Eugenio Montale
Itaalia keelest Kalju Kruusa

Tihti olen tabatud eluvalust:
oli sumbunud oja vulisemine,
oli kuivanud puulehe kortsumine,
oli hobunegi, kes katkes jalust.

Hästi ei mõistnud, peale imeavalduse,
jumaliku Vahettegematuse ilmutaja:
see oli raidkuju keskpäevaaja
unisuses, ja pilv, ja kull keset taevaalust.

Tean viivu, mil kõigutamatumgi pale
moondub toores näogrimassis:
tuleb nähtamatu piin korraks nähtavale.
Seda ei näe inimesed rahvamassis.

Te, mu sõnad, asjata reedate salajase
hammustuse, südames puhuva tuule.
Kõige tõelisem õigus kuulub vaikijale.
Nuuksuv luule on meelerahu luule.

Ei tahtnud alluda klaviatuur te käele,
te silmad lugesid paberilt palu
kui võimatuid märke; see hääle
murdis igal kooskõlal kui leinavalu.

Adusin, et kõik asjad igas kohas
pehmusid, nähes teid te keele meelevallas
kimpus, abituna, nõutuna: siis kui kohas
praokil akna taga kirgas merekallas.

Kõikus päikese käes puuoks, aknaruudu
taevasinasse tantsisklevaid liblikaid sattus.
Ainsagi juuresoleva asja jaoks sõna oli puudu,
ja oli minu, meie, te meeldiv teadmatus.

Kuivas jõesängis laste tantsukaaris
oli elu, mis puhkeb päevalõõsast.
Kasvas jõudsalt inimtähk klaaris
õhus keset harva pilliroogu ja põõsast.

Möödujale oli piinaks ta kaheks-
kistus põlistest juurtest hajali.
Õnnelikel kallastel õitsval kuldajal
isegi nimi, riietus, oli paheks.

Sisalik, kui ta sööstab
kõrretüügaste suure
piitsa alla –

puri, siis kui ta lehvib
ja lõtvub järsu kalju-
seina juures –

kahurilask keskpäevane,
tasem kui su süda tuksub,
ja kronomeetergi,
kui ta käratult tiksub –

. . . . . . . . .

Ja siis? Välgul küll voli
mõttetu on teid muuta mikski
rikkaks, tundmatuks. Teisiti sinuga oli.

TORNIST

Nägin, kuis laulurästas
tõusis piksevardalt:
ta uhke lend, nagu ta hele
flööditrillergi, oli tuttav.

Nägin, nagu hüpanuks lontis-
kõrvuline rõõmsalt ruttav
Piquillo hauast, ja rõskest
trepikäigust jõudis katusele.

Nägin keset klaasmosaiiki,
aknalilledest nagu kumaks
sisse luukereriiki, ja et verev
huul jäi järjest hääletumaks.

KASVUHOONES

Täitsid kasvuhoone
muti käpajälgede teerajad,
sai läike valvsate piiskade
palvekeena vikatitera.

Ja tule läitis küdooniatel
täpuke, kosenillitäike,
väljas ajas tagajalule end harjamisel
poni, ja siis jõudis uni.

Kaasakistuna ja kergena
imbusin sust, su kuju oli mu
varjatud hingamiseks, su pale
mu omaga sulandus, ja tume

kujutlus Jumalast laskus
vähesele elavale, taevaliku hääle-
hela ja lapseliku trummikuma
kajas, välgukerade keskel

mu, su, sidrunite pääle...