Näib, et BERTOLT BRECHTI (1898-1956) luule ja proosa on osutunud püsiväärtuslikumaks kui ta näidendid, mille põhjal ta elu ajal kuulsaks sai. Kogu see tolm, mida mõisted "eepiline teater" ja "võõritusefekt" kunagi üles keerutasid, on tänaseks settinud, rääkimata ta tükkide vagakommunistlikust ortodokssusest. Brechti marksistlik püüd mõtestada faismi lihtsalt finantskapitalismi ja sulide liiduna ei mõju tänapäeval kuigi veenvalt. Brechti luule jõudis suurema lugejaskonnani näidenditest hiljem. Pagulusaastatel (1933-1947) levisid ta luuletused üpris kitsas ringis. Autori heakskiidul DDR-is ilmunud kogumikud esindasid aga peamiselt Brechti luule agitproplikku poolt. Alles pärast Brechti surma on saadud aimu ta luulepärandi kogumahust - see hõlmab 10 köidet. Kui lugeda Brechti elulugusid või mälestusi tema kohta, kipub paratamatult jääma mulje, et inimesena oli ta paras lurjus ja kaabakas, jõhkard ja argpüks, vingerdaja ja manipuleerija. Brecht sai küllap ka ise aru oma kuratlikkusest ning sooritas koguni nii romantilise postuumse esti, et laskis oma surnukeha südame pistodaga läbi torgata. Tema varasem, kommunismieelne looming kujutas kahjurõõmsa kaasaelamisega kuritegusid ja jätiseid (vt nt näidendit "Baal", Vikerkaar 1998, nr. 7-8). Hiljem püüdis ta inimlikku madalust allutada parteidistsipliinile. Mandumismõnu asendus tervisekultusega. Brecht elas pikka aega pagulasena ja vaenlastehirmus. Peavaenlaseks oli mõistagi "too maaler", s. o Adolf Hitler. Kuid ohud ähvardasid ka reetmisvalmite saksa kommunistide poolt ning Ameerika aastail tundis tema vastu huvi FBI. Kokkupuudetes võimudega kasutas Brecht James Joyce'i taktikat -"vaikimine, maapagu, kavaldamine". Kuid laiemas plaanis oli Brechti üks peavaenlasi siiski vana hea vaimsus, kultuur, kunst, luule. Alati, kui ta kuulis enda ümber vaimsusetiibade sahinat, sülitas ta maha ja küsis tubakat. Brecht jagas oma sõbra Walter Benjamini seisukohta, et pole ühtki kultuurimonumenti, mis poleks ühtlasi barbaarsusemonument - kogu kõrgkunst on saavutatud töötavate masside kurnamise hinnaga. Õnneks räägib Brecht sageli endale vastu ja säilitab enamasti terase paradoksitaju ja iroonia. Ühest küljest rõhutab ta vajadust muuta kunst kasulikuks, teisalt aga väidab näiteks: "Teatril tuleb tingimusteta lubada jääda millekski ülearuseks, mis tähendab mõistagi seda, et inimene elabki just ülearuste asjade nimel". Mees, kes kirjutas: "Mis ajad need küll on, kus/ puudest kõnelemine on peaaegu kuritegu!" sooritas selle kuriteo rohkem kui korra, pühendades puudele nii mõnedki oma parimad luuletused, mis jäävad sügavamale hinge kui nt "Arturo Ui" või "Galilei elu". Kuigi Brecht pilkas kirjanduslikku ülevust, kirjutas ta leedripuude kohta luuletuse "Rasked ajad", ühe vähestest 20. sajandi luuletustest, mida poleks liialdus nimetada ülevaks. Dialektika ülistus. Tlk A. Sang. Eesti Riiklik Kirjastus
1963.
"Tsitaat" - luuletaja Kin oli Brechti enese nimi postuumselt ilmunud mõtisklusteraamatus Me-Ti. Buch der Wendungen. Muuseas Roberto Calasso on nimetanud Brechti "20. sajandi suurimaks hiina luuletajaks". ""Svendborgi luuletuste" moto" - Svendborg on Taani linnake, kus Brecht pikka aega maapaos elas. Svendborger Gedichte on 1939 ilmunud väiksetiraailise luulekogu pealkiri. Pärast Taanit ja enne kodumaale naasmist elas Brecht veel Rootsis, Soomes, Venemaal ja USA läänerannikul. "Kevad 1938" - tsükli viimane luuletus on ilmunud A. Sanga tõlkes kogumikus Dialektika ülistus, lk 78. "Põgenik W. B. vabasurma puhul" - Brechti lähedane sõber kirjamees Walter Benjamin üritas pärast Prantsusmaa lüüasaamist jõuda Hispaaniasse, et pääseda Ameerika laevale. 26. septembril 1940, kui paistis, et pagulasi üle piiri ei lasta, sooritas ta enesetapu. "E. P. L'Election de Son Sepulchre" ehk "E. P. Hauakivi valides" vihjab Ezra Poundi poeemile "Hugh Selwyn Mauberley", mis kannab samasugust epitaafi, mis omakorda viitab ühe Pierre de Ronsard'i luuletuse pealkirjale. Michael Hamburger kommenteerib: "Siin on satiir krüptiline ja kaudne, sest teema ise on võrdlemisi esoteeriline ja delikaatne. Ilmselt vihjatakse eneseküllasena mõeldud kunsti ning selle püsimiseks vajalike ühiskonnatingimuste seosele. "Kivistumine" tähendab protsessi, milles elusorganismid - sh ka inimelud - muudetakse niisuguse kunsti abil monumentideks. Brechti implitsiitseks alternatiiviks on kunst, mis moonutab võimalikult vähe ja arvestab inimvajaduste esmasust." Brechti enda luulel õnnestus monumentalismi enamasti vältida (kui mitte arvestada mõningaid poliitilisi kiidulaule nagu "Kantaat Lenini surmapäevaks", Dialektika ülistus, lk 54 ) "Mina, ellujäänu" - vrd samasugust süütunnet ellujäämise pärast luuletuses "Tige hommik" (Dialektika ülistus, lk 112) "Suured ajad, raisku lastud" ja kõik järgnevad luuletused on kirjutatud juba taas Saksamaal.
Tsitaat Zitat
International Brecht Society lehekülg Brechti loomingule pühendatud ajakiri Dreigroschenheft Brechti pagulusaastad |
|