Gottfried Benn

Saksa keelest Maarja Kangro

SURNUKUUR



VÄIKE ASTER


Uppunud õlleajaja hiivati lauale.
Keegi oli talle tumelilla astri
hambusse pistnud.
Kui ma mööda rinda
pika noaga
naha alt lõikasin,
et keelt ja kurgulage välja võtta,
tonksasin ilmselt lille, sest see libises
kõrvallebavasse ajju.
Pakkisin ta rinnakorvi
saepuru sisse,
kui meest kinni õmmeldi.
Joo, kuis jaksad, oma vaasist!
Puhka rahus,
väike aster.



KAUNIS NOORUS


Kaua pilliroos lebanud tüdruku suu
nägi nii puretud välja.
Kui rind sai lahti murtud, oli söögitoru nii auklik.
Lõpuks leiti lehtlast vahelihase all
noorte rottide pesa.
Üks väike õeke lebas surnult.
Teised elasid maksast ja neerudest,
jõid külma verd ja olid
siin veetnud kauni nooruse.
Ning kaunilt ja kiirelt tuli ka surm:
kõige täiega visati nad vette.
Ah, kuidas väikesed nosplid piiksusid!



VERERINGE


Tundmatuna surnud libu
üksikut purihammast
täitis kuldplomm.
Ülejäänud hambad olid justkui vaikival kokkuleppel
välja langenud.
Selle ainsa lõi laibatalitaja välja,
andis ta pandimajja ja läks tantsima.
Sest – nagu ta ütles –
ainult muld peab mullaks saama.



NEEGRIPRUUT


Ja tumeda vere patjadel lamas
valge naise blond kukal.
Päike raevutses ta juustes
ja limpsis ta heledaid reisi
ja kummardas ta pruunika rinna kohale,
mida polnud veel moonutanud patt ega sünnitus.
Tema kõrval neeger: hobuse kabjalöögist
lömastatud silmad ja laup. See puuris
oma räpase vasaku jala kaht varvast
väikese valge kõrva sisemusse.
Neiu aga lamas ja magas kui pruut:
oma esimese armuõnne veerel,
enne seda, kui puhkevad noore sooja vere
arvukad taevasseminekud.
Kuni ta
valgesse kõrri löödi nuga
ja surnud vere purpurjuga
pritsis ta puusadele.



REEKVIEM


Igal laual kaks. Mehed ja naised
risti. Lähestikku, alasti ja siiski piinlemata.
Kolp püsti. Rind kahte lehte. Laibad
sünnitavad nüüd päris viimast korda.

Igaüks mahub kolme kaussi: ajust munanditeni.
Ja Jumala tempel ja Kuradi tall
irvitavad külg külje kõrval pange põhjas
Kolgata ja pattulangemise üle.

Ülejäänu kirstu. Tõelised taassünnid:
mehe jalad, lapse rind ja naise juuksed.
Nägin, et kahest, kes omal ajal hoorasid,
lebas seal midagi, justkui emaüsast.

---

RUKKIPÕLLU SERVAL


Rukkipõllu serval ütles ta:
rukkilillede truudus ja muinasjutulisus
on daamidele kena maalimotiiv.
Aga mina kiidan seevastu mooni sügavat alti.
See viib mõtted verekämpudele ja menstruatsioonile.
Hädale, korinatele, näljale ja kärvamisele –
ühesõnaga, inimese süngele teele.

---

METROORONG


Pehmed vabinad. Õievarasus. Justkui
soojadest karusnahkadest tulvas see metsadest.
Punane koondub parveks. Suur veri tõuseb.

Läbi terve kevade tuleb võõras naine.
Siin on pingul sukk. Aga see, kus ta lõpeb,
on minust kaugel. Ma nuuksun lävel:
leige õitseng, võõrad niiskused.

Oh, kuidas ta suu leige õhuga prassib!
Sa roosiaju, mereveri, sa jumalate videvik,
sa mullapeenar, kui jahedalt lasevad
su puusad voolata välja su kõnnil!

Pimedus: nüüd elab see ta rõivaste all:
vaid valge loom, vallapääsnud ja tumm lõhn.

Vaene ajukoer, jumal raskelt kaelas rippumas.
Mul on laubast nii kõrini. Oh tuleks
see lilletõlvikute toestik ta asemele
ja paisuks kaasa ja vabiseks ja nõrguks.

Nii irdunud. Nii väsinud. Tahan uidata.
Veretud teed. Laulud aedadest.
Varjud ja veeuputus. Kauge õnn: suremine
mere lunastavasse sügavasse sinisesse.



sisu