Baali eepos

Foiniikia keelest Amar Annus

Meri ehk Yamm üritab saavutada ülemvõimu jumalate maailmas. Selleks saadab ta oma käskjalad jumalate koosolekule.

Kaks saadikut saatis välja Yamm,
[käskjalad kohtumõistja Jõgi] ,
üliväga rõõmustab meel [... ... ...]

Üks rida ebaselge, järgneb Yammu sõnum oma saadikutele:

"Tõuske, noored mehed, [ärge viivitage],
[tõesti, oma palged] seadke
kogunenud koosoleku poole,
jumaliku mäe suunas!
[Eli jalgade ette] ärge kummarduge,
ärge langege maha kogunenud koosoleku ette,
[püsti seistes rääkige oma jutt],
korrake oma teadaanne,
öelge Härjale, [minu isa Elile] ,
[korrake] kogunenud [koosolekule]:
"Yammu, teie isanda sõnum,
teie ülema, kohtumõistja [Jõe]:
andke välja, oo jumalad, keda te hoiate,
keda te hoiate, oo te arvukad,
andke välja Baal [ja tema kaaskond],
Dagani poeg, et ma päriksin tema puhta kulla!"

Tõusid noored mehed, nad ei viivitanud,
tõesti, oma palged seadsid
jumaliku mäe suunas,
kogunenud koosoleku poole.
Sellal jumalad söömingul istusid,
pühaduse pojad einestusel,
Baal seisis Eli juures.
Ennäe, jumalad neid kahte nägid,
nad nägid Yammu saadikuid,
kohtumõistja [Jõe] käskjalgu.
Langetasid jumalad oma pea
oma põlveotste peale,
ja oma printslike aujärgede peale.

Nendega õiendama hakkas Baal:
"Miks, te jumalad, langetate oma pea
oma põlveotste peale,
ja oma printslike aujärgede peale?
Kas üksmeelselt jumalad vastavad
Yammu saadikute tahvlile,
kohtumõistja Jõe käskjalgadele?
Kergitage, jumalad, oma pead
oma põlveotste pealt,
oma printslike aujärgede pealt!
Sest mina ise vastan Yammu saadikutele,
kohtumõistja Jõe käskjalgadele:
Eli jalgade ette nad ei kummarda,
maha nad ei lange kogunenud koosoleku ette,
püsti seistes räägivad nad oma juttu,
kordavad oma teadaannet!
Ühe leegina, kahe leegina nad ilmusid välja,
terav mõõk on nende keel!"

Nad räägivad Härjale, Elile, oma isale:
"Yammu, teie isanda sõnum,
teie [ülema], kohtumõistja Jõe:
andke välja, oo jumalad, keda te hoiate,
keda te hoiate, oo te arvukad,
andke välja Baal ja tema kaaskond,
Dagani poeg, et ma päriksin tema puhta kulla!"
Ja vastas Härg, tema isa El:
"Sinu ori olgu Baal, oo Yamm,
sinu ori olgu Baal, oo [Jõgi],
Dagani poeg sinu vangistatu!
Ta toob sulle andamit nagu jumalad,
ta toob sulle annetusi nagu pühaduse pojad!"

Nüüd raevu läks prints Baal,
haaras oma käega tapakirve,
oma paremaga tapri,
noori mehi kirvega lõi,
[tema paremast käest] Anat haaras,
tema vasakust käest haaras Aštart:
"Miks lööd sa [Yammu saadikuid],
kohtumõistja Jõe käskjalgu?"

Tekst muutub fragmentaarseks, Baal annab Yammu saadikutele teist korda vastuse, mis ei ole säilinud. Mõningad uurijad arvavad, et eepose järgmises episoodis käsib peajumal El ehitada Yammule palee, mis tähendab tema valitsejavõimu ajutist tunnistamist. Teised uurijad paigutavad selle episoodi aga hoopis ettepoole. Järgmises fragmendis kingib sepp-jumalus Kothar-wa-Hasis relvi Baalile võitluseks Yammuga.

