Marianne Moore

Inglise keelest Märt Väljataga

TEERULLILE


Sinu jaoks on pilt
väärt vaid siis, kui tal on kaasas juhis või silt.
      Sul puudub pool aru. Sõtkud osakesed 
            ühetaoliseks, siis kõnnid neil edasi-tagasi.

Iga särav kild
on sinu käes varsti ühetasane kilt.
      Kui "impersonaalne hindamine poleks
            esteetikas metafüüsiliselt võimatu", siis sa

suudaksid seda.
Mul on raske mõnd liblikat kujutleda
      sind teenimas, kuid asjatu on kahelda
            vastandi sobivuses, kui see on juba olemas.






LUULE


see ei meeldi ka mulle, on ju tähtsamatki kui see tilulilu.
      Ent seda täie halvakspanuga lugedes võib ikkagi leida 
      selles koha millegi eheda jaoks.
            Käed, mis haaravad, 
            laienev silm, juuksed, mis võivad
                  tõusta kui tarvis – nende asjade tähtsus

pole selles, et neid saab uhkelt tõlgendada, vaid et neist on
      kasu. Kui nad muutuvad nii tuletuslikeks, et neid ei mõisteta,
      siis eks või ju meie kõigi kohta ütelda,
            et me ei imetle seda,
            mida ei mõista: nahkhiirt,
               kes ripub alaspäi või otsib miskit

süüa, trügivaid elevante, püherdavat metshobust, väsimatut hunti
      puu all, tuima kriitikut, kel nahk tõmbleb, kui kirpudega hobusel,
            pesapallifanaatikut,
      statistikut –
            samuti poleks õige
               diskrimineerida "äripabereid

ja õpikuid"; kõik need on tähtsad. Ometi tuleb teha üks eristus:
      see, mida pakuvad välja poolpoeedid, ei ole luule,
      luule tekib alles siis, kui need meie seast, kes luuletajad on,
            saavad "kujutluse
            protokollijateks" – teispool
                  ülbust ja triviaalsust, ning esitavad

uurimiseks "väljamõeldud aedu tegelike kärnkonnadega".
      Vahepeal aga, kui te nõuate ühelt poolt
      luule toormaterjali kogu
            selle tooruses ja
            teisalt seda, mis oleks ehe,
                  siis te tunnetegi luule vastu huvi.






KALAD


kahlavad
läbi musta laava.
      Ronksinine rannakarp üha
      sätib tuhahunnikuid;
            käib kinni ja lahti 

otsekui
vigastatud lehvik.
      Tõruvähid, mis ääristavad
      lainet, ei suuda end peita,
            sest päikese uppunud

kiirtevoog,
mis nagu lõhkine 
      klaasniit, liigub prožektori-
      kiirusel pragudesse
            ja neist välja, valgustades

kehade
türkiismerd. 
      Vesi ajab raudkiilu
      läbi kalju raudserva; 
            kus meritähed,

roosad
riisiterad, tindi-
      plekilised meduusid, krabid kui rohelised
      liiliad ja veealused
            seened libisevad üksteisest üle.

Kõik
välised
      teotusemärgid on
      sel visal ehitisel näha –
            kõik füüsilised 

katastroofi-
tunnused – hävinud 
      karniis, dünamiidivaod, põletus-
      ja kirvehaavad – paistavad
            välja; sügaviku pool on 

elutu.
Korduvalt
      on tõestatud, et see võib elada
      sellest, mis oma noorust 
            taastada ei saa. Meri jääb seal vanaks.






