Koolis oli mul vene keel 5. Humanitaarinstituudis arvasid kõik, et seda omadust ei tohi lasta raisku minna. Läksingi ühel päeval raamatupoodi, kus silmasin kena raamatut "JOSSIF BRODSKI. Stihhotvorenija". Selle oli välja andnud kirjastus Aleksandra, Tallinnas 1991. aastal. Raamatu kaanel leidus mõtisklev poeet, valge kass kaenlas. See äratas minus huvi. Loomulikult olin õppinud juba sedagi, et Brodski oli nobelist. Raamatu lugemisel tabas mind rõõmus üllatus: luuletus "Sonett" oli nii hea kui üldse veel olla võib. Tekkinud Brodski-vaimustuses hakkasin tõlkima. See toimus kõik 1992/1993. aastate vahetusel. Hakkasin kohe raamatu algusest peale tõlkima. Praeguseks ei kannata need tõlked mingit kriitikat ja osa on ka kadunud.

Nüüd, 2001. aasta lõpus neid asju üle lugedes otsustasin, et tõlgin "Soneti", "Pala baritonsaksile" ja "Türannile" uuesti. Seevastu "Kirjas Lõunasse" oli juba vanas käsikirjas enam-vähem õnnestunud ja selles tegin ma muudatusi vähe.

Kõik need luuletused pärinevad Jossif Brodski (1940-1996) noorusajast, mil poeet elas Leningradis ja oli väga populaarne undergroundi austajate hulgas.

 

Aarne Ruben

 


Brodski lehekülgi
http://thsun1.jinr.dubna.su/~solganik/brod/1.html

 
sisu