Ja vastas Kothar-wa-Hasis:
"Tõesti, ma ütlen sulle, prints Baal,
ma kordan, Pilvedel Ratsutaja ,
nüüd oma vaenlased, oo Baal,
nüüd oma vaenlased sa maha lööd,
nüüd hävitad sa oma vastased!
Võta oma igavene kuninglus,
valitsemine, mis kestab ajast aega!
Kothar kaks nuia sepistas
ja valjusti kuulutas nende nimed:
"Sinu nimi olgu Yagarriš,
Yagarriš, aja minema Yamm,
aja minema Yamm oma troonilt,
Jõgi oma valitsemise aujärjelt!
Võnkle lahti Baali käest,
just nagu kotkas tema sõrmedest!
Löö õlga prints Yammul,
käte vahele kohtumõistja Jõge!"
Võnkles nui lahti Baali käest,
just nagu kotkas tema sõrmedest.
Lõi õlga prints Yammul,
käte vahele kohtumõistja Jõge.
Tugev oli Yamm, ei vajunud maha,
ei vabisenud tema niuded,
ei vankunud tema kuju.

Kothar kaks nuia sepistas
ja valjusti kuulutas nende nimed:
"Sinu nimi olgu Ayyamur,
Ayyamur, peleta eemale Yamm,
peleta eemale Yamm oma troonilt,
Jõgi oma valitsemise aujärjelt!
Võnkle lahti Baali käest,
just nagu kotkas tema sõrmedest!
Löö lagipead prints Yammul,
silmade vahele kohtumõistja Jõge!
Maha langegu Yamm,
ja kukkugu maa peale!"
Ja võnkles nui lahti Baali käest,
just nagu kotkas tema sõrmedest,
lõi lagipead prints Yammul,
silmade vahele kohtumõistja Jõge,
maha langes Yamm, kukkus maa peale,
vabisesid tema niuded, vankus tema kuju.
Laastas Baal ja tükeldas Yammut,
hävitas kohtumõistja Jõge.
Nimeti õiendas temaga Aštart:
"Hajuta, oo kõikvõimas Baal,
hajuta, Pilvedel Ratsutaja,
sest meie vang on prints Yamm,
sest meie vang on kohtumõistja Jõgi!"
Ja kui oli väljunud [tema suust ta kõne],
(kohe) hajutas tema kõikvõimas Baal.
Ja [… … … … vastas talle]:
"Yamm tõesti on surnud, Baal valitseb!"

Järgmises säilinud episoodis Baal pidutseb oma võitu tähistades. Hoolimata pidutsemisest ei ole Baalil oma paleed, kus elada jumalate kuningana, vaid ta viibib endiselt Sapânu mäe kõrgendikel. Järgnevad lõigud eeposes kirjeldavad jumalannade katseid Baalile paleed soetada. Viimaks reisib jumalanna Athiratu eesli seljas Eli juurde Baali jaoks paleed nõutama.

Nõnda oma palge ta seadis,
Eli poole jõgede allikal,
kahe sügaviku lähte keskel.
Ta kõndis pärale Eli elupaika
ja sisenes kuninga, aastate isa laagrisse.
Eli jalgade ette ta kummardus ja kukkus,
langes maha ja talle au andis.
Ennäe, Elil teda nähes
kortsud kadusid ta laubalt ja ta naeris,
oma jalad ta järile paigutas,
ja ragistas oma sõrmedega,
ta tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Kuidas ta siia tuli, Suur Emand, Mere Athiratu,
kuidas ta siia astus, Jumalate Loojatar?
Kui sa väga näljane oled, söö [siis ometi],
või kui sa väga janune oled, joo [siis ometi],
söö või joo, söö liha lauas, joo karikast veini,
kuldsetest klaasidest viinaväädi verd!
Või on Eli, kuninga lemb teinud sus mõtteid ,
Härja armastus erutanud sind?"

