Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu


VIIES LAUL


Nii astusin ma esimesest ringist
nüüd alla teise, mis on ruumilt väiksem,
ent kus on suurem piin ja valukisa.

Siin seisab hirmus Minos, hambad irvis,
vaeb sissepääsul igaühe patte,
ning otsust näitavad ta saba keerud.

Siin avanevad, ütlen ma, kõik hinged,
ei varjagi ta ees nad oma süüsid –
ning tema, teades iga pattu, määrab,

mis paik on õnnetule põrgus paras:
nii mitmeks keeruks põimub händ ta ümber,
kui mitu astet allpool hing saab koha.

Suur jõuk siin ootab otsust igal ajal,
üks teise järel astutakse ette –
kes pihib, kuuleb, vajub sügavikku.

"Sina, kes tuled kannatuste kotta!"
mind märgates ent hüüdis Minos mulle;
ränk kohtunikutöö jäi viivuks katki.

"Sa vaata, kus sa käid ja keda usud!
See avar sissepääs on üpris petlik."
Mu saatja vastas: "Ilmaaegu karjud.

Ei peata sina teda sellel rännul!
See soov on sealt, kus soovida on sama
mis suuta. Aga rohkem ära küsi!"

Nüüd hakkas eristama vaevaoigeid
mu kuulmine, nüüd olin jõudnud sinna,
kus valus nutt ja ulg mul täitis kõrvu.

Ses ruumis tumm on viimanegi valgus,
õhk aga möirgab nagu rajus meri,
kui seda piitsutavad vastutuuled.

Ning põrgu keeristorm, mil jõud ei rauge,
need vaimud haarab oma mässamisse
ning vintsutab neid, raputab ja loobib.

Ja lennul kuristiku ääre kohal
jõuk karjudes, täis ahastust ja viha
neab Kõigekõrgemat ja tema väge.

Ma teada sain, et säärane on nuhtlus
siin nendel, kes on teinud lihapattu,
sest lasid himul valitseda mõistust.

Ja nagu lendab, tihedasti summas,
parv rästaid, tiivust kantud, külmal ajal,
nii kandis nüüd see tuul neid halbu vaime,

neid heites sinna-tänna, üles-alla;
ning neil ei ole lohutuseks loota
ei piina kergendust, ei rahu hetke.

Ja nagu kureparv, kes kurvalt kruuksub
teel olles kõrgel õhus pikas kiilus,
nii, valjult nuttes, loendamatul hulgal

mu poole sööstis varje tormi tõukel.
Seepärast küsisin: "Kes on need, meister,
keda see mustav tuul sel kombel piinab?"

"Ses parves, millest pärid, esimene,"
maestro vastas, "oli riigiemand,
kel alamateks oli palju keeli.

Ta andis nii end himuruse võimu,
et seadusega lubas kiimapahet,
niiviisi püüdes pöörda endalt häbi.

See on Semiramis; me loeme temast,
et maal, kus valitseb nüüd sultan, oli
Ninuse lesena ta käskijannaks.

Too teine tappis ennast lembe pärast,
kui oma mehe tuha oli reetnud.
Siis tuleb Kleopatra, liiderdaja.

Ja Helena, see, kelle pärast kaua
käis sõda; ning ka võimas Achilleus,
kes võitles viimaks veel ka Amoriga

Ning Paris, Tristan..." Osutades käega,
poeet veel näitas mitutsada varju,
kes armastuse pärast jätnud elu.

Kui meistrit nõnda nimetamas kuulsin
suurt hulka muistseid naisi, vapraid rüütleid,
kaastunne vapustas mu hinge väga.

"Poeet, seal kahte," alustasin ruttu,
"tuul kergelt kandvat näib ja koost ei paiska –
kas nendega ma kõnelda ehk võiksin?"

Too vastas: "Kui nad lähemale saavad,
neid palu selle armastuse nimel,
mis seob neid, siis nad nõus on, ma ei kahtle."

Kui tuul nad meie ligidale tõukas,
ma hüüdsin: "Kurvad hinged, tulge siia
ja kõnelge, kui pole kõrget keeldu!"

Ja nagu tuvipaar, kel südant täidab
õrn iha, lendab armsa pesa poole
koos, tiivad laiali, nii eraldusid

nüüd nemad parvest, milles viibib Dido,
ja tulid läbi põrgu halva õhu
mu leebe kutse peale minu juurde.

"Oo lahke olevus, nii armurikas,
et külastad meid siinses pimeduses,
ehk maad küll värvinud on meie veri.

Kui Kõigekõrgem oleks meie sõber,
me paluksime temalt rahu sulle,
kes meie valule nii kaasa tunned.

Teid kuulata ja teile avameelselt
nüüd võime kõike rääkida, niikaua
kui tormituul on vaiksem nagu praegu.

Mu sünnipaik on selle mere ääres,
kuhu loid Po toob oma vetehulga
koos sellega, mis kaaslastelt tal saadud.

Arm sütitab nii hõlpsalt üllast südant,
et teda ahvatles mu kaunis keha;
ränk mõelda nüüdki, kuidas jäin sest ilma.

Arm sunnib armastama armastatu –
ning tõmbas tema poole mind nii võimsalt,
et nüüdki, nagu näed, mind pole jätnud.

Arm saatis meid ka ühisesse surma.
Koht Kaini ringis ootab meie tapjat."
Nii kõnelesid vaimud meile nukralt.

Mul õnnetute jutust hakkas hale,
nii et mul norgu vajus pea. Mu saatja
siis päris: "Miks sa oled nõnda mõttes?"

Ma vastasin: "Oh taevas! Kurb on mõelda,
mis palav igatsus, mis lembesoovid
neid vaeseid ränka õnnetusse viisid."

Siis pöördusin ma nende poole jälle:
"Francesca, sinu kannatamist nähes
ja sulle kaasa tundes nutan valust.

Kuid ütle: kui veel õhkasite õrnalt,
mismoodi armastus siis nõnda tegi,
et teadmiseks sai kahtlev ihkamine?"

Ta vastas: "Ükski valu pole suurem
kui meenutada õnne häda ajal;
ja seda teab su õpetaja hästi.

Kui aga meie armastuse algust
tõepoolest sa nii väga teada tahad,
siis räägin sulle sellest läbi nutu.

Me lugesime, olles omavahel
kord, kuidas Lancelottos lemme võrsus,
meil polnud mingit aimu ega kahtlust.

Aeg-ajalt aga silmi tõstma sundis
meid loetu ning meil värvi muutsid palged,
kuni siis tuli koht, mis sai meist jagu,

see koht, kus kaua ihaldatud suule
noor armastaja kuumalt huuled surub:
siis suudles see siin, kes ei iial minust

või enam lahkuda, mind värisedes.
Galeottoks raamat sai – ja kirjutaja.
Ei lugenud me edasi tol päeval."

Sel ajal, kui üks vari nõnda rääkis,
ta kaaslane nii nuttis, et mul meeled
kaastundest kustusid just nagu surres;

ma kukkusingi nagu surnud keha.


sisu