Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu


KAHEKÜMNE KUUES LAUL


Firenze, rõõmustagu sind su suurus!
Sa laotad tiibu üle maa ja mere
ja terves põrgus kõlab sinu nimi!

Ma olen sinu kodanikest vargaid
siin leidnud juba viis, ja mul on häbi,
ning sinulegi sellest au ei kasva.

Ent kui ei peta hommikused uned,
siis tunda saad sa varsti, mida Prato
sinule ihkab samuti kui teised.

Ja tõesti, mida varem, seda parem!
Mis tulemata ei või jääda, tulgu,
mul vanas eas see oleks raskem kanda.

Nüüd ronisime üles mööda kühme,
mis toeks meil olnud laskumisel ennist,
ees läks maestro, tõmmates mind kaasa.

Meil liikuda see tee ei olnud lihtne,
kesk kivirusu, kõvu kaljusakke
käe abita seal jalg ei tulnud toime.

See, mida nägin, tegi mulle valu
ja teeb veel tänagi, kui tuleb meelde,
kuid karmilt ohjeldan ma oma vaimu,

et vooruse teelt hälbides ei mängiks
käest ära endal hüvet, mille mulle
head tähed kinkinud või keegi Kõrgem.

Nii palju, nagu künkal puhkav maamees
ajal, mil meile kõige vähem näitab
maailma valgustaja oma palet,

tunnil, mil kärbseid asendavad sääsed,
näeb jaaniusse hiilgavat all orus,
kus künnab ta ja viinamarju korjab, –

nii palju nägin helendamas leeke
ma kaheksandas kuristikus kõikjal,
kui jõudsin sinna, kust võis näha põhja.

Nii nagu vankrit Eelijaga nägi
koos hobustega tõusmas taeva poole
see, kelle eest kord kätte maksid karud,

ja enam seletada silm ei suutnud
tal viimaks muud kui pelka tuleleeki,
mis pilvekese sarnasena lendas,

nii hõljus iga leek seal kuristikus,
ei näidanud seal ükski oma saaki,
ent igaüks neist peitis ühte patust.

Ma kõõlusin, et näha, purde serval,
nii et kui poleks rahnust kinni hoidnud,
ma võinuks kukkuda sealt tõukamata.

Nähes, kui põnevil ma olin, lausus
mu teejuht: "Nendes tuledes on hinged;
see, milles keegi põleb, teda katab."

"Mu meister," ütlesin, "need sinu sõnad
mind kinnitavad, arvasingi juba,
et nii see on, ja küsida ma tahtsin:

kes viibib selles leegis, mis sealt tuleb,
pealt kahes haaras, tuleriida moodi,
kus põles Eteokles venna seltsis?"

Ta vastas mulle: "Põlemas on selles
Odysseus Diomedesega; kokku
said nuhtluses nad, nii kui olid raevus.

Neil piinelda just siin on mitu põhjust:
too kelmus hobusega, millest sündis
värav, kust väljus õilis rooma seeme;

siis pettus, mille tõttu surnunagi
suurt Achilleust Deidameia veel leinab;
ning süüks on neil pallaadioni röövgi."

"Kui rääkida nad võivad selles tules,"
ma nõudsin, "meister, palun ma sind väga
ja palun veel, mis loeb kui tuhat palvet,

et sa ei keelduks ootamast siin seni,
kui sarviline tuli jõuab siia;
näed, kuidas soov mind selle poole tõmbab!"

Ja meister vastas: "Kõrget kiitust väärib
su palve tõesti ning ma täidan selle,
kuid oma keel sa hoia parem paigal,

las räägin mina, mõistan täielikult
mida sa soovid; pealegi, nad võiksid
kui kreeklased su kõnet võõrastada."

Kui leek nii meie lähedale jõudis,
et aeg ja koht mu juhile näis sobiv,
siis kuulsin teda kõnelevat nõnda:

"Oo teie, ühes tules kahekesi,
kui pälvisin teilt oma eluajal
ükskõik, kas rohket või ka üsna nappi

heatahtlust, kirjutades kõrgeid värsse
seal ülal, peatuge, ja üks ehk räägib,
kuhu ta surema läks, eksisõitja."

Ja iidse leegi suurem haru hakkas
siis hubisema, kahisedes tasa
nii nagu tuli vahel tuuleiilis,

ning, siia-sinna liigutades tippu
kui keelt, mis hakanud on kõnelema,
ta laskis kuulda häält, mis nõnda rääkis:

"Kui Kirkest lahkusin, kes üle aasta
mind pidas kinni paigas, mille nimeks
Aeneas polnud pannud veel Gaeta,

ei austus vana isa vastu, mõte
mu armsast pojast, ei ka abikaasast,
et Penelopet rõõmustama peaksin,

siis suutnud summutada tulist iha,
mis kihutas mind uurima maailma
ning inimeste voorusi ja patte.

Nii välja ulgumerele siis sõitsin
vaid ühe laevaga ning vähestega,
kes seltsimeestest mulle olid jäänud.

Hispaaniani nägin kahte kallast,
Sardiiniat ja hulka muid veel saari,
mida see meri uhub, ning Marokot.

Ma olin juba väsinud ja vana,
mu meeskond ka, kui saime sinna väina,
kus Herakles on püsti pannud piiri,

et kaugemale tungida ei tohi;
meist hüva käe pool maha jäi Sevilla
ja kural pool sai nähtud Setta linna.

'Oo vennad, kel teil sada tuhat ohtu
on läbitud, et jõuda siia Läände,'
ma ütlesin, 'teid meeled napi aja

vaid teenida veel võivad, ärge võtke
neilt rõõmu inimtühje maid veel leida
maailmas, järgnedes nii päikesele!

Eks mõelge, mis on teie sünnipära!
Ei ole teie looma eluks loodud,
vaid teie tee on teadmised ja vaprus!'

Nii tuliseks mu väike kõne küttis
mu meestes reisi jätkamise innu,
et ise lausa kippusid nad teele.

Me pöörasime koidu poole tüüri
ning aerud said meil hullu lennu tiivuks
ja ikka kurale sai hoitud koosi.

Ning kõiki lõuna taevapoole tähti
öö näitas juba, aga meie omad
ei ulatunud tõusma mere pinnast.

Viis korda juba oli täiskuu pale
me peale paistnud ning taas varju läinud
sest ajast, kui meil väin jäi selja taha,

kui kaugel meie ees üks tume mägi
esile kerkis, ning see näis nii kõrge,
et iialgi ma polnud näinud sellist.

See meile rõõmu tõi, kuid siis ka nuttu,
sest uue maa poolt tuli tormikeeris,
mis haaras meie laeva vööriosa.

Kolm ringi pööras ta meid ühes veega,
kuid neljandal siis keeras ahtri üles
ja käila alla, nagu tahtis Teine.

Ning möirates meid neelas möllav meri."


sisu