|
Harva on inimvaim küündinud niisuguste kõrguste ja sügavusteni nagu 18. ja 19. sajandi vahetuse romantismis. Prantsuse revolutsioon õhutas luuletajates ja mõtlejates tunnet, et inimkond seisab suure apokalüptilise muutuse lävel, mis loob uueks maa, taeva, inimhingest rääkimata. "Saksa idealismi vanim süsteemprogramm" (1796/97) kuulutab välja luule ja filosoofia sünteesi, mis peaks ravima moodsa ajastu lõhed. Tegelikkuses kukkus aga välja pigem nii, et sakslastele jäi filosoofia ja inglastele luule. E. M. Cioran on küllap õigusega öelnud, et inglaste luule on nõnda hea, et neil pole tõelist filosoofiat tarviski. Samas on kummaline, et inglise romantikute suurest kuuikust (Blake, Wordsworth, Coleridge, Byron, Shelley, Keats) on Mandri-Euroopas mõju avaldanud peamiselt vaid Byron, kelle loomingust kodumaal hinnatakse eeskätt "Don Juani" Seevastu näiteks Wordsworth, keda traditsiooniline kaanon peab Shakespeare'i ja Miltoni järel kolmandaks inglise luule suurkujuks, on väljaspool ingliskeelset kultuuriruumi peaaegu tundmatu. Siinne valik esindab niisiis luuletajaid, kes on teenimatult vähem tuntud. WILLIAM BLAKE'i (1757-1827) "Õhtutähele" ja "Sügisele" on tema varasest kogust "Poeetilised visandid" (Poetical Sketches). "Eks pilgake …" pärineb hiliskäsikirjadest. Ülejäänud luuletused on "Süütuse lauludest" ja "Kogemuse lauludest". Sellest siis samad pealkirjad kahe "Korstnapühkija" ja "Taevatõusmispüha" puhul. Blake'i lüürika puhul tuleb silmas pidada, et see, kes seal kõneleb, ei ole autoriga niisama lihtsalt samastatav. Asi polnud nii, nagu kirjutanuks Blake alles süütuna "Süütuse laulud" ja elukogenumaks saades "Kogemuse laulud". Ka "Süütuse laulud" on tegelikult täis tabamatut irooniat. Mis puutub luuletuste ajaloolisse tausta, siis Peter Ackroyd kirjeldab oma Blake'i eluloos korstnapühkijate elu nõnda: "Iga aasta esimesel mail said Londoni noored korstnapühkijad, keda hüüti kas "redelipoisteks" või "lumivalgekesteks", endale vaba päeva; ülejäänud aasta pidid nad hommikul koidu-eelsest pimedast peale kuni keskpäevani välja "tänavatel hõikuma", aga see üks päev oli pidutsemiseks. Nende näod "hõõruti jahuga kokku, pähe vajutati uhked, lumivalgeks puuderdatud parukad, riietele tõmmati peale pabernöörist kandid". Southey jälgis neid pidustusi veidi hiljem: "riided nägid neil välja, nagu oleksid need korstnast läbi tõmmatud, mis nõnda ka tegelikult oli, ja need tahmased rõivad olid ehitud fooliumitükkidega ja hästi kirevate paberiribadega, mis lehvisid nagu plagud, kui nad ringi tuiskasid, tahmased näod põsepunaga roosaks võõbatud, kummalgi põsel pisut kullapuru, parukas käharaks tupeeritud ja nii valge, kui valgeks üks puuder teha saab; peo puhul olid poistel vanad kübarad viltu peas ja neidki kaunistasid lindid, foolium ja lilled". Linnast läbi marssides kolistasid poisid tahmakulpide ja redelitega. Nemad olid peo peremehed ja selleks üheks päevaks valged, puhtad ja lausa ilusad. Kuidas rahvas naeris – ja ehk suutsid väikesed poisid isegi korraks unustada, kui hale ja armetu on nende elu. Üldiselt müüdi nad neljanda ja seitsmenda eluaasta vahel; nad kas saadeti salgakesi vaestekodust minema või andsid vanemad neid üksikult käest, saades seitsmeks aastaks tööle läinud "õpipoisi" eest vastu kaks-kolmkümmend šillingit. Londonis oli korstnapühkijatest alati puudus, lõõrid olid linnas kitsad ja käänulised ja läksid kergesti umbe. Lõõri keskmine suurus oli umbes seitse tolli serv, väikesi lapsi sunniti pugema isegi veel kitsamatesse avaustesse; kui nad muidu ei julgenud, siis tõugati neid teibaga või torgiti oraga või kõrvetati tulega, et nad usinamalt roniksid. Loomulikult surid paljud lämbumissurma, teised jäid eluks ajaks vigaseks; paljud haigestusid niinimetatud "tahmatüügastesse" ehk munandivähki. Üks ühiskonna reformeerija on oma karjääri