CHARLES BERNSTEIN (s. 1950) on ingliskeelses ameerika luules ühekorraga kesksemaid ja marginaalsemaid kujusid. Tema nimi seostub seitsmekümnendate aastate lõpust alates ennekõike suunaga, mille kohta käibib üldistav nimetus language poetry ehk keeleluule. See mõiste on tulnud ajakirja L=A=N=G=U=A=G=E nimest, mida Bernstein toimetas koos Ron Sillimaniga ja mis ilmus aastatel 1978-80. Kuigi tegu ei ole koolkonna ega isegi mitte kindlapiirilise luuletajate rühmaga, võib keeleluulest siiski tinglikult rääkida kui suunast, mis võtab luubi alla keelelise väljenduse sõna kõige laiemas tähenduses ja kasutab seejuures kõiki 20. sajandi luules katsetatud vahendeid, eelistades neid, mille kirjanduslood paigutavad "avangardi" mõiste alla. Kuivõrd selliseid vahendeid on väga erinevat laadi, võibki keeleluule hõlmata äärmiselt erinevaid luuletajaid.

Keeleluule oli algusest peale opositsioonis ameerika luule peavooluga, mis on kuuekümnendatest aastatest peale eelistanud selgelt eristuva luuletajahäälega vabavärssi, kus luuletaja kõneleb kas iseenese nimel (pihtimuslikkus) või mitmesuguste maskide kaudu. Vastupidiselt peavoolule kasutavad keeleluuletajad rohkesti "leitud materjali" ja rakendavad kõrvuti paljusid allkeeli, osutamata üheselt nende allikale ja püüdmata luua tekstis üht ja ainukest luuletajahäält. Nii on tekstid sageli mitmel moel fragmenteeritud, ilma kindla alguse ja lõputa, ilma parafraseeritava teemata ja ilma "vahetu elamuse" piirjoonteta. Samas ei saa ka öelda, et keeleluule püüaks olla luule mittemillestki – igal tekstil on kahtlemata oma aine ja sisu, mis mõnikord kumab vaevu aimatava konstellatsioonina, mõnikord on aga otse välja öeldud juba pealkirjas või esimestes ridades.

Mõistagi ei tekkinud keeleluule ingliskeelses Ameerikas tühjale kohale. Alternatiivse traditsiooni olemasolu viiakse tihti tagasi Ezra Poundini, kelle ideogrammide-tehnika on võimsalt mõjutanud kogu ameerika avangardi. Poundi ideogramm on ühest küljest seotud tema Hiina-huviga, katsetega luua õhtumaises kirjanduses midagi sellist, mis võimaldaks suure üldistuse vahetut sünkroonset tajumist, nii nagu ühekorraga tajutakse hiina hieroglüüfi; samas on see omamoodi kollaazhitehnika, mis rööbitub paljude analoogsete eksperimentidega prantsuse, itaalia või vene luules. Bob Perelmani järgi on Poundi ideogramm "üldistus, mis luuakse partikulaaride ebajärjekindla ja ebaloogilise ühendamise kaudu" (vt "Pound and the Language of Genius", raamatus The Trouble with Genius, 1994). Nii sisaldab ideogramm paratamatult midagi, mida võib nimetada "leitud materjaliks", ehkki see Poundi arusaamises allub geeniuse intuitsioonile ja kaasaegseid ületavale ajalootajule.

Poundi ideid püüdsid nooruses jätkata William Carlos Williams ja Louis Zukofsky, kes aga hiljem võtsid "meistri" suhtes kriitilise hoiaku. Williams püüdis luulet maksimaalselt lähendada loomulikule kõnele, järgides ühtlasi põhimõtet "no ideas but in things" – nii jõudis ta askeetliku kokkusurutud vormini, mis keskendub peentele detailidele ja kõnelise väljenduse ootamatutele käändudele. Zukofsky formuleeris oma poeetika integraalina, mille alumiseks piiriks on kõne ja ülemiseks muusika – nii liikus ta teises suunas kui Williams ja jõudis tõeliselt hermeetilise kirjutusviisini, mistõttu teda on vahel nimetatud "luuletajatele kirjutavate luuletajate luuletajaks".

Teine, Bernsteini luule taustal vahest olulisemgi eelkäija on Gertrude Stein. Poundi suhtes on Bernstein küllalt distantseeritud, öeldes ka otsesõnu, et "Poundi fashism pole sugugi takistanud tema kanoniseerimist ameerika kirjanduses, vaid see on, vastupidi, tema aktsepteerimise peamine põhjus" ("Pounding Fascism", raamatus A Poetics, 1992). Seevastu Gertrude Steini kohta arvab Bernstein: "Steini lugemine on üks suuremaid naudinguid, aga temast rääkimine... noh, see pole pooltki nii huvitav. [- - -] Steini luuletust lugedes tunnen tohutut rahuldust sellest, et sõnad hakkavad tähendama just oma lahtirullumise hetkel, ja ühtlasi langeb mul ära vajadus seletada ja selgeks teha. Minu meelest on ta piisav, eneseküllane... [K]üllastumine kaasaegses, kohalolevas keeles; nauding/täielikkus keeldeneeldumises, nii et keelt ei mõisteta mitte millegi muu koodina või millegi mujalasuva representatsioonina – omamoodi söömine või joomine või maitsmine, kus keel saab objekti staatuse, eeldusel, et objektid ei oleks nimisõnad; argipäevasus avaneb eneseküllasena, ilmutades asju, millest koosneb tavaline elu, igapäevane kõne ja toimimine, iga sõna täius keelekunstide ühises osaluses – nimetagem seda pidusöögiks." ("Professing Stein/Stein Professing", in: A Poetics) Võib arvata, et Steinist kirjutades manifesteerib Bernstein kõige otsesemalt ka iseenda veendumusi, kirjeldades ühtlasi omaenda taotlusi ja seda, millise toimega tekste ta tahab oma lugejale pakkuda.

