Tiili poeedi ja nobelisti PABLO NERUDA (1904-1973) luule
oli üks põhjustest, mis tõukas mind hispaania filoloogia
õpingutele.
1998. aasta suvel leidsin ühe sõbra raamaturiiulilt Neruda
valitud luuletuste kogumiku, tollal olin ma Nerudast ainult kuulnud,
ma polnud teda iial lugenud
Üritasin võrrelda ingliskeelset
tõlget ja hispaaniakeelset originaali. Originaal näis kuidagi
teravam ja siiram, kõla mõttes
Ja hm, kuidagi
lakoonilisem ehk täpsem kui ingliskeelne variant
Ma armusin
hispaania keelde tänu Neruda luulele.
Umbes tol ajal nägin ka filmi "Il Postino", kus Itaalia
külapoiss võrgutab oma südamedaami Neruda värssidega.
Kummaline küll ; aga itaalia keele puhul on Neruda tõlked
originaaliga vaat et samaväärsed
Neruda "Sa
meeldid mul kui vaikid", hisp: "Me gustas cuando callas",
it: "Mi piaci quando taci". Nagu tollele külapoisile,
mõjub ka mulle eelkõige Neruda armastus- või loodusteemaline
looming, - tema poliitilisi ja patriootilisi purskeid tuleb pigem
võtta kui keerulise aja märki. Samas on Neruda (tänu
oma kommunismilembusele, kuid mõistagi mitte ainult seetõttu)
üks maailma enim tiraeeritud kirjanikke - Hiinas ja NSV
Liidus kirjastati teda massiliselt, ning kui siia otsa lisada veel tema
kodune Lõuna-Ameerika
Just Neruda luules avaldub kenasti hispaania keele kompaktsus mis
inglise või eesti keeles on kohmakas pikk lause, on hispaania keeles
paar-kolm sõna. Kui ma ise peaks valima paar sõna Neruda
luule iseloomustamiseks, valiksin Lihtsuse ja Suuruse (grandeza).
Grandeza hõlmab nii suurust kui õilsust.
Nerudat lugedes tunned, et hingata aasade õhku ja vaadata tähistaeva
all praksuvat lõket on kõige ÕIGEM viis eksisteerida.
Ka kõige melanhoolsemates värssides on Nerudal kuskil peidus
elurõõm ja ehe jõud. Teise Igavese Karjase
Fernando Pessoa heteronüümi Alberto Caeiro puhul on see vastupidi
iga rohututi taga hiilib teadmine kõige kaduvusest ja mõttetusest.
Looduslähedus (igas tähenduses) on üksnes vahend seda mõttetust
ja surelikkust unustada.
Viimaste aastate jooksul kerkinud debatis Õnnepalu versus
Kaalepi tõlketehnika, kalduksin Õnnepalu poole. Arvestades
seda, KUI erinevad on keelte struktuurid, ei tohiks tõlkimisel
tuua riimi pärast ohvriks luuletuse mõtet.
Muidugi, vahel tuleb "lasta minna", kuid mitte liiga kaugele
autorist.
Eesti keeles esindab Nerudat Johannes Semperi tõlgitud valikkogu
"Kivid ja linnud", mis omal ajal ilmus koguni kahes trükis
(1968 ja 1977), sellele eelnes sama tõlkija koostatud väiksem
"Valik luuletusi" (1953). Hiljem avaldati meil ka Neruda autobiograafia
"Tunnistan, et olen elanud" (1983, tlk Tatjana Hallap). Need
raamatud moodustavad kahtlemata hea sissejuhatuse, ent arvestades Neruda
tuntust mujal maailmas, on teda eesti lugejale tutvustatud ehk vähevõitu
Kadri Kõusaar
Suur hispaaniakeelne Neruda-pesa
http://www.uchile.cl/neruda/
Neruda lehekülgi
http://www.angelfire.com/co2/coditos0/
http://www.geocities.com/Paris/Arc/9906/pablo.htm
http://www.nobel.se/literature/laureates/1971/neruda-bio.html
http://www.kirjasto.sci.fi/neruda.htm
http://www.lolloland.com/
Neruda luuletusi ingliskeelses tõlkes
http://www.freenetpages.co.uk/hp/freeman/
http://sunsite.dcc.uchile.cl/chile/misc/odas.html
http://www.lone-star.net/literature/pablo/
http://www-personal.umich.edu/~agreene/Neruda.html
http://boppin.com/neruda.html
|