HAUD


Mees, kes vaatad merele,
varjates vaate nende eest, kel on sellele sama palju õigust kui sinul iseendale,
asjade keskel seismine kuulub inimloomusesse,
kuid selle keskele sa seista ei saa;
merel pole pakkuda muud kui hästi väljakaevatud haud.
Kuused seisavad rongkäigus, igaühel ladvaks smaragdist kalkunijalg,
sama reserveeritud nagu nende piirjooned ega ütle midagi;
ometigi ei ole rõhumine mere kõige ilmsem tunnus;
meri on kollektsionäär, kes vastab kiirelt saagihimulisele pilgule.
Peale sinu on säärane pilk olnud teistelgi –
nende ilmest on kadunud protest; kalad ei uuri neid enam,
sest nende kondid pole vastu pidanud:
mehed lasevad võrgud vette, teadmata, et rüvetavad hauda,
ja sõuavad kiiresti minema – aerulabad
liiguvad üheskoos nagu vesiämbliku jalad, justkui surma polekski olemas.
Kurrud liiguvad faalanksis edasi – kaunina vahuvõrgustike all,
ja hajuvad hingetult, kui meri tungib adrusse ja taandub;
linnud ujuvad tippkiirusel läbi õhu, vilistades läbilõikavalt nagu vanasti –
kilpkonnakilp rooskab ringi kaljude jalamil, nende all liikvel;
ja ookean liigub majakate tukslemise ja kellpoide kära all
edasi nagu ikka, just nagu polekski ta ookean, kuhu pillatud asjad peavad vajuma –
ja kui nad seal pöörlevad ja väänlevadki, siis tahtmatult ja teadmatult.






AHVID


tegid liialt nägusid ja kartsid madusid. Ka sebrad, ülimad oma
ebanormaalsuses, ning elevandid oma uduhalli naha
      ja rangelt praktiliste ripatsitega
            olid seal, nagu ka kassikesed; ning papagoi,
                  lähivaatlusel triviaalne ja igav, hävitas
            puukoort ja toiduportse, mida ei jaksanud süüa.

Meenutan nende toredust, mis pole praegu enam tore, 
vaid pigem tuhm. Raske on kakskümmend 
      aastat hiljem meelde tuletada nii-öelda
            juhututtavate mustrit, kõnet, täpseid 
                  maneere; kuid ma ei unusta, kuidas see Gilgameš
            karvaste karnivooride seas – see kaslane,

kel oli kindel saba ja kiiljad kilthallid märgid esikäppadel,
sapiselt märkis: "Nad on meile kaela määrinud oma kahvatuid 
      poolküpseid väiteid – kui nad
            väljendamatus raevus vappudes ütlesid, 
                  et meile pole antud kunsti mõista; ja kuulutasid
            selle nii raskeks ja vaatlesid seda nii, 

nagu oleks see kujuteldamatult salapärane, sümmeet-
riliselt külm nagu krüsopraasist või marmorist 
      voolitud – pingsalt range, julm
            oma mõjuvõimus meie üle ja sügavam
                  kui meri, kui see pakub meelitusi kanepi,
            rukki, lina, hobuste, plaatina, puu ja karusnaha vastu."






ARVUSTAJAD JA ASJATUNDJAD


Alateadlikus nõudlikkuses peitub suur hulk
      luulet. Teatud Mingi-ajastu 
            esemed, tõllarattakollased keiserlikud
      põrandakatted on omal moel toredad, kuid olen näinud midagi ,
                  mis mulle rohkem meeldib –
                        lapsikut katset sundida ebatäiuslikult koor-
                              matud looma püsti tõusma,
                        või samalaadset sihikindlust sundida kutsikas
                           taldriku pealt sööma. 

Mäletan luike Oxfordi pajude all,
      flamingoroosade, vahtra-
            lehesarnaste jalgadega. Ta luuras nagu ristleja.
      Umbusk ja teadlik nõudlikkus 
                  kuulusid tema 
                        liikumissoovimatuse juurde. Viimaks ta kangekaelsus 
                              andis järele 
                        tungile uurida lähemalt
                           toiduraase, mida vool

talle vastu tõi; ta lasi jalga koos palaga, mille talle
      andsin. Olen näinud seda luike 
            ja olen näinud teid; olen näinud mitmesugusel 
      kujul ambitsiooni, mida ei saada mõistlikkus. Seistes
                  juhtumisi sipelgapesa kõrval, olen näinud
                        kuidas nõudlik sipelgas tassis vitsa põhja, lõunasse,
                              itta ja läände, kuni pööras ringi, 
                        tungis lillepeenralt murule
                           ja jõudis tagasi punkti,

kust oli alustanud. Siis, jätnud vitsa kasutuna maha
      ja koormanud oma lõuad 
            üle krohvitükikesega – tabletisarnase,
      kuid raskega –, tegi ta läbi sama protseduuri. Mida 
                  selles küll leitakse, 
                        kui võidakse eneseõigustuseks öelda, et suudeti 
                              valitseda voolu üle;
                        või tõestada, et on kogetud
vitsa kandmist?


sisu