Keeleluule kolmas oluline mõjutaja on John Cage, kes on ingliskeelses Ameerikas ühtviisi tuntud nii muusiku kui kirjanikuna. Cage kirjutas oma loengud sageli luulevormis, liigendades teksti ruumiliselt ja kasutades erinevaid võtteid vaikuse sissetoomiseks või juhuse rakendamiseks (chance operations). Nii muutusid Cage’i tekstid ülesehituselt tema heliteoste sarnaseks, ja mõnikord võis Cage’i heliteoski koosneda üksnes tekstist. Samuti koostas Cage ulatuslikke tsitaadikompositsioone Marcel Duchamp’i, James Joyce’i ja iseenda tekstidest nopitud materjalist: selliste kompositsioonide puhul kasutas ta mesostihhoni vormi, kus horisontaalsete ridade kulgemist juhib üks telgne vertikaalne rida (tavaliselt teema või isikunime kordus). Cage’ile omaseid võtteid on keeleluules edasi arendatud ja neid võib märgata paljudes Bernsteini tekstides, mis kasutavad või imiteerivad tsitaadilisust, paiskavad tekstipildi segi ootamatute kirjatehnikate abil või loovad arusaamatu keele, mis paiguti ometi sarnaneb tõelisele keelele: "iz wurry ray aZoOt de puund in reducey ap crrRisLe ehk nugkinj sJuxYY senshl"... (Poetic Justice, 1979)

Charles Bernstein on avaldanud paarkümmend luuleraamatut, mõned neist mahukamad, mõned väga napid (nn. chapbooks). Osa neist on nüüd koondatud mahukamasse valimikku Republics of Reality: 1975-1995 (2000), mida kasutasin siinse valiku tegemisel. Tõlgitud tekstid on pärit järgmistest kogudest: Shade, 1976 ("Ballet Russe", "Supelrannast tulevate autode pikad roopad"); Parsing, 1978 ("Roseland"); Resistance, 1983 ("Eelhirm"). Üks luuletus ("Lp. härra Fanelli") on võetud raamatust My Way: Speeches and Poems, 1999, kuhu Bernstein on kogunud kriitikat, esseid, intervjuusid ja värsstekste. Luuletused on valitud nõnda, et igaüks neist näitaks mõnd olulist tahku Bernsteini stiilipaljususest – seepärast on nad kõik erilaadsed ega avane ühe ja sama võtme abil. Paigutasin valiku algusse paar hõlpsamini mõistetavat teksti, lõppu aga keeruka mõlgutuse, mis ootamatult katkeb hetkel, kus näib algavat jutustus. Seegi on Bernsteini hästi iseloomustav võte: sama tekstiga lõpeb luulekogu Shade.

Bersteini luule tõlkimine on riskantne ettevõte. Kuna tekstis sageli tegeldakse mikroskoopiliste keelenüanssidega, oleks vahest õigem nimetada seda jäljendamiseks. Keeleluulet võib jäljendada mitmel viisil: (a) sõnasõnaline tõlkimine, (b) samakõlaliste sõnade ja väljendite otsimine, (c) grammatiliste figuuride imiteerimine, (d) vaevutajutavate võbeluste asendamine hõlpsamini mõistetavatega, (e) tahtlike keelevigade ja juppideks lõigutud fraaside asendamine ligikaudu sarnaste vigade või fraasijuppidega, (f) kõigi ootamatute võimaluste kasutamine, mida tõlkija emakeel pakub, genereerides täiesti uusi virvendusi ja nüansse. Viimane meetod tähendab mõistagi seda, et luuletusse ilmub tähendusi, millele algteksti autor ilma tõlkekeelt ära õppimata iialgi jälile ei jõuaks. Võib öelda, et kõigist neist jäljendusviisidest on sõnasõnaline tõlkimine kõige eksklusiivsem, emakeele võimaluste kasutamine aga kõige produktiivsem. Siinsetes tõlgetes on jõudumööda kasutatud kõiki neid jäljendusviise.


Hasso Krull





Charles Bernsteini tekste ja intervjuusid
http://wings.buffalo.edu/epc/authors/bernstein/
Bob Perelmani keeleluule-käsitluse arutelu
http://www.jacket.zip.com.au/jacket02/marginalization02.html
 
sisu