Ja vastas Suur Emand, Mere Athiratu:
"Sinu otsused, El, on targad,
tarkus igaveseks ajaks,
sinu otsus on hea saatusega elu!
Meie kuningas on kõikvõimas Baal,
meie kohtumõistja, ja ei ole kedagi temast kõrgemal.
Meie kõik tema joogikannu kanname,
meie kõik kanname ta peekrit.
Oiates hüüab ta Härja Eli, oma isa poole,
kuningas Eli, kes teda ametisse kinnitas.
Ta hüüab Athiratu ja tema poegade poole,
jumalanna ja tema sugukonna hulkade poole:
"Ei ole Baalil maja nagu teistel jumalatel,
ega koda nagu Athiratu poegadel,
elupaika nagu Elil, varjupaika nagu ta poegadel,
elupaika nagu Suurel Emandal, Mere Athiratul,
elupaika nagu aulikel mõrsjatel:
elupaika nagu Pidrayl, Valguse tütrel,
varjupaika nagu Tallayl, Rabbu tütrel,
elupaika nagu Arsayl, Ya'ibdarru tütrel!"

Ja vastas heatahtlik El, armuline:
"Kas olen ma ori, Athiratu teenija,
kas olen ma ori, kes tellisevormist haarab,
või Athiratu orjatar, kes telliseid valmistab?
Ehitatagu maja Baalile, nagu teistel jumalatel,
koda, nagu Athiratu poegadel!"

Ja vastas Suur Emand, Mere Athiratu:
"Tõesti suur, El, on su tarkus,
sinu hall habe annab sulle nõu,
ja halastus, mis on su põues!
Sest nüüd tõesti oma vihmahoo aja
Baal võib määrata kindlaks, tormikaariku aja,
anda kuulda oma häält pilvedes,
välgutada maad oma piksega!
Seedritest maja ehitatagu talle valmis,
või tellistest majagi püstitatagu talle!
Öeldagu edasi kõikvõimsale Baalile:
hüüa karavan oma õue peale,
kaubalastid keset oma templit,
toogu sulle mäed hulgana hõbedat,
künkad ihaldusväärset kulda,
toogu nad sulle hiilgavaid kalliskive!
Ehita siis koda hõbedane ja kuldne,
koda puhtaimast lasuriidist!"
Rõõmustas neitsi Anat,
ta haaras selga oma jalad ja värises maa,
tõesti ta oma palge seadis
Baali poole Sapânu kõrgendike kohal,
tuhande penikoorma, kümne tuhande kilomeetri taha.
Hüüdis neitsi Anat, tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Sulle on häid uudiseid, Baal, häid uudiseid ma sulle toon,
sulle antakse maja nagu su vendadel,
koda, nagu su sugulastel,
hüüa karavan oma õue peale,
kaubalastid keset oma templit,
toogu sulle mäed hulgana hõbedat,
künkad ihaldusväärset kulda,
toogu nad sulle hiilgavaid kalliskive.
Ehita siis koda hõbedane ja kuldne,
koda puhtaimast lasuriidist!"

Rõõmustas kõikvõimas Baal,
hüüdis karavani oma õue peale,
kaubalastid keset oma templit,
mäed tõid talle hulgana hõbedat,
künkad ihaldusväärset kulda,
nad tõid talle hiilgavaid kalliskive.

Nüüd kutsub Baal meistrimehe Kothar-wa-Hasise, kes saabub kohale paleed ehitama. Kullast ja hõbedast palee kerkib üles seitsme päevaga, sellele järgneb bankett, kuhu ta aga ei kutsu oma rivaali Motut. Järgnevas hakkab Baal tegema ettevalmistusi temaga kohtumiseks.

