Hetiidi "KUNINGLIK PÄIKESEPALVE" (umbes 1500 e.m.a.) sarnaneb üksikasjus oma Paabeli vastetega: hetiidi Istanus on, samuti kui Paabeli Šamaš (akkadi "päike"), seaduseandja ja õigusemõistja, jumalatar Ningali lasuurhabemega poeg; teda ümbritsevad samuti Paabeli päritolu nõustajad.

Mesopotaamia mõjutustele vaatamata on palve siiski valdavalt hetiidi nägu, näiteks "iidjumalate" osas, loomade hingede tunnustamises inimese kõrval ja päikesehobustele kaera söötmises. Ajaliselt sobitub see hübriidpalve Amarna ajastuga, seega pole välistatud ka Egiptuse päikesekultuse kaugmõjud. Kõiknägija Päike esineb Homerosel ja kreeka kirjanduses kui Helios Pantoptes.


Päikene, Enlili poeg , sinu kätte / isa on asetand maailmakaared – Enlili, Sumerist pärit jumala isadus esineb kohati ka Paabeli Šamaši juures.

Lojused, loomad, kes suuga ei räägi, / nendegi õiguste eest oled valvel – Sellist loomakaitset ja "elajakohut" annab hiljem oodata vähemalt püha Franciscuse loominguni, kus virgub Ehnatoni päikesehümnide tonaalsus, ja Jacopone da Todi "Dies irae" viimsepäevaluuleni: cum resurget creatura iudicanti responsura.

Paremal käel sinul ruttamas Kartus, / vasakul käel aga tõttamas ÕudusNahsarattes ja Weritemas on selles tekstis mitmuses, teisal aga ainsuses, seega on tegemist paarimeestega nagu kreeka sõjajumala sellid Deimos ja Phobos, "Pelg ja Hirm" (astronoomias Marsi satelliidid!). Livius mainib sarnast rooma paari, Pallor ja Pavor, "Kaamus ja Kartus", kellele sõjakuningas Tullus Hostilius püstitas pühamud. Kohatine hetiidi vormiline mitmus seletub sarnaste nimepaaride kunagise topeltkaksusega, mis grammatilise kaksuse kadumisel asendus mitmuse vormidega, just nagu ladina luules Veneres Cupidinesque tähendab lihtsalt "Venus ja Cupido" (vt. näiteks Jaan Puhvel, Analecta Indoeuropaea. Innsbruck, 1981, lk. 379-388; Võrdlev mütoloogia. Tartu, 1996, lk. 54-55). Hetiidi pärimus võib olla ürganatoolia päritolu, sest põlishati vasted Tûpi Tâuwa esinevad kakskeelseis hati-hetiidi müütides (vt. V. V. Ivanov, Luna, upavshaya s neba. Moskva, 1977, lk. 50: strah, uzhas).

Paremal kaaslaseks sinul Bunene, / vasemal pool aga nõunik Misaru – Mesopotaamiast pärinevad Päikese "nõunikud": Bunene tähendab "tuunjas", Mîšaru on akkadi keeles "õigus" (verbist ešeru, "sirgeks tegema"; vrd. romaani keelte "õigus" [itaalia diritto, hispaania derecho, prantsuse droit, rumeenia drept < ladina directum, "sirge"]).


Jaan Puhvel



Sumeriteaegse ja -järgse Mesopotaamia jumalateenistused koosnesid suures osas nutulaulude retsiteerimisest. Oli terve korpus jumalatele pühendatud kanoonilisi nutulaule, mida regulaarselt templites lauldi ja mis olid kirja pandud sumeri naistekeelses dialektis (emesal). Vanimad nende tekstide koopiad pärinevad Vana-Babüloonia ajast ja hiliseimad u. 200 e.m.a. Seega olid sumerikeelsed kultuslikud nutulaulud üheks kõige kauem püsinud religioosse kirjavara liigiks. Need elasid edasi veel kaua pärast sumeri kõnekeele väljasuremist. Nutmine usulise innustuse saavutamise vahendina on praegugi käibel kõigis Mesopotaamia kultuuripinnaselt võrsunud religioonides – judaismis, islamis ja kristluses (vrd. mater dolorosa).

