Kõrvalsõna Tobadele


          Luuletaja käis reisil mere ääres ja saatis meile mõned postkaardid. 
          Kritseldas ühtteist tagaküljelegi.

Käesolev luuletsükkel on pärit kogust "Teekond" (Tabi, 1968), mis on muuhulgas ka esimene, mis kunagi täies mahus inglise keelde sai. Luuletaja Tanikawa Shuntarô (sünd. 1931) on kodus ja mujal tuntuim-loetuim-tõlgituim, luulekogusid kuuekümne ringis, ja ilmselt ka ainus tänapäeva jaapani luuletaja, kes elab luuletamisest ära, täis kõhuga.

"Teekonna" juures võiks mainida juba raamatu pealkirjast algavaid paralleele jaapani kirjanduses nii sagedase teemaga – (palve)rännakutega ja neist kirjutatud päevikulaadis teostega – siinkohal piisab Bashô nimetamisest. Ometi on Tanikawa teekond hoopis – nagu ta ise lõpuks välja ütleb – teekond keelde. Ja samas on see passiivne rännak – vaikuse(s) ootamine, silmapiiri jälgimine.

Äratuntavalt jaapanliku tundlikkuse ja stiil(ili)se kokkusurutuse kõrval on Tanikawa luule mõjutatud pigem Lääne luuletraditsioonist, nii teema-asetuselt kui ka vormilt – siin on ju puha sonetid – mis sest et kolmikud-nelikud suva järgi reastatud; ja viimases luuletuses üks rida kustutatud.

"Luule on see, milles saab kirjutada, et pole midagi kirjutada" on Tanikawa sõnastanud oma kogemuse, mis tõukas neid luuletusi kirjutama. Ainuüksi "mitte üht asja pole kirjutada" ja "ma pole luuletaja" – fraasid esimesest luuletusest - on märgatavalt nihutanud piire jaapani luules ja tekitanud pikke diskussioone, "ma pole luuletaja" on mõne kriitiku poolt lausa Tanikawa kõige vihatumaks värsiks tituleeritud. Aga muidu on ta väga armastatud.

          Nüüd on neil postkaartidel jälle mõned adressaadid juures. 
          Ja vaikus peab salaviha.


Lauri Kitsnik


Intervjuu Tanikawa Shuntarôga
http://www.pacpub.com/new/enter/2-25-98/tanikawa.html


sisu