ANDREA ZANZOTTO on sündinud 1921. aastal Veneto maakonnas Pieve di Soligos, kus ta elab praegugi. Tema esikkogu Dietro il paesaggio ilmus aastal 1951 ning juba selles tulevad ilmsiks Zanzotto edaspidise loomingu kaks võtmesõna: maastik ja alateadvus. Veneto maastike ja psyche maastike kaardistamise peen töö jätkub ka kogudes Elegia e altri versi (1954), Vocativo (1957) ja IX Ecloghe (1962), kusjuures viimasest alates muutub Zanzotto toon märksa iroonilisemaks. Padova intellektuaalsetes ringkondades (Zanzotto on lõpetanud Padova ülikooli) tutvus poeet Lacani psühhoanalüüsialaste kirjutistega ning Lacani teoorial, iseäranis tema ideedel alateadvuse struktureerituse ja reaalse sfääri tabamatuse kohta, on alates Vocativo'st Zanzotto loomingus oluline koht. Vahest kõige enam on Lacani mõjusid tunda Zanzotto järgmises kogus La Beltá (1968), mida kriitikud on nimetanud 20. sajandi II poole itaalia luule tippsaavutuseks. La Beltá ideelt ja vormilt nõtketest luuletustes esineb palju nn. tähistaja pinnal libisemisi, kõlalisi assotsiatsioone ja sõnamänge, kogelemise- ja lalinaefekte; ilmselt kuuluvad need luuletused ka Zanzotto kõige raskemini tõlgitavate hulka. Seitsmekümnendatel ilmunud kogudes Pasque (1973), Filó (1976) ja Galateo in bosco (1978) muutub Zanzotto keeleline materjal üha kirevamaks: autor kasutab siin küll ladina, küll provanssaali keelt, nii massimeedia sloganeid kui ülevaid petrarkisme, Filó's kirjutab ta nii veneto dialektis kui petél'is, treviso omapärases lastekeeles. Koos järgnevate kogudega Fosfeni (1983) ja Idioma
(1986) moodustab Galateo nn. mütoloogilise triloogia; müütilisuse
ja kosmogoonilisuse suunas liiguvad ka Zanzotto hilisemad luulekogud Meteo
(1998) ja Sovrimpressioni (2001). Zanzottot on tema loomingu eest ohtrasti premeeritud; tähtsamate auhindade hulka kuuluvad Viareggio auhind 1979., Librex-Montale auhind 1983. ja Feltrinelli auhind 1987. aastal.
Zanzotto lehekülgi ja luulet Zanzotto kohta Zanzotto essee "The Future and the languages" Intervjuu Zanzottoga |
|