Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu

KOLMAS LAUL


'Siitkaudu pääseb kannatuste linna,
siitkaudu pääseb igavesse piina,
siitkaudu pääseb hukkunute hulka.

Mu kõrge Looja ajend oli õiglus,
mind rajanud on Jumala kõikvõimsus,
ta esimene arm ja ülim tarkus.

Mind igavesse olemisse seati,
ma olen esimene loodud asi.
Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.'

Neid sõnu nähes tumendavas kirjas
värava kohal ülal, kurtsin: "Meister,
mul raske mõista on neid süngeid ridu."

Ta taipas küll, et pelgasin, ja vastas:
"Siin tuleb tõrjuda sul iga kõhklus
ja tappa endas iga hirmuvõrse.

Ma sulle lubasin, et viin sind paika
kus rahvast näed, kes taluma peab valu,
sest kaotas tunnetuse kõrge hüve."

Ja kui ta käega käest mul kinni võttis,
näol lahke ilme, sain ma sellest julgust
ning nii ta sala-asjusse mind juhtis.

Siin kostis ohkeid, ulgumist ja karjeid,
siin oli õhk nii tähtedeta, pime,
et esiotsa tuli nutt mul peale.

Siin kuuldus mitmeid keeli, vihakisa,
kimedat kõnet, õudseid valuoigeid,
muid hääli jubedaid ja käteplaksu.

Kõik kokku oli kole lärm, see keerles
siin ajatus ja mustas õhuruumis
just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab.

Ja mina, uimasena hirmu pärast,
siis küsisin: "Mis on see, mis ma kuulen?
Kes on need, keda valu nii siin vaevab?"

Ja õpetaja vastas: "Kuuled hingi,
kes elasid maailmas leiget elu –
ei pälvinud nad kiitu ega häbi.

Nad segi siin on halva ingliväega –
need polnud vastalised Jumalale,
kuid mitte truudki, olles vahepealsed.

Nad taeva ilu rikkuma ei kõlba,
ei võta vastu neid ka sügav põrgu,
kus patuseid nad võiksid uhkeks teha."

Ja mina: "Mis neid siin nii rängalt piinab,
et kaeblema nii valjusti neid paneb?"
Ta lausus: "Lühidalt ma vastan sulle.

Neil pole enam surma peale loota,
kuid nende pime elu on nii autu,
et kadedaks teeb iga teine saatus.

Maailma mingit kuulsust neist ei jäänud,
ei õiglus ega halastus neist hooli.
Neist rääkida ei maksa, lähme mööda."

Veel neile pilku heites nägin lippu,
mis keereldes nii kiirelt mööda vuhas,
et põlgavat näis vähimatki puhkust.

Ja lipu järel tuli pikas vooris
nii ohtralt rahvast, et näis uskumatu,
kui paljud surm on jõudnud maha niita.

Ma tundsin ära nende hulgast mõne
ja nägin muude seas ka selle vaimu,
kes aras meeles suurest asjast loobus.

Nüüd oli mulle kohe üsna selge,
et see on armetute kari, keda
ei salli Jumal, ei ta vastasedki.

Need õnnetud, kes elanud ju polnud,
siin olid alasti, ning herilased
ja parmud parves torkisid neid väga.

Neil nõrgus palgeilt niredena veri
ning silmaveega segi tülkad vaglad
jõid seda, kleepudes neil jalge küljes.

Kui vaatasin nüüd kaugemale, nägin
suurt jõge ees, hulk inimesi kaldal,
ning ütlesin: "Mu õpetaja, luba,

et teada saan, kes need seal on, ja kuidas
sest jõest neil üle saada on nii kiire,
kui mulle nüüd siin videvikus paistab."

Ja tema mulle: "Seda kuuled varsti,
kui ligemale jõuame ja seista
meil tuleb Acheroni kurval kaldal."

Ma langetasin häbi tundes silmad,
sest kartsin, et mu küsimus näis tüütu,
ja kõnelemast hoidusin nüüd jõeni.

Ja näe, seal läheneski suures paadis
üks vanamees, peas juuksed täitsa valged;
ta hüüdis: "Häda teile, õelad hinged!

Ei, taevast näha eales ärge lootke!
Ma viin teid üle vee, ja seal teid ootab
vaid igavene öö ja külm ja kuumus.

Ja sina, elus hing, mis teed seal sina?
Sa mine ära nende seast, kes surnud."
Ning nähes, et ma minema ei hakka,

veel lisas: "Teiste sadamate kaudu
ja mitte siit saad sina teise randa,
ning paat, mis sind kord kandma peab, on kergem."

Mu teejuht ütles: "Charon, ole rahul,
see soov on sealt, kus soovida on sama,
mis suuta; aga ära rohkem päri."

Seepeale rahunesid karvaspalged
sel sogakahkja lammi laevamehel,
kel silme ümber olid leegirattad.

Nood hinged aga, alasti ja väsind,
näost kalbeks jäid, neil lõgisesid hambad,
niipea kui nad neid karme sõnu kuulsid.

Nad needsid Jumalat ja inimsugu
ja oma vanemaid ja aega, kohta
ja seemet, millega nad sigitatud.

Siis tungles kõik see kobar valjult nuttes
jõe lootuseta kaldale, mis ootab
kord igaüht, kes Jumalat ei karda.

Ja Charon, leekivsilmaline kurat,
kõik viipas kogunema enda ümber
ning aeruga lõi mõndki viivitajat.

Nii nagu sügiseti puudelt lehti
üksteise järel langeb, kuni oksad
kõik oma katte mullale on andnud,

niisama sööstis Aadama halb seeme
selt kaldalt paati kõik, üks teise kannul
kui pistrik peibutusehüüde peale.

Nii üle mustendava vee nad sõitsid,
ning teise kaldani ei jõudnud enne,
kui siinpool kogunesid uued jõugud.

"Mu poeg," mu juht nüüd ütles sõbrameeli,
"kõik, kes on surnud helde Looja vihas,
siin kogunevad, tulles kõigilt maadelt,

ning jõge ületama on nad valmis,
sest kannustajaks on neil ülim õiglus,
mistõttu hirm neil ihkamiseks pöördub.

Häid hingi üle siit ei viida üldse,
nii et kui Charon noomib sind ja tõrjub,
võid mõista, mis ta sulle öelda tahab."

Kui juht jäi vakka, rappus hämar väli
nii ägedalt, et nüüdki hirmu pärast
veel higis nõretan, kui sellest mõtlen.

Nüüd tõusis tuul sest pisarmärjast pinnast
ja üles sähvas punast valgushelki,
nii et mul äkki kustusid kõik meeled,

ma kukkusin kui see, kes vajub unne.


sisu