lõpuaastail kirjeldanud tüüpilist redelipoissi: "Nüüd on ta kaksteist ja karkudel komberdav sant, vaevu kolm jalga, seitse tolli pikk... Juuksed on tal nagu sea harjased ja pea nagu kuum süsi... Ta loeb vahetpidamata meieisapalvet..." Keskpäevaks lõpetasid poisid töö ja saadeti tänavale hulkuma – kõik kaltsudes (mõnel ei olnudki vist riideid), kõik pesemata, vaesed, näljas. Pole ime, et üldiselt arvati nad ühte kerjuste ja hulgustega, neid peeti kurjategijaiks, kes "Inglismaa kõikidest ametitest kasvatavad kõige rohkem Tyburni kandidaate". Vahel võidi neid kasutada mõnes vaatemängulisemas rituaalis, kus korstnapühkija "hukkas" kuninga või linnaisa." (Tõlkinud Anne Lange) WILLIAM WORDSWORTH (1770-1850) ja SAMUEL TAYLOR COLERIDGE (1772-1834) olid nooruses väga lähedased sõbrad, kes 18. sajandi lõpuaastail Põhja-Inglismaal Lake'i piirkonnas elades käisid tihedalt läbi. Siit on jäänud kirjanduslukku termin "järve koolkond", mille liikmeks arvatakse ka märksa tagasihoidlikuma andega Robert Southey. Tõenäoliselt arendas Coleridge esimesena välja säärase blankvärsilise pihtimusluuletuse žanri, mille võttis üle Wordsworth oma "Tintern Abbeys". Viimane on ingliskeelses kultuuriruumis olnud tekst, mille pöördelisest mõjust inimeste eneseteadvusele on säilinud mitmeid tunnistusi. Wordsworthi luule üks võlusid seisneb oskuses muuta kaotused võiduks – antud juhul siis korvab luuletaja noorusspontaansuse kaotsimineku küpse ea "tüüne mõtlikkus". Viiest lüürilisest luuletusest koosnev Lucy tsükkel kõneleb samuti kaotusest – on oletatud, et neid võis inspireerida Wordsworthi väga lähedase noorema õe Dorothy täiskasvanuks saamine. (Dorothy poole pöördutakse ka "Tintern Abbey" lõpuosas). Need luuletused on oma vaoshoitud puäntidega väga raskesti tõlgitavad – nii, et kui neist jääv mulje on liiga naiivne või liiga rafineeritud, siis on see muidugi tõlke süü. Coleridge'i "Pärnalehtla, mu vangla" ja "Kesköökülm" on saanud nimetuse "vestlusluuletused". Esimese taustaks on Coleridge'ile lähedase sõbra ja kirjamehe Charles Lambi (ning William ja Dorothy Wordsworthi) külaskäik, mille hommikul oli Coleridge'i naine ta jalale keevat piima valanud. Luuletuse keskel mainitud "õudne õnnetus" viitab Charles Lambi õe hullushoole, mille käigus ta tappis nende ema. Muuseas selle luuletuse on eesti keelde ümber pannud ka Tõnu Õnnepalu oma kogus "Ithaca" (1988). "Kesköökülmas" pöördub Coleridge oma poja poole, nii nagu mõni aeg hiljem loodud "Tintern Abbeys" pöördub Wordsworth oma õe poole. Mõlemas luuletuses kandub mõttekäik autori minevikku, "Kesköökülmasse" on kätketud veel väike mälestus mälestuses – meenutus Londonis veedetud koolipõlvest, mil Coleridge meenutas tihti maal veedetud lapsepõlve. Niisiis oli üheks romantikute olulisemaks teemadeks eneseteadvus ja mälu (ehk aja inimlikkus). Mõned aastakümned hiljem väljendas sedasama romantismi põhiavastust, millest kõnelevad Wordsworthi ja Coleridge'i luuletused, itaallane Giacomo Leopardi: "Objekt, nt koht, ümbruskond, maastik, võib olla küll kaunis, aga kui ta ei ärata mõnd mälestust, siis ei ole ta sugugi poeetiline. Asi või isegi maakoht või mis tahes ese, mis on iseenesest täiesti ebapoeetiline, muutub väga poeetiliseks siis, kui teda meenutatakse. Mälestused on poeetilises tundes fundamentaalse tähtsusega lihtsalt sellepärast, et olevik, paistku see millisena tahes, ei saa olla poeetiline; poeetiline osutub alati millekski kaugeks, määramatuks ja ähmaseks."
William Blake'i lehekülgi William Blake'i kogutud luuletused ja proosa William Blake'i arhiiv Blake Digital Text Project William Wordsworthi lehekülgi William Wordsworthi "Kogutud luuletuste" html-versioon Samuel Taylor Coleridge'i lehekülgi Samuel Taylor Coleridge'i luuletusi Veel romantismi linke Ajakiri Romanticism on the Net "Romanticism and the Unconscious"
|
|