Saksa keelest Maarja Kangro
VALETAJA
Ma töötan, ütles ta mulle kõrva sisse,
täiesti tähtsusetute asjade kallal.
Näiteks sõna samet,
kas ta ei tundu mitte nagu samet?
Midagi pehmet ja karvast
keele peal.
Kas võib nii öelda?
Kas seda nimetatakse nii? – Mida?–
Seda udepehmet hingeõhku te kõrvas. –
Minu kõrvas? – Te vabisete. –
Nii et selle kallal te siis töötategi! – Jah.
Kui midagi mainitakse, on see olemas,
läheb puhevile
tömbi ja pehmena,
täiesti tähtsusetuna
nagu see vabin,
mis on sõna
ja mitte samet.
MATEMAATIKUD
Juured, mis kuskil ei juurdu,
joonised suletud silmadele,
idud, kimbud, voldid, kiud:
see kõigist maailmadest valgeim
oma viljavihkude, lõikuste ja kestadega
on teie tõotatud maa.
Upsakalt unustate te end
loendamatusse, hulkadesse
tühjadest, kõhnadest, võõrastest,
iseeneses tihedatest ja teispoolsetest hulkadest.
Viirastuslikud kõnelused
vanapoiste vahel:
Fermat' hüpotees,
Zermelo vastuväide,
Zorni lemma.
Külmadest valgustumistest
juba lapsena pimestudes
ütlesite te
õlgu kehitades ära
me lihalikest rõõmudest.
Koperdate sõnaahtralt,
ennast unustades,
üldistuseinglist aetult
üle Galois' väljade ja Riemanni pindade,
põlvini Cantori tolmus,
läbi Hausdorffi ruumi.
Seejärel, neljakümneselt, istute te,
oo Jehoovata teoloogid,
karvutult ja laustõbiselt
narmastunud ülikonnas
tühja kirjutuslaua taga,
läbipõlenult, oo Fibonacci,
oo Kummer, oo Gödel, oo Mandelbrot,
rekursiivsuse puhastustules.
KÕIKE HEAD
Ka siis, kui taevas paugub,
mõeldakse keldrikorrusel.
Vitriinis unistab tellitud king
auklikust tulevikust.
Kõik nagu ikka, edasirühkivad
madalrõhkkonnad. Tundlik sõrm
jääb pehmesse probleemi kinni.
Teaduskond loeb kaheni.
Vihmavarjud avanevad
matusekülaliste kohal. Kahju,
peaaegu kõik peavad juuksurisse minema.
Väga kena, see looriga daam,
vasakult kolmas, nutab,
võtab vihma käes juurde. Mõtle,
oo king. Ma söön pidevalt, ütleb ta.
Seda poleks te küll arvanud. Või
on alati käepärast, kollase ja ohtrana.
Ainult kingalusikad on kuhugi kadunud,
äkitselt välja surnud, hingerahus.
Uuringud on sõnatud.
Mina, ütleb ta, einestan alati
sööklas, enne kui paugud kostavad.
Tore, et Saksa lipp lehvib!
Nüüd aga eluga,
loeme kolmeni, ilma kingalusikata.
Mida te veel ei taha! Sademetega
sai korda, lipp
kuivab jälle ära. Mina, ütleb ta,
pean käima veel pangas, juuksuris, enne kolme,
ma ei mõtle selle peale. Kahju,
daam kaotab juukseid. Koorevõi
paugub. Väga kena. Hea, et kõik klapib.
PIIRVÄÄRTUSED
Piisab vähemast, kui sa arvad:
kolmepäevasest luksumisest
rikkis küttest
börsikaotusest Tokios
kapillaari lõhkemisest suures vereringes
merehaigusest
hapnikupuudusest
hambavalust
Juba ei loe 21. sajand enam üldse
Juba läheb silme ees mustaks
ja sa ei suuda isegi
neid ridu lõpuni lugeda
MÜRK
Mitte nii nagu varem: ümar,
vähene, graani jagu, suletud
nagu mari, nagu hernes,
pisike, varjul sõrmuses,
kapslis, eraviisiline, minimaalne,
salajane kui kinnismõte;
hoopis avalik nagu meri,
raskekaaluline ja normaalne,
laiali jaotatud, tuule kombel
ohjeldamatu, pilvine, lõhnatu
ja niisama raskesti tabatav, kõikjal-
viibiv nagu kunagi Jumal,
kes privaatse ivana
kaalub vähe, üha vähem,
nagu hernes, salajane,
nagu belladonnamari
rinnus, kõvasti kinni
kui kinnismõte.
