Hone Tuwhare
Inglise keelest Kalju Kruusa
PARGITÜDRUK
Pargitüdruk
nägi, et muretu taevas
puges sinitumedasse
teksatagisse.
Pargitüdruk
puutuma ei ulatunud
külmi terasnööpe.
Pargitüdruk
nägi, et kuivanud puule sülle libises kuu,
ja tundis, et ääretu öö
surub peale.
Oi kui pirakas ta paistab,
ja suured on puud, ütles tüdruk.
Seda kuulsid pealt tähed,
sööstsid uljalt alla ja laskusid
puulatva ja oksaharule,
öökuljalt, pilgutamata.
Tõsised puud,
musklis nagu tüdruku peika,
paindusid tumedalt alla, et püüda
tüdruku silmadest
kuutõusu ja hullust:
oi kui suur on kuu, ta on nii suur,
ütles tüdruk kurgul sametisel.
Öökull huikas.
Puud kratsisid ja müksasid
üksteist ja tähed
kandsid abitu
ühe ribiga kuu minema...
Pargitüdruk
aga ei hooli: ta keha õõtsub
kaasa tormituule tumemeelse
leelotuse rütmis.
MERE KUTSE
Las raadio piibitab ja ragiseb
iga koidiku uudise peale
Las ilmatark vihjab
kananaha ja luuvalu
kõledale tähendusele:
aga kui noorkuu kauss
vihma kogub, hüüavad ajakulg
ja meri mind
jälle.
Ja ma topin oma igatsuse
tühja kotti
ja kiirustan salaranda,
kus maakaar on tulipunases
rüüs – ja süngelt kisub
roheline tuul.
Las lained uhuvad seal,
rahuldades keha meeli,
ja päikese jalad
sädelevad ja kõverduvad
merisiiliku torgetest
ja paua rammukas musi
imeb kalju südame
leetseljaku kõminas tühjaks.
LAULU LIHA JA LUU
Ja puude ja jõe kohta
enam ei ütle
et nemad üksi on ladusa laulu
ja kurvagi allikateks:
ei lainelokist ega päikesest
ega torssis kuust, tuulest, rahest
tule tüünt ega tormi.
Lõbusalt laulan
neiu puusanõksu taktis
ja pilkan: õõtsuv-rõõmsad rinnad
vormivad mu käed
igavesteks kerjakaussideks.
WAI-O-RORE (TE KAHA)
Kibruline roostest purdud
kokk ja söökla,
upakil ukseta kuivkäimla
Wai-o-Rores.
Virsiku- ja viigipuu,
pähkel, ploom ja õun
kõige lopsakamal kasvuajal
võsu ajamas.
Toihau (sugukonna palvela)
mere pool pungitamas silma
Whakaari suunas,
Whakaari valgetes pahvakutes
laiali reite poole.
Wai-o-Rores, Wai-o-Rores
kisub kuivav sinitamm
tuule narmasteks: kaks ööd
järjepanu kuulnud tulvavat lahte
ja pekslevat vihma: maale
lõputa sajatusi üüranud
merd.
Kui pohutukawad veretavad
oma üürikeses säras,
kubiseb rammuskoldsetest
kinadest Wai-o-Rore:
seal kus mustad uhutud kaljud
piiritlevad killuneva
lainetuse linalakka: päikene
piitsuta pehmelt ja õrnalt.
VIHM
Ma kuulen sind
kui teed
vaikusesse augukesi
vihm
Kui oleksin kurt
avaneksid sulle
mu nahapoorid
ja sulguksid
Ja ma
tunneksin sind
keeleotsaga
kui oleksin pime
su erilise
lõhna järgi
kui maad küpsetab
päikene
su pideva
trummipõrina-
hääle järgi
kui tuul vaibub
Aga kui peaksin
sind
mitte kuulma
haistma tundma nägema
siis sina ikkagi
piiritleksid mind
lahustaksid
uhuksid must üle
vihm
MUSTVALGE ETÜÜD
Eelmisel nädalal helistas mulle sõber, ta oli just
tagasi jõudnud Antarktikast. Suurepärane, suurepärane:
ta tundus tõeliselt rahul, et mu kodust kätte sai,
samas küsis ettevaatlikul häälel, ega ma ei saaks tal
ühe asja eest hoolt kanda. Kindlasti tõid
mõne kivisöekamaka kaasa, ütlesin ma.
Mul on külmkapis keiserpingviin.
Viskan talle iga päev pilgu peale, tema aga seisab,
üüratu muna jalge vahel, ja ootab...
