Itaalia keelest Harald Rajamets
Jumalik komöödia. Põrgu
KOLMEKÜMNE KOLMAS LAUL
Siis tõstis patustaja võikalt toidult
verise suu ja pühkis juuste külge
peas, millel närinud ta oli kukalt,
ning ütles: üTahad, et ma uuendaksin
koledat valu, millest süda murdub,
kui mõtlen sellest, enne veel, kui räägin.
Ent kui mu sõnad seemneks on, kust häbi
ehk võrsub reeturile, keda närin,
siis kuule nüüd mu juttu, näe mu nuttu.
Ma sind ei tunne ega tea ka, kuidas
sa siia tulid, kuid su kõnet kuuldes
usun sind pärit olevat Firenzest.
Siis võta teada: maa peal olin mina
krahv Ugolino, aga see – peapiiskop
Ruggieri; miks me oleme siin paaris?
Et tema õela kavaluse tõttu,
kui teda uskusin, mind vangi võeti
ja surmati, ei tarvitse ma öelda.
Kuid mis ei ole jõudnud sinu kõrvu,
on minu surma jubedus; siis kuula
ja tea, mis kurja tema mulle tegi.
Üks väike müüripragu selles tornis,
mil minu pärast Näljatorn nüüd nimeks
ja mis peab küllap paljusid veel vangis,
mul oli lasknud näha juba mitut
täiskuud, kui nägin halba und, mis rebis
mu tulevikult seda peitva loori.
See siin siis ilmus nagu juht ja isand
ning jahtis hunti, kellel pojad kaasas,
mäel, mis ei lase Pisast näha Luccat.
Ees nuuskis kari kõhnu aplaid hatte:
Gualandid ja Sismondid ja Lanfranchid
ta oli seadnud salga etteotsa.
Nii isahunt kui pojad varsti roiuks
jäid jooksust ning ma nägin, kuidas penid
neil hammastega veristasid külgi.
Ja kui ma virgusin siis enne koitu,
ma kuulsin unes nutmas oma poegi,
kes olid kaasas minuga, ja leiba nõudmas.
Kalk oled, kui sind veel ei valda härdus,
kui mõtled, mida nüüd mu süda aimas;
kas nutad iganes, kui nüüd ei nuta?
Ka nemad ärkasid, kuid sellel tunnil,
mil meile tavaliselt toitu toodi,
meil kõigil tekkis une mõjul kartus.
Siis kuulsin peagi, kuidas kinni taoti
all hirmsa torni uks – ning oma lapsi
ma vaatama jäin tardumuses tummalt.
Ei nutnud ma ses kivistavas valus,
kuid nemad nutsid, ning Anselmo küsis:
‘Isa, miks vaatad nii? Mis on sul viga?’
Ei olnud pisaraid, ei olnud vastust
mul tollel päeval ega ööl, mis järgnes,
kuni taas idakaarest tõusis päike.
Kui jälle kitsit valgust sisse tungis
me morni kongi ning ma peegeldumas
taas ägin neljas näos mu oma pilti,
puresin endal ahastuses käsi;
siis pojad, arvates, et nälja pärast,
kõik ajasid end ruttu püsti, öeldes:
üIsa, meil oleks vähem valus, usu,
kui sööksid meid, sest on ju sinu antud
need kehad meile, sina võid nad võtta!ö
Jäin vait, neid rohkem kurvastada kartes,
kaks päeva järjest olime siis tummad.
Miks, kõva maa, ei avanud sa neelu!
Kui juba neljas päev meil tuli nõnda,
mu Gaddo heitis end mu jalge ette
ja oigas: üIsa, miks sa meid ei aita?ö
Siis suri ta, ja nagu mind näed sina,
nii nägin kahel päeval veel noid kolme
üksteise järel kokku varisemas.
Siis, juba pime, kobasin seal ringi;
kaks päeva hõikusin neid nimepidi,
ja mida piin ei suutnud, nälg siis tegi.ö
Nii lõpetas ta loo, ja kohe jälle
lõi armetusse peasse sisse hambad,
mis, teravad kui koeral, konti murdsid.
