Marianne Moore
Inglise keelest Märt Väljataga
TEERULLILE
Sinu jaoks on pilt
väärt vaid siis, kui tal on kaasas juhis või silt.
Sul puudub pool aru. Sõtkud osakesed
ühetaoliseks, siis kõnnid neil edasi-tagasi.
Iga särav kild
on sinu käes varsti ühetasane kilt.
Kui "impersonaalne hindamine poleks
esteetikas metafüüsiliselt võimatu", siis sa
suudaksid seda.
Mul on raske mõnd liblikat kujutleda
sind teenimas, kuid asjatu on kahelda
vastandi sobivuses, kui see on juba olemas.
LUULE
see ei meeldi ka mulle, on ju tähtsamatki kui see tilulilu.
Ent seda täie halvakspanuga lugedes võib ikkagi leida
selles koha millegi eheda jaoks.
Käed, mis haaravad,
laienev silm, juuksed, mis võivad
tõusta kui tarvis – nende asjade tähtsus
pole selles, et neid saab uhkelt tõlgendada, vaid et neist on
kasu. Kui nad muutuvad nii tuletuslikeks, et neid ei mõisteta,
siis eks või ju meie kõigi kohta ütelda,
et me ei imetle seda,
mida ei mõista: nahkhiirt,
kes ripub alaspäi või otsib miskit
süüa, trügivaid elevante, püherdavat metshobust, väsimatut hunti
puu all, tuima kriitikut, kel nahk tõmbleb, kui kirpudega hobusel,
pesapallifanaatikut,
statistikut –
samuti poleks õige
diskrimineerida "äripabereid
ja õpikuid"; kõik need on tähtsad. Ometi tuleb teha üks eristus:
see, mida pakuvad välja poolpoeedid, ei ole luule,
luule tekib alles siis, kui need meie seast, kes luuletajad on,
saavad "kujutluse
protokollijateks" – teispool
ülbust ja triviaalsust, ning esitavad
uurimiseks "väljamõeldud aedu tegelike kärnkonnadega".
Vahepeal aga, kui te nõuate ühelt poolt
luule toormaterjali kogu
selle tooruses ja
teisalt seda, mis oleks ehe,
siis te tunnetegi luule vastu huvi.
KALAD
kahlavad
läbi musta laava.
Ronksinine rannakarp üha
sätib tuhahunnikuid;
käib kinni ja lahti
otsekui
vigastatud lehvik.
Tõruvähid, mis ääristavad
lainet, ei suuda end peita,
sest päikese uppunud
kiirtevoog,
mis nagu lõhkine
klaasniit, liigub prožektori-
kiirusel pragudesse
ja neist välja, valgustades
kehade
türkiismerd.
Vesi ajab raudkiilu
läbi kalju raudserva;
kus meritähed,
roosad
riisiterad, tindi-
plekilised meduusid, krabid kui rohelised
liiliad ja veealused
seened libisevad üksteisest üle.
Kõik
välised
teotusemärgid on
sel visal ehitisel näha –
kõik füüsilised
katastroofi-
tunnused – hävinud
karniis, dünamiidivaod, põletus-
ja kirvehaavad – paistavad
välja; sügaviku pool on
elutu.
Korduvalt
on tõestatud, et see võib elada
sellest, mis oma noorust
taastada ei saa. Meri jääb seal vanaks.
HAUD
Mees, kes vaatad merele,
varjates vaate nende eest, kel on sellele sama palju õigust kui sinul iseendale,
asjade keskel seismine kuulub inimloomusesse,
kuid selle keskele sa seista ei saa;
merel pole pakkuda muud kui hästi väljakaevatud haud.
Kuused seisavad rongkäigus, igaühel ladvaks smaragdist kalkunijalg,
sama reserveeritud nagu nende piirjooned ega ütle midagi;
ometigi ei ole rõhumine mere kõige ilmsem tunnus;
meri on kollektsionäär, kes vastab kiirelt saagihimulisele pilgule.