Lisaks jumalatele pühendatud kanoonilistele nutulauludele on Vana-Babüloonia aegsest koolilektüürist teada nutulaule, mis olid pühendatud mõnele konkreetsele ajaloolisele sündmusele, nii nagu Vana Testamendi Jeremija Nutulaul on pühendatud Jeruusalemma hävitamisele babüloonlaste poolt. Uri III dünastia purustasid eelamlased ja sellele hävitamisele on pühendatud kaks sumeri meestekeelset (emegir) nutulaulu.

Uri III dünastia (2112–2004) oli sumerite viimane iseseisev geograafilis-poliitiline moodustis, enne kui babüloonlased ehk semiidid Mesopotaamias võimule tulid. Levinud arusaama järgi hakkas pärast Uri III dünastia hävingut hääbuma ka sumeri keel, nõnda et Uri hävitamisest sumeri kultuur enam ei toibunudki. "NUTULAUL SUMERI JA URI HÄVITAMISEST" (umbes 2000 e.m.a.) ei muutunud kanooniliseks nagu naistekeelsed kaebelaulud, kuid on nendega oma sisu ja sõnastuse poolest üsna sarnane. Siin on esitatud mõned katked Uri hävingut leinavast nutulaulust.


Üleva Poja häirimiseks tema Ekišnugalis – Kuujumalanna Nanna epiteet on Ülev Poeg, Ekišnugal on tema templi nimi Uris.

et Ibbi-Sin viidaks ahelais Eelami maale – Ibbi-Sin oli Uri III dünastia viimane kuningas.

An, Enlil, Enki ja Ninmah otsustasid tema saatuse – Tähendab, et Uri linna häving otsustati suurte jumalate koosolekul.

Enamtilas, oma südamerõõmu paigas – Enamtila võis olla nii kuningapalee kui ka templi nimi.

kuningas, imelisi asju söönud, haaras toidujagamite järele – "Toidujagam" ehk ratsioon oli ühiskondlikul töödel osalevate sumerlaste päevatoit, mida jagas neile keskvõim.

*

Akkadi eepost, mis jutustab peajumal Enlili saatuste tahvli varastamise ja selle tagasi võitlemise loo, nimetatakse enamasti ANZU EEPOSEKS (umbes 1800 e.m.a.). Anzu on lõvi pea ja küüntega müütiline kotkas, kelle Enlil alguses palkab endale uksehoidjaks. Sellal kui Enlil tavapäraselt vannis kümbleb, varastab aga vastne turvamees Enlili ühe tähtsaima võimuvahendi ja maailmakorra alustala, saatuste tahvli. Sellel tahvlil olid kirjas kõik maailma saatused ning selle valdajal oli suurim jumalik võim maailmas. Hakatakse otsima võitluses võimekat jumalat, kes Anzu tapaks ja saatuste tahvli jumalatele tagasi tooks. Taevajumal Anu teeb ettepaneku tormijumal Adadile, tulejumal Girrule ja kangelaslikule Šarale, kes kõik keelduvad saatuste tahvli valdamise tõttu võimsaks saanud Anzu ründamisest. Ainult tarkusejumal Ea teab olukorrale lahendust: jumalate emanda armastatud poeg Ninurta on piisavalt tugev, et saatuste tahvliga relvastatud Anzut hävitada. Jumalate emand kutsutakse koosolekule ja tema saatus kuulutatakse ülevaks. Seejärel saadab ema oma poja Ninurta taplusesse Anzu vastu. Esimeses lahinguepisoodis suudab Anzu Ninurtale võrdväärselt vastu hakata ja võitlus lõpeb viigiga. Vägilane Ninurta saab nõu Ealt, kelle nõuannete järgi toimides ta alistabki Anzu. Kolmandal tahvlil on tekstis pikem auk, kus tõenäoliselt kirjeldatakse, kuidas Enlil oma saatuste tahvli tagasi saab. Viimases osas kiidetakse eepose kangelast Ninurtat ja nimetatakse teda aulike nimedega.

