Pärast seda, kui 1937 ilmus Gustav Suitsu "Hollandi värsipõimik", ei ole hollandi luulet eesti keelde kuigivõrd tõlgitud. Nii mõjub siinne valik tahtmatult uue algusena. Ükski tõlgitud luuletaja polnud Suitsu antoloogia ilmudes veel kirjutama hakanud, enamik neist polnud siis veel sündinudki. Lisaks langeb valiku rõhk autorite uuemale luulele, hõlmates peamiselt viimase kümmekonna aasta jooksul ilmunud tekste. CEES NOOTEBOOM (s. 1933) on tänapäeva hollandi kirjanduse kõige tuntum kuju. Enamik tema raamatuid on juba tõlgitud nii saksa kui prantsuse keelde, kuid luuletajana tuntakse Nooteboomi siiski vähe peamiselt põhineb ta kuulsus romaanidel ja reisikirjadel. Neid on pärast Nooteboomi esikromaani (1959) ühtekokku ilmunud üle kahekümne. Ometi peab Nooteboom ennast kõigepealt luuletajaks, ega ole hoolinud sellestki, et teda Hollandis mõnikord nimetatakse "välismaa kirjanikuks". Tõsi, üle-euroopaline kuulsus on Nooteboomile toonud rahvusvahelisi auhindu (näiteks Alfred Toepferi sihtasutuse Goethe-preemia elutöö eest, tänavu kevadel). Daan Cartens on Nooteboomi luule kohta hiljuti kirjutanud nõnda: "Isiklike tundmustega "mina" on Nooteboomi luulest raske leida. Luule tähendab talle keskendumist, meditatsiooni ja refleksiooni. Oma luuletustes küsib ta eneselt, mis on aja olemus, kuidas rändab inimese hing tema eluajal, või kuidas mõjutab luule teda ennast või tema (klassikalisi) kolleege. Selliste eksistentsiaalsete või filosoofiliste küsimustega tegelevat luulet kipub laiem lugejaskond enamasti pidama "abstraktseks"." Nooteboomi hilisem luule tegeleb pigem taju probleemidega, küllalt põhjendatult on seda peetud "müstiliseks" luuleks. Ninniku hollandi vihikusse võetud tekstid on kõik pärit Cees Nooteboomi kaheksandast luulekogust "Silma nägu" (Het gezicht van het oog, 1989). Eestikeelseid tõlkeid on võrreldud Art Posthuma saksakeelsete tõlgetega, mis on ilmunud sama luulekogu kakskeelses väljaandes "Das Gesicht des Auges" (1996). Varem on eesti keeles ilmunud Nooteboomi romaan "Järgmine lugu" (1993, tlk Mati Sirkel). HANS VAN DE WAARSENBURG (s. 1943) näib esindavat hollandi luule peavoolu alates kuuekümnendatest aastatest. Pärast 1965 ilmunud esikkogu on ta avaldanud paarkümmend luulekogu ja lasteraamatut; tuntuks sai ta 1973 luulekoguga "Hallinemine" (De vergrijzing). Siinsed tõlked on tehtud Waarsenburgi 2002 ilmunud valikkogust, mis hõlmab viimase kahekümne aasta luulet: "Aja vastand" kogust "Merestikud" (Zeeschappen, 1981), "Liikumine" kogust "Seal, kus sinine lõpeb" (Waar het blauw eindigt, 1987), "Asparaagus, asparaagus" kogust "Sadamatejanu" (De porst der havensteden, 1990), "Sinine agaav" ja "Istud laua ääres" kogust "Videvik" (Avond val, 1993), "Misantroop", "Don Quijote maastikus", "Surmaneem" ja "Milonga" kogust "Lõunavall" (Zuidwal, 1995) ning "Olime end lõdisedes tekkidesse mähkinud" kogust "Seal, kus olid teed" (Waar de wegen waren, 2000). ARJEN DUINKER (s. 1956) ja DIANA OZON (s. 1959) kuuluvad mõnevõrra nooremasse hollandi luulesse. Arjen Duinker õppis ülikoolis psühholoogiat ja filosoofiat, tema esimene luulekogu ilmus 1988. Duinker erineb tugevasti Ninniku vihiku vanematest autoritest: kui tänavu ilmus tema prantsuskeelne valikkogu, tutvustati teda kui autorit, kes "keeldub valgumast tüüpilise hollandi luuletaja vormi". Duinker kirjutab pealtnäha hõlpsalt, kerge käega, kuid tema tekstides on nüansse, mis vahel teevad tõlkimise keeruliseks siinses valikus näiteks "K. Schippers, sa pead kuulma!", mille kolmandas lõigus sõnamänguliselt pruugitakse hollandi keele kolme artiklit de, een ja het (eestikeelses tõlkes asendatud sõnadega mis, kas ja see). Tõlgitud luuletused pärinevad: "Tuulel on sinine saba" kogust "Punane kallas" (Rode oever, 1988), "Kõik nurgad on alasti" kogust "Lahtised luuletused" (Losse gedichten, 1990), "Luuletus kaamelist" kogust "Unenäotund" (Het uur van de droom, 1996) ning "Muinasjutt" kogust "Juba see polegi nõnda" (Ook al is het niet zo, 1998). "Paberitükk" ja "K. Schippers, sa pead kuulma!" on kirjutatud 2003 ega olnud tõlkimise ajal trükis ilmunud. Diana Ozon sai seitsmekümnendate aastate lõpus kõigepealt tuntuks kui "punkluuletaja". Ta luges oma luulet klubides ja on tänini tuntud just efektse lavalise esinemisega. Temalt on ilmunud kümmekond luulekogu ja veidi proosat, muuhulgas ka autobiograafia. Siinses valikus on üks tekst, "Minu kehaarvuti", pärit 1986 ilmunud kogust Hup de Zee, ülejäänud kirjutatud aastatel 2000-2001 ja tõlgitud internetileheküljelt.
Suur hollandi kirjanduse pesa Hollandi luule lehekülgi Cees Nooteboomi kohta saksa keeles Hans van de Waarsenburgi valikkogu online Arjen Duinkeri tutvustus inglise keeles ja luuletusi Diana Ozoni lehekülgi hollandi keeles ja luuletusi |
|