Nissim Ezekiel
Inglise keelest Hasso Krull

NÕUANNE

"Ole salliv," ütlesin, "kõige suhtes
peale tüütuste, ja ole vaenulik
ainult ükskõiksuse vastu. Kui saad,
ole loov, ole kangelane, või siis tunne
oma võimalusi, leia kasulik töökoht.
Vaimu vabadustesse siruta juured,
maa ja tule ja vee ja tuule peal anna vanne,
karda jahti rahale, mis tuleb ei tea kust
ja tarkust, kui see ei puuduta südant.
Maitse asjade avarat paljusust,
ebakindlust, kokkusobimatust,
ära kuula ühtegi argumenti, mis ei tõuka
sind avamerele või tagasi sadamasse.
Ära püüa elada muutumatult,
Saragossa meri on vaikne,
aga nad nimetavad teda surnuks, kõrbes
pole muud kui liiv ja räpane janu."

Ja siis ma vaatasin, kuidas ta suri, ja pöördusin ära,
ma ei saand teda päästa, ainult sõnad ütlesin ära.

USSIKE

Ussikest nägin ma ükspäev peale vihma,
ta roomas hämmastava jõuga, sisemine silm
juhtis teda kuivema koha poole.
Jumaluke, ta liikus nii sirgjooneliselt!
Ja mina, mõelda vaid, pean jõudma oma lõppeesmärgile
mööda nii mõttetuid, petlikke radu. Kas kuskil
võks olla veel pimedamat ussikest kui mina, või mõnd
niisama koletult olemisvõimetut, kes ei saa
lihtsalt ise olla, taludes vihma ja liikudes edasi
tolmu ja põrmu sissejuurdunud elujõus
nagu oma kodus, ussikese moodi
sihipärase ja seega vabana?
Mu meel oli kibe. Võtsin kätte ja kurvalt
litsusin ta laiaks, et mitte enam avaldada austust
tema hõlpsale, pilklikule võidule. Nüüd ta
on surnud. Ilus ussike, kuhu jäi su jõud?
Saagu nõndaviisi tundma see jumal, kes tegi
su targemaks kui minu aju kurikavalad käänud,
inimese viha. Ainult vihas võin võistelda mina
ussikese otsekohesusega. Tapsin ussikese.

ARMULUGU

Ta kinno viisin, seal me nägime
kuis armastajad suudlesid, ja kuidas
lõi plaanid segi armukade mees
nii peene seltsimehelikkusega.
Kuid nende armastus sai jagu tast.

Pealt nägime ka vägivalda, aga
kui hajus suits, siis armastajad ikka
veel seisid suudlusvalmilt, sümbolina,
et olemas on mingi lõplik hüve...
The End. Järgmine nädal, ikka sama.

Ja siis ta ütles: armastan sind, nõnda
kui olid öelnud heledad blondiinid
ekraanil, paitas isegi mu pead.
Nüüd aga vihkab mind, sest
ma ei suudelnudki.

NOKTURN

Iha
labürindiline,
võltsi iha magus lõhn
labürindiline;
veidi veini
pime tuba
juba
on see raisatud,
videvikutund on nagu
liivakuhi
alastusele laenatud.
Ja kas see on kogu tõde
ihast
labürindilisest?
Noore-ea kõik pinged-pained
ainult tuli,
osa mulle, osa sulle,
või veel vähemgi seal oli
iha
labürindilist?
Ja see kõik on selleks vist,
et võita patu müre maik?
Kui ongi nii.
Las ta minna, las ta minna ometi.

MUISTNE KURISTIK

See tüdruk lapsega, kes oli abielus
ja nüüd on üksi, piinab kõiki mehi
kes teda tunnevad
nii imeliste liigutustega
(ma surin seda vaadates),
et muistset kuristikku näevad jälle --
iha, mille objekt lähedal ja kaugel.