VANA REVOLUTSIOON
Selili lebav mardikas.
Vanad vereplekid on veel alles, muuseumis.
Aastakümned, kes mängivad surnut.
Hapu suulehk tulvab kolmekümnest ministeeriumist.
Hotel Nacionalis mängib neli surnud muusikut
1959. aasta tangot, õhtust õhtusse.
Quizás, quizás, quizás.
Troopilise maipalvuse pominas
lähevad ajalool silmad kinni.
Vaid igatsus hambapasta,
hõõglampide ja spagettide järele
lamab unetult niiskete linade vahel.
Kümne mikrofoni ees rõhutab
somnambuul, mil ei tule lõppu, oma väsinud saarele:
Pärast mind ei tule enam midagi.
Siht on käes.
Suhkur kleepub särkides.
Eesnääre ei saa enam hakkama.
Igatsevalt otsib muldvana sõjamees
silmapiirilt ründajat.
Ent horisont on tühi. Isegi vaenlane
on ta unustanud.
VEIDER ATRAKTOR
Minuteid, tunde, päevi
kummargil rinnatise kohal,
miljonite
lahendamatute võrrandite kohal,
vaatan silma tsüklonile,
mis vaatab silma mulle;
lubiroheliselt, vahtvalgelt
mühiseb hele mateeria,
keerleb hüpnootiliselt,
see helkiv kobrutis,
tagasipöörduvais pööristes
iial tagasi pöördumata;
ja kõige peal,
vahus, valguses,
õõtsub, tantsiskleb midagi märga ja
pruuni, mis tantsib,
ent põhja ei vaju,
õõtsub kaisukaru.
KÜLM VALGUSTUMINE
Mees, kes tunneb asja, mina,
kel pole aimugi, aimab,
siin see edasi ei lähe, sajab lund,
pole midagi, tuhnib, mina
eksib, kuna tema tunneb asja,
kõik ära koristatud, kõik sile,
mina lakub, nuusib, neelab,
valged helbed, kõik pöörleb,
libiseb minema, eksib ära
ärapööranu, mina tunnen asja,
pulber, ta aimab seda, valge,
ma kühveldan, tibutab,
niriseb silma, ma viipab,
kõik paiskub laiali, midagi valget kihab,
ta pilgutab silmi, ma tean, aimamatagi
künnab ta, ma kaevab, kukutakse
ma lasen liugu, virvendades,
sasipundardes, valgustatuna
lumevalli kindlusest.
LIMBILINE SÜSTEEM
Ta on vana, on pehme,
ei saa endast aru,
ei tea, mida tähendab limbus,
misasi on süsteem.
Võlvide ja talade vahel
eelpõrgu, tibatilluke.
Ammoni sarv, vöö, mandel,
tume mälestus,
mis ei mäleta
iseennast.
Kontrollimatuna
kontrollib ta
hirmu iha mõrva kirge.
Ta lehvid ja kiud,
kaabliplokk
sügaval pealuus,
intra- ja ekstramuraalne.
Ronivoolud, hõõgpõlemised,
lühiühendused.
Pisidefektid,
mis paisuvad järsult.
Rapsak tüürimises,
ja makstakse kätte.
Elektrilöök,
ja joostakse amokki.
Paar miljardit rakku
pimedas. Inimsugu,
tilluke kera
alguse ja amneesia vahel.
UNEROHI
Kirju kosmosekapsel
amneesia tilluke sinepiiva
mis paljastab oma tuuma
veeuputuse viimases tilgas
Valge taifuun veeklaasis
keemiline katarakt
mille ma joon ära
mis uputab mind ära
Ligane chiaroscuro
Sinine Niilus
mis mu aju marmordab
kuni vajun üleni vee alla
Vaikne ime
tsentneriraskustest milligrammidest
milles ma oma hirmu välja
hingan, ja rõõmugi
sügavale karjuvasse päeva
TULEVIKUMUUSIKA
Keda me ei suuda ära oodata,
õpetab meid.