Avas Baal augu pilvedes,
oma püha hääle Baal andis kuulda,
üle kordas oma suu ütlemisi,
tema [püha] hääl pani maa [värisema],
[tema pikse peale] mäed olid hirmunud,
kohkunud olid muistsed [mäed],
maa kõrgendikud vabisesid.
Baali vaenlased haarasid kinni metsadest,
Haddu vastased mägede külgedest.
Ja ütles kõikvõimas Baal:
"Haddu vaenlased, miks te kardate,
miks te kardate Vägeva relvasid?
Baali silmad käisid ees tema kätest,
tantsiskles seeder tema paremas käes.
Alates ajast, kui elab Baal oma kojas,
kas on veel mõni kuningas või mitte-kuningas,
kes maa peal oma valitsuse maksma on pannud?
Sõnasaatja ma kindlasti saadan Motu, Eli poja juurde,
käskjala Eli armastatud vägilase juurde.
Motu isekeskis hüüab,
väidab (Eli) armastatu oma sisimas:
'Mina olen ainus, kes valitseb jumalate üle,
kes rasva ajab jumalad ja inimesed,
kes küllalt annab maa hulkadele!'"

Baal saadab oma käskjalad Motu juurde sõnumiga, mis ei ole säilinud. Säilinud on ainult Baali teejuhised ja soovitus mitte minna Motule liiga lähedale, sest muidu haarab ta saadiku nagu lamba oma lõugade vahele. Säilinud on Motu vastus Baalile saadikute vahendusel:

"Eli poja Motu sõnum,
Eli armastatud vägilase sõna:
'Mu kõri on tühermaa lõvi kõri,
tõesti, mu kurk nagu hail meres,
tõesti, see ihkab nagu metshärjad tiiki,
allikat nagu hirvekarjad.
Ennäe, tõesti mu kõri õgib savi,
jah, tõesti, ma söön mõlema käega!
Ennäe, minu seitse osa on liual,
ennäe, minu peekrit segab jõgi!
Ei kutsunud mind ju Baal mu vendadega,
ei hüüdnud Haddu mind mu sugukonnaga!
Kuid leiba ta koos minu vendadega sõi,
ja jõi minu vendadega veini!
Kas sa unustasid, Baal,
et ma võin su torgates läbistada?
Üks rida vahelt kustunud.
Kuigi sa lõid maha Lotanu, põgeneva mao,
tegid lõpu keerdunud maole,
võimsale, seitsmepealisele,
lähevad kuumaks ja hiilgavaks taevad,
kui ma kisun su tükkideks,
ma õgin sind, su küünarnukid, vere ja käsivarred!
Tõesti, sa lähed Eli poja Motu kõrist alla,
Eli armastatud vägilase vesikonda!'"

Tekstist on kadunud umbes 45 rida, järgmises episoodis räägitakse Baali kartusest Motu ees ja tema sõnumist Motule.

Siseneb Baal tema sisikonda,
tema suhu ta laskub nagu praetud oliiv,
nagu maa saadused ja puude vili.
Kardab teda kõikvõimas Baal,
hirmunud on Pilvedel Ratsutaja:
"Minge, öelge Eli pojale Motule,
korrake Eli armastatud vägilasele –
kõikvõimsa Baali sõnum,
kõikvõimsa kangelase sõna –
'Tervitus Eli pojale Motule,
sinu ori ma olen ja igaveseks!'"

Motu rõõmustab Baali sõnumi üle ning auklikust tekstist võib välja lugeda, et Baal laskubki surnuteriiki. Uudis levib ja jumalanna Anat läheb Baali laipa otsima surnutemaa piiridele.

Anat samuti läks ja otsis
igalt mäelt maa sisemuses,
igalt künkalt põldude sisemuses,
ta jõudis pärale karja toredaima maani,
ilusaima põlluni surmavalla veerel,
ta jõudis pärale, kuhu Baal oli langenud maha.
Rõivaks pani ta selga leinarüü,
nahka kiviga ta kratsis lõikeid,
habemenoaga ta haavas põski ja lõuga.
Ta äestas oma õlavarsi,
ta kündis nagu aeda oma rinda,
nagu orgu ta äestas oma selga.
"Baal on surnud, mis saab rahvast,
Dagani poeg, mis saab hulkadest?
Pärast Baali meiegi laskume surmavalda,
koos temaga laskus ka jumalate valgus Päike."
Kuni sai küllalt, ta nuttis,
jõi nagu veini oma pisaraid.