Peale sinu on säärane pilk olnud teistelgi –
nende ilmest on kadunud protest; kalad ei uuri neid enam,
sest nende kondid pole vastu pidanud:
mehed lasevad võrgud vette, teadmata, et rüvetavad hauda,
ja sõuavad kiiresti minema – aerulabad
liiguvad üheskoos nagu vesiämbliku jalad, justkui surma polekski olemas.
Kurrud liiguvad faalanksis edasi – kaunina vahuvõrgustike all,
ja hajuvad hingetult, kui meri tungib adrusse ja taandub;
linnud ujuvad tippkiirusel läbi õhu, vilistades läbilõikavalt nagu vanasti –
kilpkonnakilp rooskab ringi kaljude jalamil, nende all liikvel;
ja ookean liigub majakate tukslemise ja kellpoide kära all
edasi nagu ikka, just nagu polekski ta ookean, kuhu pillatud asjad peavad vajuma –
ja kui nad seal pöörlevad ja väänlevadki, siis tahtmatult ja teadmatult.
AHVID
tegid liialt nägusid ja kartsid madusid. Ka sebrad, ülimad oma
ebanormaalsuses, ning elevandid oma uduhalli naha
ja rangelt praktiliste ripatsitega
olid seal, nagu ka kassikesed; ning papagoi,
lähivaatlusel triviaalne ja igav, hävitas
puukoort ja toiduportse, mida ei jaksanud süüa.
Meenutan nende toredust, mis pole praegu enam tore,
vaid pigem tuhm. Raske on kakskümmend
aastat hiljem meelde tuletada nii-öelda
juhututtavate mustrit, kõnet, täpseid
maneere; kuid ma ei unusta, kuidas see Gilgameš
karvaste karnivooride seas – see kaslane,
kel oli kindel saba ja kiiljad kilthallid märgid esikäppadel,
sapiselt märkis: "Nad on meile kaela määrinud oma kahvatuid
poolküpseid väiteid – kui nad
väljendamatus raevus vappudes ütlesid,
et meile pole antud kunsti mõista; ja kuulutasid
selle nii raskeks ja vaatlesid seda nii,
nagu oleks see kujuteldamatult salapärane, sümmeet-
riliselt külm nagu krüsopraasist või marmorist
voolitud – pingsalt range, julm
oma mõjuvõimus meie üle ja sügavam
kui meri, kui see pakub meelitusi kanepi,
rukki, lina, hobuste, plaatina, puu ja karusnaha vastu."
ARVUSTAJAD JA ASJATUNDJAD
Alateadlikus nõudlikkuses peitub suur hulk
luulet. Teatud Mingi-ajastu
esemed, tõllarattakollased keiserlikud
põrandakatted on omal moel toredad, kuid olen näinud midagi ,
mis mulle rohkem meeldib –
lapsikut katset sundida ebatäiuslikult koor-
matud looma püsti tõusma,
või samalaadset sihikindlust sundida kutsikas
taldriku pealt sööma.
Mäletan luike Oxfordi pajude all,
flamingoroosade, vahtra-
lehesarnaste jalgadega. Ta luuras nagu ristleja.
Umbusk ja teadlik nõudlikkus
kuulusid tema
liikumissoovimatuse juurde. Viimaks ta kangekaelsus
andis järele
tungile uurida lähemalt
toiduraase, mida vool
talle vastu tõi; ta lasi jalga koos palaga, mille talle
andsin. Olen näinud seda luike
ja olen näinud teid; olen näinud mitmesugusel
kujul ambitsiooni, mida ei saada mõistlikkus. Seistes
juhtumisi sipelgapesa kõrval, olen näinud
kuidas nõudlik sipelgas tassis vitsa põhja, lõunasse,
itta ja läände, kuni pööras ringi,
tungis lillepeenralt murule
ja jõudis tagasi punkti,
kust oli alustanud. Siis, jätnud vitsa kasutuna maha
ja koormanud oma lõuad
üle krohvitükikesega – tabletisarnase,
kuid raskega –, tegi ta läbi sama protseduuri. Mida
selles küll leitakse,
kui võidakse eneseõigustuseks öelda, et suudeti
valitseda voolu üle;
või tõestada, et on kogetud
vitsa kandmist?
sisu