Inglise keelest Märt Väljataga
LIBLIKMEES
Siin kõrgel üleval
on majapraod täis lömmis kuuvalgust.
Inimese vari on kõigest ta kaabu suurune
ja lebab jalge ees, nagu ring, mille sees seisab nukk,
Inimene ise on püstine nõel, tipp sihitud kuu poole.
Ise ta kuud ei märka, ainult selle hiigelomadusi:
tunneb kätel imelikku valgust, mis pole kuum, ei külm,
mille temperatuuri kraadiklaas ei näita.
Aga kui liblikmees
teeb mõne harva, kuid juhusliku visiidi maa peale
siis tema näeb kuud teisiti. Ta laperdab välja
kõnnitee serva alt mõnest praost
ja hakkab närviliselt mõõtma majafassaade.
Tema meelest on kuu väikene auk taevalaes,
mis näitab, et taevas õiget varjualust ei paku.
Ta väriseb, kuid ronib asja uurima nii kõrgele, kui saab.
Mööda fassaade üles,
vari lohinal järel nagu piltniku lina,
kartlikus lootuses, et sel korral õnnestub
pista peake läbi selle selge ümmarguse ava
ning suruda end justkui mustade rullidena torust läbi valgusesse.
(Inimene, kes seisab allpool, neid illusioone ei jaga.)
Kuid liblikmees peab tegema seda, mida kõige rohkem kardab;
muidugi see ei õnnestu, ta kukub ehmunult, kuid üsna tervelt tagasi.
Seejärel ta naaseb
luitunud tsementtunnelitesse, mida peab oma koduks. Ta lipleb
ja laperdab ega jõua vaiksete rongide peale
nii ruttu, kui tahaks. Uksed sulguvad kiiresti.
liblikmees istub alati näoga vales suunas
ja rong hakkab kohe hirmsal täiskiirusel liikuma,
ei mingeid käiguvahetusi ega sujuvat kiirendust.
Ta ei tea, mis kiirusega ta tagasi sõidab.
Igal öösel
kandub ta läbi tehistunnelite ja näeb korduvaid unenägusid,
millel nagu korduvail liipreil kihutav rong kihutab tema aju.
Ta ei julge vaadata aknast välja,
sest kolmas rööbas, katkematu mürgitõmmis,
kulgeb seal ta kõrval. Ta peab seda haiguseks,
millele ta on sünnipäraselt vastuvõtlik. Ta peab hoidma
käsi taskus, nii nagu teised peavad kandma salli.
Kui sa püüad ta kinni
siis lase talle valgust silma. See on üleni tume pupill,
terve öö ise, mille karvane horisont tõmbub kokku,
kui ta jõllitab vastu ja suleb silma. Siis laugude vahelt
poetub üks pisar, tema ainuke vara, nagu mesilase nõel.
Ta peidab selle salaja pihku, ja kui sa tähele ei pane, siis
neelab alla. Aga kui sa vaatad, siis ta ulatab selle sulle,
jaheda kui allmaa-allikast ja joomiseks piisavalt puhta.
ÜLE 2000 ILLUSTRATSIOONI JA TÄIELIK REGISTER
Me reisid oleksid pidanud olema sellised:
tõsised, graveerimisväärsed.
Seitse maailmaimet on väsinud
ja juba liiga tuttavad, aga ülejäänud pildid,
– arvutud, kuid ühtviisi nukrad ja liikumatud –
on võõrapärased. Sageli mõni kükitav araablane
või araablaste salk, küllap haudumas salanõu
meie kristliku impeeriumi vastu,
kuna kõrvalseisja osutab sirutatud käega
hauakivi, kalmu või sarkofaagi poole.
Datlipalmide oksad näevad välja nagu viilid.
Kuivanud kaevuga munakiviõu
on nagu diagramm, tellistest akveduktid
on tohutud ja tavalised, inimkujud
vajunud sügavale ajalukku või teoloogiasse
koos kaameli või ustava hobusega.
Alati see vaikus, žest, lindude täpid
platsi kohal rippumas nähtamatute nööride otsas
või nööri tõmbel pühalikult kerkiv suits.
Olgu üks omaette lehekülg või lehekülg,
millel on mitu pilti äralõigatud nurkadega ristkülikuis
või halli rastertaustaga ringides,
olgu või algustähe püünisesse
kinnipüütud hall poolkuu –
kõik see laguneb pikemal uurimisel koost.
Silm vajub raskelt läbi
uuritsaga veetud joonte, mis jooksevad lahku
nagu liivaluited, hajuvad tormid
või Jumala laienev sõrmejälg,
süttides viimaks vaevaliselt
veetaolises prismaatilises sinivalges.
Kui St. Johni lähedal siseneti merekitsusse,
jõudis laevani kitsede liigutav mökitamine.
Me nägime, kuidas nende punakad kogud hüplesid kaljudel
uduniiskel rohul käokannuste vahel.
Ja püha Peetruse kiriku ees puhus tuul ja päike paistis meeletult.
Kardinalid marssisid kiirelt ja sihikindlalt rivis,
kriipsutades väljaku mustaga läbi – nagu sipelgad.
Mehhikos lamas üks surnu
sinise võlvkäigu all; surnud vulkaanid
särasid kui lihavõtteliiliad.
Plaadimasin mängis muudkui "Ay, Jalisco!"