Häälekalt hüüdis ta jumalate valguse Päikese poole:
"Palun pane mu peale kõikvõimas Baal!"
Kuulis jumalate valgus Päike,
tõstis kõikvõimsa Baali Anati õlale.
Kui oli seadnud, kergitas teda
Sapânu mäetippude peale.
Seal ta nuttis teda taga ja mattis ta,
asetas ta maa jumalate koopasse.

Anat ohverdab Baali mälestuseks seitse korda seitsekümmend ohvrilooma. Järgnevas annab Anat Elile teada Baali surmast. El otsustab küsida jumalanna Athiratult ühe tema poja Baali asemel kuningaks, ning jumalanna annab oma poja Athtari, kes istub Baali troonile, kuid on sellele sobimatu, sest tema jalad ei ulatu jalajärile ja pea ei ulatu nii kõrgele kui Baali pea. Järgevas fragmendis Anat karistab Motut Baali surmamise eest.

Üks päev, kaks päeva läksid mööda,
neidis Anat otsis teda.
Nagu lehma süda oma vasikale,
nagu lamba süda oma tallele
nõnda Anati süda oli Baali järel.
Ta haaras Motut riide servast,
tõmbas teda rõiva äärest,
ta tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Sina, Motu, anna mulle mu vend!"

Ja vastas Eli poeg Motu:
"Mida sa tahad minust, neitsi Anat?
Mina rändasin ja pidasin jahti
igal mäel maa sisemuses,
igal künkal põldude sisemuses,
mu kõril oli puudus inimlastest,
mu kõril maa hulkadest.
Ma jõudsin pärale karja toredaima maani,
ilusaima põlluni surmavalla veerel,
seal lähenes minule kõikvõimas Baal.
Ma asetasin tema nagu lamba oma suhu,
nagu kitsetalle oma mao avauses peenestasin ta.
Jumalate valgus, hõõguv Päike,
taevane vägi on Motu, Eli poja käes!"
Üks päev, kaks päeva läksid mööda,
päevadest said kuud,
neidis Anat otsis teda.
Nagu lehma süda oma vasikale,
nagu lamba süda oma tallele
nõnda Anati süda oli Baali järel.
Ta haaras Eli poja Motu,
noaga lõikas ta pooleks,
tuulamiskolgiga tuulas teda,
tulega põletas teda,
käiakiviga jahvatas teda,
põllule külvas tema,
tema liha tõesti sõid linnud,
tema pudemed tõesti nokkisid kodulinnud,
lihasööjad veelgi lihavamaks muutusid.

Umbes 40 rida vahelt puudu. Edasises kirjeldatakse Eli unenägu, mille kaudu ta saab teada, et Baal on ellu ärganud.

"[Surnud on kõikvõimas Baal],
hävinud on prints, [maa isand]!
Aga kui elus on [kõikvõimas Baal],
ja kui olemas on prints, maa isand,
unes heatahtlikule Elile, armulisele,
nägemuses olendite loojale
taevas õli vihmutab, orud voolavad mett.
Siis ma tean, et elus on kõikvõimas Baal,
et olemas on prints, maa isand!"
Unes heatahtlikule Elile, armulisele,
nägemuses olendite loojale
taevas õli vihmutas, orud voolasid mett.
Rõõmustas heatahtlik El, armuline,
oma jalad ta järile paigutas,
kortsud kadusid ta laubalt ja ta naeris,
ta tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Nüüd saan ma taas istuda ja puhata,
ja puhata mu rinnas hing,
sest elus on kõikvõimas Baal,
sest olemas on prints, maa isand!"
Häälekalt hüüdis El neitsi Anatile:
"Kuula, neitsi Anat,
lausu jumalate valgusele Päikesele:
'Kuivanud on põldude vaod, oo Päike,
kuivanud on Eli põldude vaod,
hooletusse jätnud on Baal künnivaod!
Kus on kõikvõimas Baal,
kus on prints, maa isand?'"
Tõusis neitsi Anat, tõesti oma palge seadis
jumalate valguse Päikese poole,
tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Härja sõnum, Eli, sinu isa,
heatahtliku Eli sõna, sinu sigitaja:
'Kuivanud on põldude vaod, oo Päike,
kuivanud on Eli põldude vaod,
hooletusse jätnud on Baal künnivaod!
Kus on kõikvõimas Baal,
kus on prints, maa isand?'"
Ja vastas jumalate valgus Päike:
"Kalla sädelevat veini välja tõrrest,
too lillevanikuid oma sugukonnale,
sest ma lähen otsima kõikvõimsat Baali!"
Ja vastas neitsi Anat:
"Kuhu iganes lähed sa, oo Päike,
kuhu iganes lähed, El kaitseb sind,
ta kaitseb sind [... ... ... ...]!"