Kogu eepose ülesehitus ja süžee sarnaneb suuresti Loomiseepose omaga, välja arvatud selles, et Ninurta eeposes ei näi olevat juttu maailma loomisest. Kuna Ninurta mütoloogia pärineb varasemast, sumeri ajast ja Marduki mütoloogia on hilisem Babüloonia uuendus, võib eeldada, et paljud Marduki jooned on üle võetud sumeri peajumala pojalt. Ninurta ja Anzu võitluse kirjeldus on üsna elav, tuues silme ette Hollywoodi märulifilme. Siin on katkend teiselt tahvlilt ja kolmanda tahvli algus, Anzu ja Ninurta vahelise võitluse kirjeldus.


tappis mäed – "Mägi/mäed" on kõikide kurjade jõudude koondnimetus ja surmavald.

*

Kõige olulisemate Ugaritist leitud eepiliste tekstide hulgas on BAALI EEPOS (umbes 1300 e.m.a.), õieti lugude tsükkel jumalate tegemistest, kus peaosa etendavad lood Baalist. Tormijumal Baal oli läänesemiidi rahvaste panteonide olulisemaid jumalusi, kelle vastast poleemikat võib leida Vanas Testamendis. Ugariti panteoni tähtsaim ja vanim liige oli El, ning Baali tsükkel kujutab võimuvahetust Elilt Baalile.

Eepose tahvlid on säilinud ainult ühes eksemplaris ilma duplikaatideta ning on üsna katkendlikud. Ei osata täie kindlusega öelda, kas need lood Baalist moodustasid ühtse teose ning millises järjekorras tahveid tuleb lugeda. Põhilisi Baali-lugusid on kaks, millest ühes kirjeldatakse tema võitlust Yammu ehk merega. Jumalate kuninga võitlus Merega on teemaks ka Babüloonia loomiseeposes, ning on muistses Lähis-Ida kultuuriareaalis tuttav juba kõige varasemates tekstides. Teine Baali vaenlane, kellest ta oma lugude tsüklis jagu saab, on Motu ehk surmajumal. Baal langeb surmavalda ja ärkab hiljem jälle ellu, olles sellega kristliku müüdi eelkäija. Tüpoloogiliselt on läänesemiidi Baal sarnane Sumeri Ninurta ja Babüloonia Mardukiga, samuti tormijumal Adadiga.


Kaks saadikut saatis välja Yamm, [ käskjalad kohtumõistja Jõgi – Yammu epiteet on "kohtumõistja Jõgi", võib-olla on see seotud Jõeordaali praksisega. Kui Baal on ta alistanud, teda enam nii ei nimetata.

jumaliku mäe suunas – "Jumalik mägi", mida ka hiljem tekstis mainitakse, on Baali püha kodumägi Sapânu.

öelge Härjale, minu isa Elile – Eli epiteet on "härg".

Ühe leegina, kahe leegina nad ilmusid välja – Käskjalgu kirjeldatakse sageli leegitsevatena, vrd. 2.Ms 3:2, Km 13:20, 2Kn 2:11, Ps 104:4, Ii 41:11, 2Ts 1:8, Ilm. 9:17–18, 11:5.

Tõesti, ma ütlen sulle, prints Baal, / ma kordan, Pilvedel Ratsutaja – "Pilvedel ratsutaja" on Baali epiteet, samasugune epiteet on Jahvel Vana Testamendi psalmis 68:5.

Sinu nimi olgu Yagarriš – Nimi tähendab "ta ajagu välja/minema".

Sinu nimi olgu Ayyamur – Nimi tähendab "peleta eemale kes iganes".