Tuimalt ja sõnaahtrana jagab ta kala
kassiga ja toorest hakkliha minuga.
Seisab seal, pea kangelt püsti.
Ainult silmad jälgivad mind, kuni nad
unest klaasistunud ei ole: ta on hakanud mulle meeldima.
Ja ma ei ole mitte ainus.
Inimesed kogunevad mu majasse, peamiselt,
et üksteisele tabavaid ja üllatavaid asju öelda.
Lõbusamad ja julgemad on paraku
eriti tõsimeelseks muutunud; manguvad muudkui,
et ma külmkapiust paotaks.
Suurepärane, leelutavad nad, ja paitavad teda: tõesti suurepärane.
Minule aga ei meeldiks põrmugi, kui nad nii jätkaksid.
Mulle tundub juba, et peagi nad teevad tast jumala.
Peaks sõbrale helistama
ja küsima, ega millalgi laeva või lennukit
Antarktikasse ei lähe: sest mulle tõesti tundub,
et keiserpingviin parema meelega seisaks õlg
õla kõrval oma kuninglike vendadega, igaühel muna
jalge vahel, seljaga vastu tuult ja
tuisku, ja nad ootaks,
kuni värvilistes särkides, punaste ninadega, käsi vehkivad
ragbiliidu karikavõitjad ühes rivis
lumeväljale sörgivad.
Siis annaks keiserpingviinid avalöögi ja vaataks, kuis külaliste rivi
ilusasti taeva all lendavate munakoorte ja pingviinipoegade
rahe peale laiali laguneb, suurepärane, suurepärane.
SABA MAUI NAISELE
Hine: Mind liigutab
vee liikumine
angerja hoog
ja häbematus
Tuna: Ma liigun taga koos
liigun ta vastu
liigun ta sees
Ta on vesi
Maui: Seal, otse lõpuste taga
urgitsevad mu sõrmed
ta pehmet kõhualust:
pinguli
Ta kerratõmbund keha
kõvana ja tuikavana mu
randmete vastas, ludistan angerja
urust välja
Näedsa, naine: närisin
tal pea otsast.
Praen ta.
Viska puid tulle.
Hine: Sa oled vastik
Olen nüüd närvetu,
pole tukslemist.
Olen vaga vesi.
DESDEMONA
Näe, me sõrmed
peeglis
vaheliti
nagu mustad
ja valged luiged
kaelakuti
LASTELUGU
Taniwha hingab välja tuld
ja kuumi kive.
Taniwha turtsub tulist tolmu
ja auru.
Ta ninaaukudest nõriseb
kuldset tatti.
Sügaval Maa põues
teeb taniwha sügava hingamise
harjutusi, et olla vormis,
kui tal tuleb meile kõigile meenutada:
meie ei ole nii vägevad kui tema.
Tema nimi on: RU-AU-MOKO.
Ta on kõigi taniwhade pealik.
Keegi ega miski ei tähenda talle
pisikest puuksugi. Aga kui –
siis HOIDKE EEST!
Maa ei mahu enam endasse.
Emake Maa naerab end
ribadeks.
LAUL KARJUSE POJALE
Vii mind lääne poole, hobu. Järele
päikesele. Kappa mäe
otsa. Silmitsi päikesega.
Mu väle hobu, mu tugev hobu,
oled võitmatu. Ära lase päikesel
loojuda. Hüppa üle
ookeanidest, hobu. Tee maale
tiir peale. Lase mul emmata Maailma
Rahvaid: järele päikesele.
Aga too mind õigeks ajaks tagasi
taadi juurde, memme juurde,
kus soolase hirsiteega lõhnavad hommiku-
kausid – ja klaasike sooja
piima mu õekesele.
Luuletus on kirjutatud pärast külaskäiku Sise-Mongooliasse Hiina Rahvavabariigis, sept-okt 1973. [Autori märkus]
PAPA-TÜ-Ä-NUKU (EMAKE MAA)
Me silitame ja paitame maa
selgroogu.
Me mudime maa
nikastet selga
oma valusate, aga igihoolivate taldadega:
oh sa tuline, see meeldib talle!
Maa vingerdab ja väänleb
heameelest.
Tema meeldib meile.
