
Vaikne katastroof on teel. See valgub sissepoole
nagu vine, see on nagu niiskus aknaruutudel,
raske hingetõmbe jälg.
sisu