Oo Pisa, häbi inimeste soole
sel kaunil maal, kus ‘si’ veel ikka kõlab!
Et naabrid sind on karistama leiged,
siis liikugu Caprara ja Gorgona
ja ühinegu tammiks Arno suudmes,
et kõik su elanikud upuks paisus!
Sest kui ka kuulujutt käis Ugolinost,
et reetes sind ta loovutas su lossid,
ta lapsi piinata sul polnud õigust.
Nii noores eas, uus Teeba, olid süüta
Brigata, Uguccione ning nood teised
kaks, kes mu laulus juba nimetatud.
Nüüd saime kohta, kus üks teine rahvas,
teistviisi karmilt oli pandud jäässe:
kõik seljakil, ei kummargil näe ühtki.
Nutt ise tõkestab neil nutu jooksu
ning valu leiab vastupanu silmas
ja pöördub sisse, teravdades piina,
sest esimesed piisad kohe klombiks
seal tarduvad, nii täites silmakoopa
kristallvisiiri moodi kulmudeni.
Ja olgugi et, nagu mõhna puhul,
mul oli kange külma tõttu taju
näos täitsa tuimenenud, ometigi
ma arvasin, et tundsin tuulevinu,
ja küsisin: üMis liigutab siin õhku?
Kas pole kustunud siin iga hingus?ö
Ja meister vastas: üJõuad peagi sinna,
kus vastuse saad silmadelt, sest näha
võid selle tuule tekkimise põhjust.ö
Ent külma katte alt üks patustaja
siis hõikas: üHinged, kel teil süüde koorem
nii ränk, et kõige all teid ootab ase,
mul võtke silmadelt need jäigad loorid,
et vaev, mis südant rusub, veidi välja
võiks joosta, kuni nutt mul jälle jäätub.ö
Ma vastasin: üKui tahad, et sind aitan,
pead ütlema, kes oled; kui sind petan,
pean minema jääkaevu päris põhja.ö
Too ütles: üOlen see vend Alberigo,
kes pakkus ükskord kurja aia vilju
ja siin saab viigimarjade eest datleid.ö
üOo,ö hüüdsin ma, ükas oled juba surnud?ö
Ja tema: üKuidas läheb nüüd mu kehal
seal ülal, sellest mul ei ole aimu,
sest siin sel Ptolemaial on see eelis,
et siia hing võib hüpata ka enne,
kui Atropos ta viimaks alla tõukab.
Ja et sa meelsamini vabastaksid
näo klaasistunud pisaraist mul, kuule
mult veel, et hing, kui kellegi ta reedab,
nii nagu mina, lahkuma peab kehast,
sest selles hakkab valitsema deemon
niikauaks, kuni aeg saab otsa ihul,
hing aga kukub siia külma kaevu.
Võib olla küll, et selle varju keha,
kes talvitab mu taga siin, veel elab.
Pead teda teadma, kui sealt äsja tulid,
sest see on Branca d’Oria; mitu aastat
on möödas ajast, kui ta siia tekkis.ö
Ma vaidlesin: üNüüd narrid sa mind tõesti,
sest Branca d’Oria surnud küll ei ole,
ta sööb ja joob ja magab ja käib riides.
üEi olnud kurikaelte juurde, kraavi,
kus püdel veniv pigi keeb, veel jõudnud
Michele Zanche,ö seletas ta vastu
ükui Branca oma keha juba jättis
ühele kuradile, lisaks ühe
sessamas süüteos kaasalööja oma.
Kuid siruta nüüd käsi siia, ava
mul silmad.ö – Ma ei avanud, ning oli
just üllas olla tema vastu toores.
Genova rahvas, kes sa enam kombeid
ei tunnista, täis pahesid ja õelust,
miks pole maailm teist veel lahti saanud?
Romagna nurjatuima varju seltsis
seal leidsin ühe teie oma, kelle
hing juba Kokytoses supleb, kuigi
veel elavat näib tema keha ülal.
sisu