See tüdruk lapsega, kes oli abielus
ja nüüd on üksi, piinab kõiki mehi
kes teda tunnevad
nii imeliste liigutustega
(ma surin seda vaadates),
et muistset kuristikku näevad jälle --
iha, mille objekt lähedal ja kaugel.

KIRJATARKUS

Kodukootud mõistujutt abielumeestest ja teenijatest,
pillatud seemnetest, rumalatest neitsitest, eksinud poegadest on täis
peensusi. Ta sõnadesse on peidetud

helendusi,

mis kohutavad meid, kes saime maailma käest peksa
ja tuleme tagasi koju, kirjatarkuse juurde.

Ja siis me läheme tagasi võrgutavasse maailma.
Seegi on määratud. Tulemus aga
on ettenähtamatu, võitjaks jäävad harjumused või naised, raha
või vürstide kiitus, ükskõiksus või unistused,
ja kompromissid kirgaste inimlike valedega.

Nii kaotamegi jälle mõistujutu,
ja peame kodus kuulma süüdistusi.

EIMISKI

Lõpuks olen leidnud lepituse
lihtsa eimiskiga, ja püüan
iseennast, tund tunni järel,
vabana elamise vajadusest --
armastuse hirmust ja impulsist,
haigete juurtega väikestest ambitsioonidest,
viledast ravist lagunemise vastu,
kahekümnetuhandest kuristikust
mis satuvad ette sihitul päeval,
alandatuna surelikkuse
ja eimiski tõest.

Kas olin üleliia ustav
unistusele elada otsekui unenäos,
kus müüt ongi täielikkus?
Ja kas mul on õigus, kui pöördun
eimiski ja surelikkuse
ja absurdi loogika poole,
tulles tagasi koju, et tõmmata viimaks hinge?
Lõpuks pole sel mingit tähtsust,
kes veel analüüsiks oma vigu
lõpliku tühjuse juures?
Aeg, suur hävitaja, tõmbab kõik maha.

KOLM NAIST

Nad on mul meeles
pakutud toidu järgi,
üks ka joogi järgi
(muidugi välismaalane).
Kõik nad armastasid süüa teha
ja seda serveerida,
erilised inimesed,
kes panid end vastavalt riidesse
ja riietusid jälle lahti
aja toas,
tugeva ja õrna
iha ajas.

Nad kõnelesid
toidu ja armastuse keelt
loomulikult
otsekui emakeelt;
aktsent ega intonatsioon
polnud üldse küsimus.
Lihtsus ja
otsekohesus,
pakutud armutoidu
meeleülendus --
see on normaalne
mu igapäevase
elu põrgus või taevas,
improviseeritus, kujutus
või just kujunevas.

MOTIIVID

Lihtne on meenutada
su keha alasti.
Ma peatun sellel
nagu maastikul
või lemmikmaalil.
Mind ei huvita üksnes terviklik vorm,
vaid ka detailid.
Mu motiivid on seksuaalsed,
esteetilised ja sõbralikud
just selles järjekorras, lisades
voodissemineku sinuga.
Su nahk on valge,
aga tume või tõmmu
oleks niisama hea.
Silmad suured,
samuti rinnad --
kas suurus on tähtis?
Minu meelest ei ole.
Reied paksud ja ümarad,
lahjad ja lamedad meeldiks mulle ka.
Nii käibki minu esteetika.
Armastamise ajal
tuleb ette mõnesid asju,
mis mulle meeldivad,
sulle aga mitte päris;
paned uuesti riidesse
üsna ruttu,
sa ei räägi ja
vaatad eemale,
oled kuidagi kiiresti lõpetand.
Pole parata. Kohanen.
Niipalju mu seksuaalsetest motiividest.
Jään ikka sinuga, sinu ligi,
nii et võib-olla sõbralik motiiv
võtab endasse ülejäänudki kaks.

MAAMAJAS

Sel ööl kui sisalik tuli,
olime loiud ja rauged;
läksime magama enne
kui silmad jäid raskeks, liikmed
valmis puhkama või armastama.