Või on Eli, kuninga lemb teinud sus mõtteid / Härja armastus erutanud sind – Eli "käsi" ja "armastus, lemb" (yd) oleksid justkui üks ja sama sõna. Ilmne on vihje Eli suguorganile.

Oiates hüüab ta Härja Eli, oma isa poole, / kuningas Eli, kes teda ametisse kinnitas – Siin on näha Baali ja Eli võimusuhe: El on valitsev kuningas, kes on andnud mandaadi Baalile, kuid isegi Baali palee jaoks on vaja Eli nõusolekut.

Baali vaenlased haarasid kinni metsadest, / Haddu vastased mägede külgedest – Haddu on Süüria tormijumala muistne nimi, millest tuleb ka Akkadi Adad. Ugariti Baalile ja Haddu teise nimena epiteediks.

miks te kardate Vägeva relvasid – "Vägev" on Baali epiteet Dimarârânu, kreeka mütoloogias esineb sama nimi Zeusi epiteedina Demarous, vt. Eusebios, Praeparatio Evangelica 1.10.

Ennäe, tõesti mu kõri õgib savi – "Savi" viitab siin vist inimesele, kuna Lähis-Ida paljude arusaamade järgi oli inimene tehtud savist ja "neelaja" on surmajumal Motu.

Ei kutsunud mind ju Baal mu vendadega, / ei hüüdnud Haddu mind mu sugukonnaga – Motu heidab ette, et Baal ei kutsunud teda ta palee sissepühitsemise banketile, kuigi teised Eli pojad olid sellele peole kutsutud.

Kuigi sa lõid maha Lotanu, põgeneva mao – Ugariti Lotanu on mütoloogiliselt sugulane Vanas Testamendis esineva Leviataniga, siinsega väga sarnane passus esineb Js 27:1.

Pärast Baali meiegi laskume surmavalda – Baali surm ennustab ka teiste jumalate surma.

Ta haaras Eli poja Motu, noaga lõikas ta pooleks, tuulamiskolgiga tuulas teda . . . põllule külvas tema, tema liha tõesti sõid linnud – Motut käsitleb Anat väga sarnaselt viljatöötlemisega, hiljem eeposes näeme Motut taas elusana oma saatuse üle kaebamas. Ilmselt on tegemist põllumajandusliku allegooriaga, nii nagu Johannese evangeeliumis 12:24.

taevas õli vihmutab, orud voolavad mett – Vanas Testamendis kirjeldatakse väga sarnaselt Moosese tõotatud maad, vrd. Hs 32:14, Jl 4:18, Ii 20:17.

nüüd aga hakkan ma sööma inimesi, sööma maa hulkasid – Siin on ilmselt mütoloogiline põhjendus inimese surelikkusele. Kui surma kehastav Motu ei saanud lõplikult jagu Baalist, hakkas ta toituma inimestest.

Pangu nad istuma Baal oma kuningliku trooni peale, oma istepaigale, valitsemise aujärjele – Motu tunnistab Baali kuninglust, jäädes siiski tema alistamatuks vaenlaseks. Selles võib näha mütoloogilist veendumust, et surmavalla jumalad on oma väelt võrdsed elavate jumalatega, kuid valitsevad eri valdkondade üle.


Amar Annus



Muistne vihik tutvustab väikese valiku kaudu "Muinasaja kirjanduse antoloogiat" (Varrak, 2005, koostaja Amar Annus). "Nutulaul Sumeri ja Uri hävitamisest" on Ninnikus toodud täielikumal kujul, võrreldes antoloogias esineva lühendatud versiooniga. Raamatu saab osta aadressil www.raamatukoi.ee.



Eesti Assüroloogia Selts
http://www.ut.ee/klassik/eas/

Briti Muuseumi Mesopotaamia-lehekülg
http://www.mesopotamia.co.uk/menu.html

Electronic Tools and Ancient Near Eastern Archives
http://www.etana.org/

Electronic Text Corpus of Sumerian Literature
http://www-etcsl.orient.ox.ac.uk/


sisu