Taas on tekstis umbes 40-realine auk. Peale seda näeme juba Baali tegutsemas.

Baal haaras Athiratu pojad,
suuremad lõi maha mõõgaga,
säravad lõi maha nuiaga,
väikesed lõi maa sisse.
Ja läks üles Baal oma kuningluse troonile,
[oma istepaigale], valitsemise aujärjele.

Päevadest said kuud, kuudest said aastad,
seitsmendal aastal tuli Motu, Eli poeg,
kõikvõimsa Baali juurde,
ta tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Sinu pärast, Baal, ma kogesin alandust,
sinu pärast ma kogesin tuulamiskolgiga tuulamist,
sinu pärast ma kogesin noaga poolitamist,
sinu pärast ma kogesin tulega põletamist,
sinu pärast ma kogesin käiakiviga jahvatamist,
sinu pärast ma kogesin kurnaga sõelumist,
sinu pärast ma kogesin põldudel närbumist,
sinu pärast ma kogesin merre külvamist!
Anna üks oma vend, keda õgida,
siis kaob viha, mida ma tunnen,
kui ühe oma venna [... ... ... ... ...],
nüüd aga hakkan ma sööma [inimesi],
sööma [maa] hulkasid!"

Umbes 30 rida on taas tekstist puudu. Eelviimases episoodis avastab Motu, et Baal on talle söögiks andnud tema enda vendi. Sellele järgneb Baali ja Motu viimse võitluse kirjeldus, mis jääb viiki.

"Ennäe, minu enda vendi andis Baal mu suu jaoks,
minu ema poegi mulle lõpetamiseks!"
Ta pöördus tagasi Baali juurde Sapânu tippude kohal,
ta tõstis oma hääle ja hüüdis:
"Minu oma vendi andsid sa, Baal, mulle õgida,
minu ema poegi mulle lõpetamiseks!
Nad põrnitsesid teineteist nagu kaks kättemaksjat –
Motu oli tugev, Baal oli tugev.
Nad pusklesid üksteisega nagu metshärjad –
Motu oli tugev, Baal oli tugev.
Nad salvasid üksteist nagu maod –
Motu oli tugev, Baal oli tugev.
Nad tõmbasid üksteist maha nagu jooksvad kiskjad –
Motu langes, Baal langes tema peale.
Päike hüüdis Motule:
"Kuula mind, palun, oo Eli poeg Motu!
Kuidas sa võid võidelda kõikvõimsa Baaliga?
Kuidas võib Härg, sinu isa El, sellest mitte kuulda?
Ta kisub maha sinu eluaseme sambad,
ta kummutab sinu kuningluse trooni,
ta murrab katki sinu valitsuskepi!"

Kartis Motu, Eli poeg,
hirmunud oli Eli armastatud vägilane,
ehmus Motu tema hääle peale,
[ta tõstis oma hääle ja hüüdis]:
"Pangu nad istuma Baal oma kuningliku [trooni peale],
[oma istepaigale], valitsemise aujärjele!"


sisu