Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu

ESIMENE LAUL


Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa,
sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.

Kui õudne oli, öelda on mul raske,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
ja mõelda sellest nüüdki veel on hirmus

ning vaevalt hullem taluda näib surma.
Kuid et sest heast, mis seal ma leidsin, vesta,
pean jutustama muustki, mis ma nägin.

Mismoodi sinna sattusin, ei teagi,
ent küllap vist mind väga vaevas uni,
kui hälbisin ma teelt, mis oli sirge.

Kuid jõudes ühe künka jalamile,
kus lõppes org, mis rusus nii mu meeli
ja südame mul kartusega täitis,

ma pilku tõstes märkasin, et juba
mäe nõlva rüütas taevakeha valgus,
mis näitab meile õiget rada ikka.

Mul pisut rahunema hakkas süda,
kus kartus pesitses mul juba kaua,
öö läbi, mille veetsin lausa vaevas.

Ja nagu see, kes vaevu hinge lõõtsub,
just uppumisest pääsnud, randa jõudes
veel vaatab tagasi, kuis meri möllab,

nii pöördus minu vaim, veel ikka pagev,
nüüd mõõtma tuldud teed, nii tulvil ohtu,
et eluga sealt polnud pääsnud keegi.

Kui natuke sai puhanud mu keha,
teed jätkasin mäe nõlval, käies nõnda,
et parem jalg jäi ikka alumiseks.

Ja siis, ennäe, veel järsu tõusu alul
üks rahutu ja nõtke panter ilmus
mu ette, karvakate tähniline.

Mu palge eest see taanduda ei tahtnud
ja takistas mu teel mind nii, et sundis
peaaegu tagasi mind mitu korda.

See sündis varahommikusel ajal,
just tõusis päike – nende tähtedega,
mis teda saatsid siis, kui Looja armust

said esmalt liikuma need kaunid asjad.
Seetõttu mul ei lasknud karta halba
selt laigulises karvaskuues loomalt

ei päevahaku aeg, ei kena kevad.
Ent siiski polnud ehmatus mul väiksem,
kui ootamatult silmasin veel lõvi:

pea ähvardavalt püsti, raevus näljast,
mind ründama see kiskja paistis valmis,
ka õhk ta ees näis värisevat hirmust.

Veel ilmus emahunt, kel lahjas kehas
kõik himud näisid mässavat ja kellest
on paljudele tulnud ränka häda.

See tegi hirmuga, mis temast lähtus,
suurt vaeva mulle, nii et hoopis kadus
mul lootus kunagi mäe tippu jõuda.

Ja nagu see, kes rikkust kokku kahmib,
on siis, kui kehvem aeg toob talle kahju,
kui haige südames ja kurdab kaotust,

nii olin mina metsalise pärast,
kes mulle lähenedes nagu surus
mind sinna tagasi, kus päike vaikib.

Kui vajumas taas olin sügavikku,
siis ilmutas end mulle mehe kuju,
kes pikast vaikimisest tumm näis mulle.

Ent nähes teda selles suures kõrves,
ma hüüdsin: "Aita, halasta mu peale,
ole sa vari või veel inimene!"

Ta vastas: "Inimene olin enne,
Lombardias, sest minu sünnilinnaks
sai Mantova, mu vanemate kodu.

Sub Iulio seal nägin ilmavalgust,
Augustuse all elasin ma Roomas
veel valejumalate-usu aegu.

Ma olin luuletaja, Aeneasest
ma laulsin, kes kord tuli ära Troojast,
kui uhke Ilion sai tuhaks tehtud.

Kuid sina? Miks sa viletsusse naased?
Miks sa ei tõuse ilusale mäele,
mis kõige rõõmu algus on ja põhjus?"

"Sa oled siis Vergilius, too läte,
mis tulvas nõnda võimsat kõnevoogu?"
ma hüüdsin, ja mu palgeid värvis häbi.

"Oo, au ja tungal laulikute hulgas,
mu armsaim vaimuroog on sinu teosed,
see seik ehk soovitada võib mind sulle.

Eeskuju oled minule, mu meister,
ning ainult sinu kõrgest kõnetaidest
on õpitud, mis mulle au on toonud.

Näed looma, kelle eest ma taganesin:
suur tark, mind selle ahistusest päästa,
ta teeb, et soontes väriseb mul veri."

"Teist teed sul minna oleks hoopis parem,"
ta vastas mulle, kui mind nägi nutmas,
"kui tahad pääseda siit kurjast paigast.

See elajas, kes kaebama sind paneb,
siitkaudu läbi kedagi ei lase,
peab kinni igaühe ning siis tapab.

Ta tigedus ja julmus on nii kole,
et iial täis ei saa tal ahne isu,
vaid pärast söömist on ta nälg veel suurem.

Ta muude loomadega pulmitama
on ahkram üha, kuni ükskord ilmub
suur hurt, ning see ta surmab valurikkalt.

Ei ihka tema maid, ei rohket raha,
vaid hindab tarkust, armastust ja voorust.
Ta kodukoht on kahe Feltro vahel.

Itaaliat vaid tema suudab päästa,
maad, mille eest Camilla, neitsi, suri,
verd valasid Euryalus, Nisus, Turnus.

Sutt jahib tema linnast linna seni,
kui elukas on viimaks jälle põrgus,
kust iidne kadedus ta välja saatnud.

Seepärast soovitan, su enda hüveks,
et mulle järgned; sulle juhiks hakkan
ja viin sind läbi igavese ruumi,

kus kuulma pead sa ahastusekarjeid
ja piinu talumas näed muistseid vaime,
kes ihkavad uut surma, muud ei palu.

Siis aga näed ka neid, kel meel on rahul
ka tules, sest nad loodavad, et ükskord
nad siiski valitute hulka saavad.

Kui tahad jõuda üles nende juurde,
siis võtab hing, kes väärikam on minust
sind sinna viia; mina jään siis maha.

See Kuningas seal kõrges, kelle seadust
ei tunnistanud elus ma, ei taha,
et minu abil tema linna tuldaks.

Ta kõikjal kõike valitseb, kuid sinna
on tema linn ja kõrge troon tal seatud.
Oo õnnis, keda tema sinna valib!"

"Poeet, sind anun," õhinal nüüd hüüdsin,
"Jumala nimel, kes jäi sulle võõraks,
sest kitsikusest siin ja halvemastki

mind päästa, vii mind paika, kus ma näha
saan väravat, mil püha Peetrus vahiks,
ja neid, kes on nii kurvad, nagu räägid."

Siis läks ta, mina sammusin ta järel.


sisu