GOTTFRIED BENN (1886-1956) tegutses terve elu aktiivselt nii patoloogi, veneroloogi, dermatoloogi kui kirjanikuna ja temast on juba ammu saanud saksa 20. sajandi luule krestomaatiline autor.

LuterI pastori peres sündinud Benn sai arstidiplomi aastal 1912; samal aastal ilmus ka tema esimene napp luulekogu Morgue und andere Gedichte (Surnukuur ja teisi luuletusi), mille provokatiivsus ja anti-lüürilisus ta avangardsetes ringkondades sedamaid tuntuks tegid. Sellest ekspressionistlikust kogust pärineb ka siinne tõlkevalik.

Kui Hitler 1933 võimule tuli, ei lahkunud Benn erinevalt paljudest teistest kunstiinimestest Preisi Kunstide Akadeemiast ja propageeris lühikest aega isegi natsionaalsotsialismi (tema selleteemaline ettekanne Der neue Staat und die Intellektuellen [Uus riik ja intellektuaalid] on olemas ka meie Rahvusraamatukogus). Ent Benni 50. sünnipäevaks ilmunud valikkogu Das schwarze Korps (Must korpus) oli natside meelest täis "loomuvastaseid sigadusi" ("widernatürliche Schweinereien") ning 1938 sai Benn avaldamiskeelu.

Sõja ajal ilmusid illegaalselt Benni Zweiundzwanzig Gedichte (Kakskümmend kaks luuletust, 1936-1943); tema hilisemale kuulsusele pani aluse 1948 Šveitsis ilmunud kogu Statische Gedichte (Staatilised luuletused). Oma suhteid natsionaalsotsialismiga harutab Benn lahti autobiograafias Doppelleben (Kaksikelu, 1950).

1951 määrati Bennile Georg Büchneri preemia.

1956 tähistas kogu Saksamaa suurte austusavaldustega Benni 70. sünnipäeva. Samal aastal suri luuletaja vähki.

Kõige varasemad Benni eestindused leiduvad Marie Underi valitud ja tõlgitud kogumikus "Valik saksa uuemast lüürikast" (1920). Kolm Benni luuletust on sees Ain Kaalepi tõlkeantoloogias "Peegelmaastikud" (1976).

ERNST JANDL (1925-2000) on ilmselt üks parema huumorimeelega poeete 20. sajandi saksakeelses luules ja ilma igasuguse kahtluseta üks eredamaid tähti kogu maailma eksperimentaalluuletajate seas.

Jandl sündis Viinis, kus ta arvukate poeesia-reiside kõrval ka suure osa ajast tegutses (töötades näiteks gümnaasiumiõpetajana). Eksperimentaalseid luuletusi hakkas ta kirjutama 1956. aasta paiku; umbes samal ajal tutvus ta ka nn Viini Grupiga, kuhu kuulusid teiste hulgas helilooja Gerhard Rühm ja luuletaja H.C. Artman. Viini Grupp oli "konkreetse luule" eksperimentidega – foneetiliste ja visuaalsete luuletustega, häälutuste ja ideogrammidega – algust teinud juba mitu aastat varem, ent Jandli särav ja vaimukas kuju tõusis kiiresti teiste hulgast esile.

Jandl on öelnud, et kõige edukamad eksperimentaalse luule meetodid on need, mida kasutatakse ainult ühe korra: sel juhul samastub luuletus oma loomemeetodiga. Jandl on muuhulgas loonud Schwittersist ja dadaistidest mõjutatud häälutusi, kasutades töödeldava materjalina siiski pigem sõnu kui häälikuid. Ise andis ta neile luuletustele nimeks "Sprachgedichte" ("kõneluuletused"). Õigupoolest on tekstimaterjali kõrval Jandli loomingu oluliseks osaks ka luuletaja enese elav esitus, millest on palju salvestusi.

Jandl on saanud palju kuulsate sakslaste ja austerlaste nimelisi preemiaid, teiste hulgas Georg Trakli, Georg Büchneri, Heinrich von Kleisti ja Friedrich Hölderlini preemia.

