Norra keelest Carolina Pihelgas
Lumehelves
keerleb läbi õhu,
läbi ruumi
ja kaob,
kivid
kukuvad
läbi aja
ja muutuvad väikseks.
Lumehelves ja kivid
on üks ja seesama.
Neid pole olemas.
Kasutamata silmad
heljuvad
läbi pimeduse,
nad keerlevad ringi
ja jäävad vaiki
täpselt sinu
silmaaukudes. Sa näed. Hahetab
juba, on hommik, varsti
langevad nad
edasi
läbi pimeduse
nagu lumi
Oleme kaks
vastamisi
hõõrduvat
punktkirja.
Nälg
ajab laginal naerma
avab ruumi
kus lõkendab
tulekolle. Grillvarras keerleb.
Aga ei. Naha all
sosistad sa ilmselt
kivistunud linnu
tiivanukke. Meie hääled
on
arusaamatu mühin
kõigest mis
kunagi elanud on
või mis elamist
vältis
Ära
karju vastu, luba
lumel langeda
Unetus teeb silmade pimeduse
sügavamaks. Lamades selili
näen ma jälle kuidas sa hoiad
oma heledaid juukseid kui kummardud
allapoole et juua
Need, kes sind pidid äratama
on uinunud
kivideks, surnuaia marmorist
ingleiks
kelle tõstetud käelt
tilgub mõttetus lahkuses
elavaid
vihmapiisku.
Minutid, võib-olla isegi tunnid
sinu olemisest
mille sa ise oled unustanud,
aga mida mina
mäletan. Sa elad
salajast elu
kellegi teise mälus.
Plastmassist kaanega elektriline
seinakell on peatunud pisut peale
kaheksat. Kühmuvajunud mees
limonaadikasti peal on kipsist. Koola-
automaat ei tööta. ICE COLD
Keskaegsed surnud on
näoga lääne poole,
sealt kumab ülestõusmine.
Koos ajaga tuli igast suunast
kohtupäevapäike.
Sa oled kivist
ingel
kes valvab
minu üle, kunagi
ei saa sa
enam uuesti elavaks, ega põimi
oma käsi kellegi ümber.
Aga sinu tummuse ja uduvihma
hallikasvalge valgus
rändab
läbi roheliste
postuumsete päevade.
Lumehelvestes
mis langevad ja peidavad
su tänaõhtuseid
jälgi
on juba
homsed jäljed, ja see lumi
mis langeb
ka nende üle. Kõik
mis tuleb uuesti
on üks peata hääl
üks laul
sama heledal helikõrgusel
kui lumi
mis langeb
kõikide jälgedega
läbi jäljetu
sama puutumatuna
nagu sina oled sündimata. Ja ime
on see, et midagi
ei juhtunud, et
millelgi
ei ole lugu
ega nime,
ainult langeva
lume hääl.
Sinu silmad avanevad
minu sees. Ma näen
nendega sinu
pimedust
Ole aus,
ütle seda, mida tunned, ütle
mida mõtled
kui keegi ei näe sind,
saad sa aru
kui võimatu see on.
Hiline õhtu, augusti
lõpp
päeva viimane koni
unustatud looteasendisse,
ikka veel suitsev
tuhatoos. Sääriksääsk lendab
segaduses, tiksudes
katuse poole
nagu lahtirulluv niidirull
otsides oma
nõelapead. Avatud aknast
kostab nõrga kohinana
masinate
müra.
Olukord
on
meeleheitlik.
Ära liiguta.
Su silmad on
elu täis
operatsioonilambid. Sa pimestad.
Mina unistasin
unenägudeta pimedusest.
Bluff. Selle põhjas lamas üks riieteta
naine. Sina möirgad
käsklusi. Mina ei kuuletu neile.
Ja ma ei unusta neid.
Mu sõbrad aitavad
panna lauge
sinu silmadele, aga
ei julge sinna minna.
On nii soe, nagu
oleks pliit sisse unustatud.
Söö oma toit ära! Pese end! Peeglis
on mu nägu
kaheks:
pool liha
pool kivi.
Reede öö. Praokil
aken.
Kusagil kaugel
muusikakeskus.
Ainult trumm ja bass
taovad ja taovad
siiani:
üks süda
üks kunstlik süda
öö kehas.
Mäletan mis tunne
on
lebada pea kellegi
rinnal
ja kuulata,
see puudutab sind,
et see süda lööb.
Reede öö ja aken on praokil. Seal
kusagil, teadmata kus, on keegi
hääle kõvaks keeranud
aga ainult trummid ja bass
taovad ja taovad siiani: kunstlik
süda öö kehas. Ja ma mul on meeles
kuidas oli lebada pea
naise rinnal ja kuulata
kõige tähtsamat südant, mis lööb.
(harjutus)
Eksituse tõttu
on tänavalaternad
kustunud, esimest korda
näen
kui pime
on novembris
ja oli enne
tänavalampide siia tulemist
männimetsades
enne kui need mäed
asustati.
sisu