Ja Volubilises kasvasid kaunid moonid
mosaiikide vahelt läbi; vana paks giid tegi silma.
Dingle'i sadamas hoidsid määnduvad laevakered
terve kuldse õhtu vältel püsti oma nõretavat luksust.
Inglanna kallas teed, tehes meile teatavaks,
et hertsoginna saab varsti lapse.
Ja Marrakeši bordellides
hoidsid väikesed rõugearmilised prostituudid
teekandikuid pea peal
ja hõõritasid kõhutantsu; heitsid end
alasti ja itsitades vastu meie põlvi
ja palusid suitsu. Seal kusagil lähedal
nägin pilti, mis kohutas mind kõige enam:
püha haud, mis ei paistnud eriti püha,
üks mitme haua seast lukuauguvõlviga kivibaldahiini all,
kõigile roosast kõrbest puhuvatele tuultele valla.
Avatud krobeline marmorküna, manitsussõnadega
püsivaks voolitud, kolletunud
nagu pudenenud lehmahambad;
poolenisti põrmu täis, ehkki see polnud enam
siia kunagi maetud vaese islamiprohveti põrm.
Peenes burnuses ülik vaatas seda huviga.
Kõike seda ühendas üksnes "ja" ja "ja".
Tee see raamat lahti. (Kuld koorub leheservadelt maha
ja teeb sõrmeotsad mustaks.)
Tee lahti see raske raamat. Miks me ei võinuks näha
vastsündinu kummardamist, kui seal viibisime?
– pimedus paotus, valgusvoog purustas kaljud,
leek, mis ei lõõtsunud, mil polnud värvi
ega sädemeid, õgis vabalt ja häirimatult õlgi
ja perekond koos loomadega tukkus laudas
– ja meie muudkui vaatasime oma lapsesilmad peast.
OOTERUUMIS
Worcesteris, Massachusettsi osariigis,
läksin tädi Consueloga
hambaarsti juurde kaasa
ja istusin ja ootasin
teda ooteruumis.
Oli talv. Läks vara
pimedaks. Ooteruum
oli täis suuri inimesi,
jopesid ja mantleid,
lampe ja ajakirju.
Näis, et tädi
on sees kaua aega,
ja oodates ma lugesin
National Geographic'ut
(oskasin juba lugeda) ja uurisin
hoolega fotosid:
vulkaani sisemus,
must, tuhka täis;
siis see juba pulbitses
tuleojadena üle.
Osa ja Martin Johnson,
ratsapüksid ja nöörsaapad jalas,
troopikakiivrid peas.
Teiba külge seotud surnu
– pildiallkiri: "Inimsööja eine".
Lapsed, kelle terav kolp
nöörikeermetega kaetud;
mustad paljad naised, kaela
ümber traadikeermed –
need olid nagu lambipirnidel.
Nende rinnad ajasid hirmu nahka.
Lugesin kõik läbi.
Pelgasin pooleli jätta.
Siis vaatasin kaant:
kollaseid ääri, kuupäeva.
Ühtäkki kostis
ukse tagant valuoie
– tädi Consuelo hääl –
mitte küll eriti pikk ega valju.
Ma polnud sugugi üllatunud;
teadsin juba siis,
et ta on üks tobe ja arg naine.
Mul oleks võinud hakata piinlik,
aga ei hakanud. Mis mind aga
tõesti üllatas, oli hoopis see,
et see olin mina:
minu hääl, minu suus.
Täiesti mõtlemata
olin ma ühtäkki oma tobe tädi,
mina – meie – muudkui langesime
saamata silmi lahti
National Geographic'u
1918. aasta
veebruarinumbri kaanelt.
Ütlesin endale: kolme päeva pärast
saad sa seitsmeseks.
Ütlesin nii selleks, et peatada
tunnet, nagu kukuksin
ümmarguse pöörleva
maailma pealt maha
külma mustsinisesse ilmaruumi.
Aga ma tundsin: sina oled üks mina,
sina oled Elizabeth,
oled üks nendest.
Mispärast sina ka?
Julgesin vaevalt vaadata,
et näha, kes ma niisugune olen.
Heitsin kõõrdpilgu
– kõrgemale ma vaadata ei suutnud –
hämarhallidele põlvedele,
pükstele, seelikutele, saabastele
ja erinevatele kätepaaridele,
mis puhkasid lampide all.
Teadsin, et midagi nii kummalist
ei ole varem juhtunud
ega juhtu ka kunagi hiljem.
Mispärast ma peaksin olema oma tädi
või mina ise või üldse keegi?
Mis sarnasused –
saapad, käed, meie pere hääl,
mida tundsin kurgus, või
isegi National Geographic
ja need hirmsad ripprinnad –
ühendasid meid kõiki omavahel
või tegid meist kõigist lihtsalt ühe?
Kui – ma ei osanud leida
õiget sõna – kui "hämmastav" . . .
Kuidas ma küll olin sattunud siia
nii agu nemad ja kuulnud pealt
valuoiet, mis oleks võinud minna
valjemaks ja hirmsamaks, aga ei läinud?
Ooteruum oli valge
ja liiga palav. Suur must laine
vajus sellest üle
ja veel üks ja veel.
Siis olin ma seal tagasi.
Käis sõda. Väljas,
Worcesteris, Massachusettsi osariigis
oli õhtu ja lobjakas ja külm,
ja oli ikka veel viies
veebruar 1918.
sisu