NÕIAKSSAAMISE LAUL

Sölkupi keelest Andres Ehin

 

Oi hullvaim, oi vaim,
see mu hullvaim, näh,
ehmatas mind.
Sind kutsun ma, karuvaim,
ikka ja jälle,
ma olen su karulaul.
Te ei näe naise nõiarüüd
vaimu seljas,
aga ikka ja jälle
seda rüüd ma laulan.
Karutaadina teda te näete,
aga minul, mehel,
ta sülje toob suhu
ikka ja jälle.
Tema tõmbleb ju aina,
aga isased, vanaisased,
ei tõmble ju mitte üks teps.
Olen mees, ma ei värise.
Aga karuvaim,
vanaisaseks peetu,
temap see tõmbleb
ikka ja jälle.
Mehe ees ikka ja jälle
väriseb vaim.
Ikka ja jälle
on mehe ees käpuli
naisvaim, see taadiks peetu.

Kui oleks ta taat,
siis milleks ta lõdiseks?
Minul seisab ikka ja jälle,
kui see vaim on mu ees.
Mul seisab, mul seisab,
ilmsi ja unes mul seisab.

Taadiks peetust saab poolkuu,
kelle tarkust ma endale tahan.
või saab hoopis minust üks naiskuu,
kes mehe käes tõmbleb.

Nüüdsest ikka ja jälle
ma tõmblen, võppun ja vappun.
Temal, vaimul, nüüd seisab,
ikka ja jälle tal seisab.

Oi unekuju, oi hullvaim,
kord kui taadil sul seisab,
kord naisena tõmbled.


 
sisu