Ernst Jandli tekste – mida nii mõnedki peavad tõlkimatuks –- on seni eestindanud Jaanus Vaiksoo (Vikerkaar 1999, nr 5-6 ja Looming 2002, nr 11).

HANS MAGNUS ENZENSBERGER (1929) on tänapäeva saksa literaatidest küllap üks kuulsamaid, seda nii luuletajana kui erksa ja mahlaka esseisti ja ühiskonnakriitikuna.

Enzensberger sündis Baierimaal Kaufbeurenis. Kirjutama hakkas ta sõja lõpuaastal, mil elatus muuhulgas ka salakaubitsemisest. Enzensberger võttis aktiivselt osa sõjajärgse valgustusliku kirjandusliikumise Gruppe 47 tegevusest, toimetas aastatel 1965-1975 kultuuriajakirja Kursbuch ja hakkas 1985 välja andma alternatiivse suunaga raamatusarja Die andere Bibliothek.

Enzensberger on pikki perioode oma elust veetnud välismaal, sealhulgas USA-s, Mehhikos, Itaalias, Norras ja Kuubal. Luule, proosa ja poliitiliste esseede kõrval on Enzensberger kirjutanud ka mitmeid lavateoseid, samuti ooperilibretosid (Henze ooperile La Cubana; koos Irene Dischega Aulis Sallise ooperile The Palace). Enzensbergerit on pärjatud nii esseistika kui luule eest, rohkete auhindade seas on ta saanud näiteks Georg Büchneri, Heinrich Bölli ja Heinrich Heine preemia.

Uimase või kinnijooksnud mõtlemisega kodanliku ühiskonna teravmeelne kriitik Enzensberger ütleb saateks oma värsseeposele Der Untergang der Titanic (Titanicu uppumine, 1978): "Ka inimene, kellele vesi on kaelani, saab veel oma pead kasutada: mõtlemiseks, mitte ainult karjumiseks."

Praegu elab Enzensberger Münchenis.

Eesti keeles on Enzensbergerilt varem ilmunud Peeter Tulviste valitud ja tõlgitud kogumik "Luulet neile, kes luulet ei loe" (1974) ja Anneli Kesksaare tõlgitud lasteraamat "Arvukratt: unejuturaamat kõigile, kellel hirm matemaatika ees" (1999).


Maarja Kangro



Benni lehekülgi
http://www.joergalbrecht.de/es/deutschedichter.de/werke.asp?autor_id=25&v=Gottfried&n=Benn
http://www.supervert.com/elibrary/benn.html
http://www.lehrer.uni-karlsruhe.de/~za874/homepage/benn.htm

Benni sõjajärgsest luulest
http://www.ucd.ie/classics/96/Ridley96.html

Gottfried Benni ühing
http://www.gottfriedbenn.de/

Saksa ekspressionismi pesa
http://www.sondershaus.de/express.htm

Jandli lehekülgi
http://www.literaturhaus.at/jandl/
http://www.8ung.at/cbergler/jandl.htm
http://www.worte-projekt.de/jandl.html
http://www.sfd.at/jandl/index1.html#
http://www.uni-stuttgart.de/ndl1/jandl/programm.htm

Enzensbergeri lehekülgi
http://www.suhrkamp.de/autoren/enzensberger/enzensberger_bio.htm
http://www.uni-essen.de/literaturwissenschaft-aktiv/Vorlesungen/hermeneutik/enzensberger.htm
http://www.goethe.de/ne/hel/deienz.htm

Enzensbergeri luuleautomaat
http://jacketmagazine.com/17/enz-robot.html

Enzenzbergeri intervjuu "Sirbis"
http://www.sirp.ee/2002/12.04.02/Kirjand/kirjand1-1.html

Gruppe 47
http://kultur-netz.de/archiv/literat/gruppe47.htm
http://www.fraenkische-schweiz.com/info/hist-gb/gruppe47.html
http://lexikon.freenet.de/Gruppe_47


sisu