Luuletus viitab Ärkamisele – maaori maamarsile, mis algas Te Aupouri põhjapoolsemast asulast Te Hapuast 14.9.1975 ja päädis Wellingtoni Räägikogu hoone juures 17.10.1975. [Autori märkus]
LUMESADU
See ei alanud kärtsuga ega mürtsuga, ja peaaegu
oleksin ta maha maganud – kikivarvul nagu ta mu juurde tuli,
kui olin pooleldi unes, ja järsku, seal nad olidki,
mu silme ees – valged puäntillistlikud helbed
Hotere lõuendil – ohjeldamata
tuuleiilides keerlemas, ja längus
tï-köuka-lehtedele, rätädele, üksikule kauri-, pirni-
ja pöögipuule valge lumekatte ebaühtlasi õhukesi
kihte laotamas. Tuli kõhklemata,
otse mu lahtisest aknast sisse ja limpsis mu kaela,
käsivarsi, nina, kui ma seal kõõlusin, et emmata
majakatuste ja mere kohal lasuvat
viirastuslikku taevast: "Hei, kus silmapiir on?
Kuule, mul on paati vaja – kaht tugevat kätt?"
... ja lumi, mis suudles mu nägu
õrnalt, sametiselt, nagu lemmikvaal,
või, kui soovite, hai punase hammustusena – lobjaka
kõrvetus jäiselt kuum. Aga jah,
otsa ta sai. Jalustrabav vaatepilt. Rammetult
on linnud laulmise jätnud,
pistnud noka kaenla alla sooja: ajutiseks.
Ja miile valgendatud miilide otsa, mitte kuskil
mingit otsest ega silmil seletatavat liikumist,
peale minu, paigale naelutatu ja sisemisest erutusest
liigutatu – käteta plaksutava mehe.
"Bravo," sosistan ma. "Bravissimo." Kestvad kiiduavaldused.
Ei no miks mitte... Oi, tule-tule, kevad.
TOROA: ALBATROSS
Öid ja päevi järjepanu oled sa pingutamata lennanud
maismaast kaugel, rinnalihaseid venitavate vete kohal.
Kas sa lülitud magades autopiloodile, suled
silmad, Toroa?
Teel kodupinnale Otakou poolsaarel
proovisid sa korraks puhata Wai-te-matal,
aga seal nõmedad inimesed tulistasid sind.
Vigasena leidsid sa puhkepaiga Whanga-nui-a-Taras;
leidsid koha, kus toibuda. Ja praegu
sind koos hoidva nahata ja lihata
su aerodünaamiliste osade laotus luitub,
päike ja õhk ja vesi lakuvad ta puhtaks. Lapsed
avastavad su vahelt õhulisi kitsaid käike, ja sust üleni
etteaimamatust. Paljana, voogab ja virvendab naer - valguse
mäng veepinnal.
Sa ei ole üksi, Toroa. Kunagi proovis taniwha
sadamast välja ulgumerele pääseda. Aga ei saanud.
Ta on üksik. Kõrval mäeharjal hüüab ta
sind: haeremai, haeremai, tere tulemast koju, rändaja.
Su pea on viltu, silmad maailmale valla.
NAERAB PAKSUNA KÜMARA JUMAL
Kumerast hõbeterast õhemana
on kuu kerkimisega ühele poole saanud.
Ta pöördub aeglaselt mu poole, kuni
on seda terve näoga, ja ma näen sügavaid
arme, kui ta habet ajades sisse lõikas,
vee puudusel,
veepeeglita.
Ta paistab seal üleval loiuna;
mõjukana.
Olen tundnud kuu hõbetuiget ja -tukset,
ta liivapaberkäsi
mu peal, südamel, paljal kehal,
mu silmamune liivatamas.
Ma ei taha teda enam vaadata.
Silmad maas kümaraväätidesse põimunud
pikkade orgude vahel, lõhnab maa
piimase naiseihu järele.
Ma kümblen hõbejões.
Kümblen tuhandes murduvas valguskiires.
Jõgi tühjendab enese lõikearmidesse:
mu jõgi, mu hõbepisarad. Kuu
on kadunud.
Ja igavesti kadunud on asjad võlulised,
mida ma ei pruugi enam kunagi nii hellalt
puutuma ulatuda.
Koidikul
naerab paksuna kümara jumal.
Lõikuskuu mu kahetsust
ei varjuta.
KIISU
telefon eile
ei helisenud.
ta ei olnud seda nägugi
et hakkaks
ja ühtki kirja pole
täna tulnud – peale
hulkuva kassipoja
ma andsin talle piima;
ta võttis mu endale
meil oli lühike jutuajamine
ta emast? isast?
te võite öelda, et see
oli ühepoolne vestlus kassidest:
aga sinnapaika see jäigi
kiisu teab ainult kaht
sõna ja teine neist on:
limps
ta armatseb mu
jalgadega: mõistab
mu üksindust... näu?
sisu