Ta helgib, on ebakindel, kauge.
Kellel me laseme endale osaks saada,
ei oota meid ära,
ei saa meile osaks,
ei pöördu me juurde tagasi,
jääb sinnapoole.
Ta ei kuulu meile,
ei päri me järele,
ei taha meist midagi teada,
ei ütle meile midagi,
ei sünni meile.
Teda polnud,
pole meie jaoks olemas,
pole kunagi olemas olnud,
pole kunagi olemas,
pole kunagi.
SILMA JÄRGI
Sa ütled:
Teen silmad lahti ja näen seda mis on
näiteks seal seinal seda alasti naist
või siis seda nigelat pliiatsit
või silma mis lakkamatult jõllitab
hullumiseni
Panen silmad kinni ega näe seda mis on
Nii lihtne see ongi
Nii kerge on sind petta
Sest tegelikult on tegelikkus pahupidi
samuti su pea samuti kino su peas
Kust sa tead kas silm liigub ja pilt
püsib paigal
või püsib paigal silm ja liigub pilt?
Kindel on vaid et kadunu pole
kadunud
ja olemasolev pole olemas
Sa näed kas kino või filmi
kas silma või pilti
Ja seepärast jõllitad sa lakkamatult seda
alasti naist
kes ei liiguta
päraniaetud silmadega hullumiseni
naist keda pole
ja piidled kinnisilmi neid
nigelaid prille
neid tapatalguid kinos
neid asju mis su ees laual tantsisklevad
Nii lihtne see ongi
Nii kerge on sind petta
Või piidled silmapaari milles
peegelduvad sinu silmad
milles peegeldub silmapaar mida sa
piidled
Tee silmad lahti ja ilmunu on
kadunud
Pane silmad kinni ja kadunu ilmub
Aga seda sa ei taipa
Sa ütled:
Ma teen silmad lahti ja näen seda mis on
jne ad infinitum
TITANICU UPPUMINE – ESIMENE LAUL
Üks kuulab pealt. Ootab. Hoiab
hinge kinni, päris lähedal,
siinsamas. Ütleb: See, kes räägib, olen mina.
Mitte kunagi, ütleb ta,
pole enam nii rahulik olla,
nii kuiv ja soe nagu praegu.
Ta kuuleb iseennast
oma mühisevas peas.
Siin pole kedagi peale selle,
kes ütleb: See pean olema mina.
Ma ootan, hoian hinge kinni,
kuulan pealt. See kauge kohin
kõrvus, need valgest ihust
antennid ei tähenda midagi.
See on üksnes veri,
mis taob soontes.
Olen oodanud kaua,
hinge kinni hoides.
Valge müra mu ajamasina
kõrvaklappides.
Tumm kosmiline lärm.
Mitte ühtegi koputust. Mitte ainsatki appikarjet.
Raadiovaikus.
See on kas möödas,
ütlen ma endale,
või pole see veel alanud.
Aga nüüd! Nüüd:
Krigin. Kraapimine. Rebenemine.
See ta on. Raudne sõrmeküüs,
mis kratsib ja tardub.
Miski rebeneb.
Lõputu purjeriidetee,
lumivalge linariba,
mis algul aeglaselt,
siis aga üha kiiremini
ja turtsudes puruks rebeneb.
See on algus.
Kas kuulete? Kas te ei kuule seda?
Püsige paigal!
Siis jääb jälle vaikseks.
Ainult seina sees kliriseb
tagantjärele midagi peenekslihvitut,
kristalne värelus,
mis nõrgeneb
ja vaibub.
See ta oli.
Kas see oli see? Jaa,
see ta pidi olema.
See oli algus.
Lõpu algus
on alati diskreetne.
Kell pardal on üksteist
nelikümmend. Terasnahk
haigutab vee all vastu,
kakssada meetrit pikk,
lõhki lõigatud
kujuteldamatu noaga.
Vesi sööstab läbi vaheseinte.
Hiilgavast rümbast
libiseb kolmekümne meetri kõrgusena
üle merepeegli mööda must
ja hääletu jäämägi
ning kaob pimedusse.
sisu