Inglise keelest Hasso Krull
MUDAISAND
Kevadised mudajõed
Lõrisevad
Mudataeva all.
Vaim on mudane.
Veel vaimu jaoks vastsed rannad,
Kus rohelus pungub,
Ei ole;
Taeva kuldsed ääred
Ei ole.
Vaim lõriseb.
Neegrijõmps, mustemast must,
Mudaisand on olemas.
Valguskiir
Langeb kauguses taevast maale,
See ta ongi –
Virsikupunga looja,
Mudaisand,
Vaimu isand.
PAAR SÕPRA PASCAGOULA'ST
Räägi veel kotkast, Cotton,
Must Sly, sina ka,
Räägi, kuidas hommikutaevast
Laugles ta.
Kirjelda sügaval toonil
Ja sõnades toredais
Tema aeglast ringi alla
Mereni, kalu täis.
Ühe võõra hõimu vaade,
Vägev ja vabanend.
Räägi veel kord, kuskohast
Sai alguse tema lend,
Kuidas päikesest parkund õhku
Ta heitis rasked tiivad,
Siis kallutas tasa ja pöördus
Alla, kus männid ja liivad
Särasid pimestavalt,
Pesa tulisest kõrgusest
Tulles vägeva kaarega.
Räägi tiibade kiirgusest.
KODUTEEL
Just siis kui ütlesin:
"Mingit tõde pole olemas,"
Paistsid viinamarjad priskemad.
Rebane jooksis urust välja.
Sina . . . Sina ütlesid:
"Tõdesid on palju,
Aga nad ei ole ühe tõe osad."
Siis hakkas muutuma õhtune puu,
Suitsema läbi rohelise, suitsema sinisena.
Olime kaks kuju metsas.
Rääkisime: seisame siin üksi.
Just siis kui ütlesin:
"Sõnad ei ole üheainsa sõna vormid.
Osade summas ongi ainult osad;
Maailma tuleb mõõta silmaga";
Just siis kui ütlesid:
"Iidolid on näinud palju vaesust,
Madusid ja kulda ja täisid,
Aga mitte tõde";
Just siis see oli, et vaikus oli kõige suurem
Ja pikem, öö kõige ümmargusem,
Sügise lõhn kõige soojem,
Lähedam, tugevam.
KANGELASE KÕNEPRUUK
Kaht töölist rääkimas kuulsin: "Sel kaosel
tuleb varsti lõpp."
Selle kaose lõppu ei tule,
Punane maja sinisesse ei sula,
Ei tule, ei tule ja iial ei tule,
Nõrka ei paranda keegi ära,
Ega hoita öösel vaest
Ja haiget
Nii nagu hoitakse rikast ja õiget.
Suured mehed ühte ei sula . . .
Olen kõige vaesem.
Tean, mind ei paranda keegi ära,
Pilvedest, vägevaist õhkudest, kellega
Vähemalt tunneme üksteist ära.
JÄNES TONTIDE KUNINGANA
Raske on mõtelda päeva lõpul,
Kui kujutu vari katab päikese kinni
Ja miskit ei jää alles peale valguse su kasukal –
Terve päeva see kass pillas piima maha,
Paks kass, punane keel, roheline meel, valge piim
Ja august on kõige rahulikum kuu.
Olla, rohu sees, kõige rahulikumal ajal,
Ilma selle kassi monumendita,
Kass unustatud kuu peale;
Ja tunda, et valgus on jänesevalgus,
Kus kõik on mõeldud just sinu jaoks
Ja midagi ei pea seletama;
Siis pole millestki mõtelda. See tuleb iseenesest;
Ja ida tungib läände ja lääs tungib alla,
Sest pole midagi. Rohi on täis
Ja täis sind ennast. Puud ümberringi on sinu jaoks,
Kogu öö avarus on sinu jaoks,
Üks ise, mis puudutab kõiki ääri,
Sinust saab ise, mis täidab kõik öö neli nurka.
Punane kass poeb peitu kasukavalgusse
Ja sina oled kõrgesti küürus, ülespoole küürus,
Küürus järjest kõrgemale ja kõrgemale, must nagu kivi –
Istud, pea ruumis nagu puust lõigatud kuju
Ja pisike roheline kass on mardikas rohus.
KAOSE ASJATUNDJA
I
A. Vägivaldne kord on segadus; ja
B. Suur segadus on kord. Need
Kaks on üks ja seesama. (Illustratsioonide leheküljed.)
II
Kui kõik kevade rohelus sinine oleks, ja ta ongi;
Kui Lõuna-Aafrika lilleõied säraksid
Connecticuti laudade peal, ja nad säravadki;
Kui inglased elaksid Ceylonil ilma teeta, ja nad elavadki;
Ja kui see kõik korrapäraselt jätkuks,
Ja see jätkubki; teineteist sisaldavate vastandite seadus,
Olemusliku ühtsuse seadus, sama mõnus nagu sadam,
Sama mõnus nagu puuoksa pintslilöögid,
Ühe ülemise, erilise puuoksa omad, ütleme, Marchandis.
III
Pealegi tõestab elu ja surma kena kontrast,
Et need vastandid osalevad ühes ja samas,
Vähemalt oli selline teooria, kui piiskopi raamatud
Maailma lahendasid. Sinna me tagasi ei saa.
Vingerdavad faktid on soomusvaimust üle,
Kui nii võib öelda. Ja ometi tekib seos,
Väikene seos, mis kui pilve vari liival
Levib ja laieneb, kujutis künkanõlval.
IV
A. Eks vana kord ole vägivaldne.
See ei tõesta midagi. Vaid veel üks tõde, veel üks
Element tõdede tohutus segaduses.
B. Kirjutan praegu aprillis. Tuul
Puhub, pärast mitmepäevast lakkamatut sadu.
Muidugi, varsti see kõik jõuab suveni.
Aga oletame, et tõdede segadus ükskord jõuab
Korrani, plantagenet'likema, kindlaima korrani . . .
Suur segadus on kord. Aga vaadake, A
Ja B ei ole nagu kivikujud, vaatamiseks välja pandud
Kujud Louvre'is. Nad on joonistatud kriidiga
Kõnniteele, nii et mõttesse vajunud mees võib näha.
V
Mõttesse vajunud mees . . . Ta näeb lauglemas kotkast,
Kellele keerukad Alpid on üksainus pesa.
sisu