Hall, pingul ja liikumatu
oli ta, oodates pimedust
ja õpetades meile kannatlikkust.
Tahes-tahtmata aeg-ajalt
heitsime talle pilgu,

saades jälle aru, et tema
on elusam veel kui meie
oma vaikivas energias,
kuigi ta eesmärk polnd muud
kui prussakate surm.

Kui hommikul ärkasime,
oli kõik läinud nii nagu
minema pidi, töö oli
tehtud, puhtalt ja viimistletult,
kopsakas sisalik tont teab kus.

KOGU TÕDE DHANYAST

Tema vana nahk
on nagu maapind,
millel ta magab,
niisamuti ta räbalad.

Ta ei jaksa
püsti seista
ega ilma valuta käia,
teeb kummalisi töid
kümnele eruperele, kogub
iga päev mõned mündid
ja kulutab need teele
ja sigarettidele.

Kui talle antakse süüa, ta sööb,
muidu saab ilma läbi.
Tõesti päris mõnus mees.

Keegi ei pane teda tähele,
kui ta kuskil ringi koperdab.
Omamoodi on ta õnnelik,
ta ei pea ju tänaval kerjama.
Meie hoolitseme tema eest
ja tema püüab olla kasulik.

See on kogu tõde Dhanyast.

PROTSESS

Just siis kui loobud,
algab kogu protsess
otsast peale

ja sina oled puhas,
nagu oleksid pihtinud
ja saanud andestuse.

Sa ei ole midagi teinud,
et seda ära teenida,
oled ainult maganud

ja tõusnud jälle üles,
tundes end hästi,
sest hommik on ilus;

kindlasti piisav põhjus,
et uskuda protsessi,
mis võib teha selliseid imesid

ilma sinu abitagi.
Kujutle, mis ta veel teeks
koos väikese abiga sinult!

GURU

Meile räägitakse, et pühak
elas kunagi patuelu --
tõsi küll, ei midagi suurejoonelist,
päris tavalised asjad.
Naeratame, see ju ei üllata meid.
Kuigi nii on imelik mõelda,
võime meiegi kunagi kasvada
sama suureks kui tema
ja jätta oma lollused maha
nagu vanad riided või usud.

Siis aga saame teada,
et pühak pole ikka veel usaldusväärne sõber,
vaieldes on ta kangekaelne,
heategudele vastab tänamatusega,
vaeste ja teenijate vastu on ta karm,
õpilaste vastu ebaviisakas, eriti kui need on mehed,
külalistega käitub üleolevalt, isegi
jämedalt (välja arvatud välismaalased),
ja üleliia hoolas on ta ainult siis,
kui on vaja kontrollida ashram'i käivet.
Ta on ka päris paks.

Olles selle kõige tunnistajad,
me enam ei naerata.
Kui pühakud on niisugused,
mis lootust meile veel üle jääb?

VAESUSE LUULETUS

Daam pidas vahet, kui toodi kohvi,
tänas ettekandjat ja ütles siis:
"Muidugi läksin temast mööda,
vaene laps, ta klammerdus mu silmade külge,
istus seal vaikselt ja oli peaaegu paljas,
pisike, natuke kühmus ja üksi."

Maitsesime kohvi ja leidsime, et see on hea.

"Enne kui ta minust lahti laskis
ta naeratas, ja mina naeratasin vastu,
pöörasin ringi ja andsin talle ühe mündi,
uskumata sellesse eriti, või üldse millessegi."

Ta ei teadnud, et India kerjused
naeratavad ainult valgetele välismaalastele.

"Igatahes, India inimesed on sõbralikud,"
ütles ta. "On jaa," olen temaga nõus,
"on jaa." Ta vaatab mulle
kahtlevalt otsa. Kuulatan sumisevat õhku.

Võib-olla ta arvab, et parem on
mitte vaielda. Arvan samamoodi.